«Lumekuningannas» tapab armastus

Naine (Helena Merzin) suudleb Poissi (Artur Tedremägi) ja see on otsekui ära tehtud.

FOTO: Kaader filmist

Ilus, külm ja tappev, kuulutab üks Marko Raadi uue filmi reklaamlausetest. See on tõsi – kui pidada silmas armastust, millest «Lumekuninganna» pajatab. Ja mitte ainult seda – ilus ja külm on ka see esteetika, mida filmi pilt eksponeerib. Iseasi on tapvusega – kui mõtelda selle all emotsioonide vahetut puudutamist, algusest lõpuni huvitavalt arenevat lugu või ka psühholoogilise pinge tekitamist, siis, jah, «Lumekuninganna» ei tapa, üksnes haavab.


Idee, millest film tõukub, on seevastu oi kui potentsikas. 40ndatele läheneva naise ja ühe tavalise tänapäeva koolipoisi vahel susisevat armastuslugu raamib Hans Christian Anderseni kuulus muinasjutt, rõhuga sel, millest meister ei pajatanud ehk – miks viis Lumekuninganna Kaj oma lossi ja mida nad seal tegid, kui Gerda poissi otsis.

Painama jääv õhustik


Selline situatsioon võimaldab näidata tavalist fantastilisena ja vastupidi, fantastilist tavalisena, tekitada vaatajas justkui ajatuse, tundmuste kaksipidisuse tunde. Aga tegu võib olla ka lihtsalt huvitava mänguga, mis annab vaatajale, elagu ta Lapi- või Kapimaal, pidepunkti ning ergutab toimuvast otsima paralleele ja lisatähendusi. Nii või naa, kes peaks veel mäletama, samasugust võtet kasutas ka Alex van Warmerdam, kui ta improviseeris filmis «Grimm» Hansukese ja Gretekese ainetel.

Kõike seda näikse vähem või rohkem õnnestunult silmas pidavat ka Marko Raadi «Lumekuninganna» – lisaks efektsele tegevuspaigale mõistagi. Filmis on selleks keset lumiseid mägesid asuv pisike maja, mille ümber hakkavad kerkima jääplokkidest seinad ja mille sisemus on kaetud puhta jääga. Siin on, mida vaadata – kas või seda, kuidas Naine ja Poiss ­uisuplatsiks muutunud põrandatel toast tuppa tritsutavad.

Mingi kummastav õhustik, korraga kerge ja raske, maine ja ebamaine, jääb kauaks painama – ka siis, kui dialoog ajuti kergekaaluliseks osutub ja filmi pinge olmeliste detailide eksponeerimisse eksib.

Õigupoolest on Raat võtnud enese õlule raske ülesande sukelduda peene psühholoogia sasipuntrasse, üritada see visuaalselt lahti harutada. Tema filmis põeb Naine surmatõbe, mille alistamiseks soovitab Lapi nõid pista rinda Külma enesega ja peale selle veel süütu poisi verd. Naise ja Poisi suhe, mis esialgu – Naise poolelt vaadates – on funktsionaalne, areneb pikapeale millekski enamaks, seades Naise raske valiku ette, olukorda komplitseerib veel Ehitusmeister, kes moodustab kolmnurga viimase teraviku.

Kahjuks susiseb seesama kolmnurk kogu filmi vältel ühtlase vaikse leegiga, selle asemel et pingest sädemeid pilduda. Asi ei ole näitlejates – Helena Merzin ja lavakunstitudeng Artur Tedremägi on väga õnnestunud valik. Merzinil on ka roll, mille üle uhkust tunda, ka kõik suureplaanilised tundevirvendused mängib ta perfektselt välja. Pigem on asi dramaturgias, oskuses vastandused ja dilemmad tegevuseks tõlkida, mõjusamalt välja mängida. Lugu venib, hüpates ajuti hoopis seisundilisse registrisse.

Armastus ja surm käsikäes


Pealegi – kas Raat pole mitte liiga palju usaldanud ühtainumast suudluse võimu, mille külmus tungis hetkega Kaj südamesse ja pani ta unustama kõik muu peale Lumekuninganna, nagu Andersen kirjutab? Mitte et me Naise ja Poisi suhte võimalikkusesse ei usuks, lihtsalt Poisi tegelaskuju selgem taust ja motivatsioon andnuks karakterile sisukust juurde.

Andersen uskus headuse ja armastuse, tõelise tunde võitu külmuse, külma mõistuse ja tühja toreduse üle. Raat usub ka – ja see on igati sümpaatne –, ainult et erinevalt Andersenist käivad armastus ja surm temal käsikäes.

Üldse moodustavad kõik pikad Raadi filmid huvitava terviku, mille üheks leitmotiiviks on elu maitse, selle äratundmine ja selleni jõudmine, janu armastuse järele. See leitakse või selle poole püüeldakse, olgu siis tegu agent Sinikaela või ka kinnisvaramaakler Ekkega – viimane heitleb «Noas» nimetu angst’iga, põhjust ja lahendust leidmata, kõigile üksnes valu tehes. Ja ikka saadab kõike surm. Ka «Lumekuningannas», milles Naise tõenäoliselt tühiselt elatud elu saab ootamatult mõtte alles vikatimehe tuleku eel – tänu Poisi eneseohverdusele.

Vaatamata puudustele on tegu üllatava filmiga, ühe lavastaja isikupärase ja huvitava mõttemaailma avaldusega, sellisega, millest me viimasel ajal nii palju puudust oleme tundnud ja millest me suure tõenäosusega veel kuuleme – kas või festivalide karusselliga seoses.

Uus eesti film
«Lumekuninganna»

Režissöör ja stsenarist Marko Raat. Operaator Marius Matzow Gulbrandsen. Kunstnikud Jack Van Domburg ja Eva-Maria Gramakovski. Helilooja Sten Šeripov
Eesti-Norra 2010
Alates 26. veebruarist Tallinna ja Tartu kinodes

Tagasi üles