Indrek Taalmaa, näitleja saatuse tahtel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Suur ja tugev: Indrek loodab, et rahvas loodavasse teatrisse tee leiab. Ta ei mõtle siin suurt äri ajada, vaid et inimesed siit midagi hingele leiaksid.

FOTO: Toomas Huik

Näitleja Indrek Taalmaa valmistub hoogsalt novembri alguse suursündmuseks – tema ja multitalent Ervin Õunapuu eestvõttel avab uksed Tallinna Kammerteater.

Saagu teater: Indrek Taalmaa päevad mööduvad suuresti Kalamajas aadressil Vabriku 12, sest just siin avatakse novembri algul Tallinna Kammerteater. Suure osa töid on Indrek ise teinud, ja ega puurimistöögi talle võõras ole.

FOTO: Toomas Huik

Endla teatri näitleja Indrek Taalmaa (46) tundub ekraanilt või teatrilavalt suurem, kui ta tegelikult on. Aga ekraan annabki ju juurde kogukust ja teatrilava kasvu. Noh, päkapikuga pole tõesti tegemist, ning 5. novembril avatava kammerteatri lava – ükskõik, kus see ka Kalamajas Vabriku tänava endises pagaritöökojas, hilisemas fotostuudios paiknema ei hakka – täidab mees ära nii kehaga kui vaimutoiduga. See on ka majaomaniku soov, et tema vanavanemate majas kultuuri tehtaks, mitte äri aetaks.

Ega Taalmaa teatrit koos kamraad Õunapuuga ainult endale ehita. Ikka ka teistele esinejatele ja truppidele, ja mis peaasi, publikule. Tegelikult on Taalmaa juba ammu kammerlikes või lausa monotükkides osalenud, ja tema on ka mees, kes Pärnus «Monomaffia» festivali korraldab. Osalt andis just see üritus tõuke üha boheemlikumaks muutuvas Kalamajas oma teatrit tegema hakata – kahju ju, kui väärt etendusi näeb vaid festivalipublik.

«Siin saab olema fuajee, siin garderoob, siin rekvisiidid, siin  saal – eks ta väike ole ... Aga kammerteater peabki väike olema,» sõnab Taalmaa tema enda poolt mustaks võõbatud blackbox-tüüpi saalis, mida valgustavad esimeseks inventariks olevad prožektorid.

On see kammerteater su salasoov või elutöö?

Kindlasti salasoov, aga osalt ka elutöö. Salasoov on Eesti teatripilti rikastada, sest mis muu meie eesmärk on. Elutööks võib pidada ses mõttes, et aitab kanda eesti keelt ja kultuuri, et saan anda sellesse oma panuse. Võib-olla mõjutab kammerteatris nähtu kedagi sama moodi, nagu mind kunagi Vanemuise «Põrgupõhja uus Vanapagan»? Kellegi saatust, tahtmist või soovi jääda Eestisse või olla eestlane?

Sinust on nüüd tallinlane saanud?

Ei oskagi öelda, kas tallinlane või mitte, Eesti on ju nii väike.

Tasuta ühistransport sind ei meelita?

Ei, kindlasti mitte. (Naerab.) Eesti ongi üks suur Tallinn. Tallinna Kammerteatri loomine tähendab kahtlemata seda, et suure osa ajast veedan edaspidi siin, lihtsalt selle käimalükkamisega läheb aega. Mul on ju töid ka igal pool mujal. Kohe-kohe tuleb välja Ugala ja Vanemuise ühisprojekti «Utoopia» kolmas osa, kus mul on täita Herzeni roll. Pärnuski on päris palju etendusi mängida.

Sõidad pidevalt ühest linnast teise?

Jah, aga ma olen seda kogu aeg teinud. Tulin küll juba kuus aastat tagasi Tartust ära, elan Pärnu lähedal, aga pole seni  Vanemuisest lahti saanud, sest kogu aeg on uued pakkumised. Muide, võimalusel kasutan linnade vahel liikumiseks ühistransporti, et lugeda, keskenduda. Teed on head, bussid mugavad, tuleb ka tunduvalt odavam kui autoga kimada.

Kui kevadel osutus kammerteatri loomine võimalikuks, kas nimi oli kohe olemas?

Tegelikult ei olnud. Mu peas oli küll ammu juba käinud mõte, et võiks teha midagi kammerlikku – vahetu kontakt publikuga on mulle alati meeldinud. Teen ju ka ise monoetendusi, mängin siin-seal, ja sellist saali olengi otsinud. See koht justkui ootas meid.

Milles seisneb intiimse teatri võlu?

Just selles vahetus kontaktis. Sellises teatris väga palju valetada ei saa. Peab olema piiritult aus, orgaaniline, ja see puudutab vaatajat. Kui saad suurelt rokk-kontserdilt ilge «litaka», siis samasuguse emotsiooni võib saada ka väikeselt unplug­ged-kontserdilt, kus pole valgusmöllu ja show’d.

Kõik sai alguse 2005. aastal, kui Mati Unt pakkus monoetenduses «Adolf» Hitlerit kehastada, ja Ervin Õunapuu oli see, kes tema töö üle võttis. Just selle lavastusega nokitsemine tekitas minus suurt huvi kammerlikuma teatri vastu.

Ega publiku lähedus veidi hirmutav ole?

Ei ole! Alguses, jah, võib küll nii tunduda, aga tegelikult ei ole. Mulle tundub, et see teatrivorm on just õige ja aus. Kui on hea materjal, on mängida lausa nauding!

Ja kui on vaja nutta, peavad ju pisarad voolama hakkama?

Vaat see on raskem teema. Tegelikult on küll nii, aga ma pole väga hea pisarate väljaajaja. Eriti filmivõtetel, kus seda tahetakse ja sa pead selle seisundi plaksust saama. Kammerteater võrdub selles suhtes filmivõttega, aga mul on pisaratega isegi siis raskusi, kui võiks päriselt nutta.

Millal sa viimati nutsid?

(Väike paus.) Mõned aastad tagasi, kui isa kaotasin. Ja ega siis ka need pisarad nii väga voolanud. Mõnel tuleb seda vedelikku rohkem.

Kulunud küsimus: film, seriaal, teater või kammerteater?

See on sama, kui küsida, keda sa rohkem armastad, kas oma 20-aastast või kolmeaastast last. Nende vahel pole ju võimalik valida! Näitlejaga on sama. Mõni võib küll öelda, et talle meeldib vaid film ja teater on nii ja naa, aga mulle meeldib teater ning kui on võimalust, oleksin ka kaamera ees, kuigi mulle tundub, et selles vallas pole ma veel kuigi hea. Ma ei ole ju näitlemist õppinud, harva juhtub, kui midagi pakutakse, ja siis teed kõik sisetunde pealt. Sõltub režissöörist, kuidas ta sind käivitab ja kuidas ta sind näeb.

Näitlemist pole sa õppinud, oled pidanud sootuks muid  ameteid, näiteks töötasid Gagarini-nimelise näidissovhoosi jõusöödatsehhis.

Jah, olin seal granuleerimisaparaadi taga. Granuleerisin jõusööta, mida viidi nii Venemaale kui ka teistesse vennasvabariikidesse. Tööpäev nägi viljakoristusajal välja selline: hommikul kella kaheksast tööpostil ja õhtul kella viiest pääsesin minema. Pidin granuleerimisaparaadi käivitama ja siis jälgima, et lisataks õige kogus auru ja siirupi moodi suhkrujääki melassi, koguseid pidi timmima. Graanul pidi olema kvaliteetne, teatud kindlate mõõtmetega.

Põhimõtteliselt on see peaaegu sama, mis kassitoit tänapäeval?

Sisuliselt jah. Graanulid on lihtsalt natuke suuremad, pliiatsisarnased ja nende koostis teine.

Kui nõukaaeg lõppema hakkas, sai natuke ka nn bisnist proovitud. Viisime sõiduauto haagisega liha Pihkva oblastisse.

Kuna töötasin jõusöödatsehhis, siis tekkis seal ikka jääki, mis jäi transpordimasinate alla ja visati tavaliselt ära. Aga see kõik oli ju täisväärtuslik sööt! Tädi oli mul eluaeg maal sigu, lambaid ja muid loomi pidanud. Nii sai endalegi tema juurde viis põrsast soetatud ja neile ma seda «prügi» viisingi. Sead sõid seda väga hästi, tädi tegi selle neile veel kuidagi mõnusaks mömmiks.

Ja kui sead suureks kasvasid, oli vaja nad maha müüa. Hakkasin uurima, kuidas realiseerida saab, ja mõned tuttavad, kes olid Pihkvas käinud, rääkisid, et seal on lihakilo hind kõrgem kui meil, sest seal oli toitu vähem. Piirid olid lahti ja saigi sead sinna toimetatud. Kohalik lihunik tegi oma töö ära, ja tõepoolest, kui meil maksis kilo sealiha kaks rubla, siis Pihkvas 3.60 – ja anna ainult ette. Rääkimata maksast, mida meil peeti subproduktiks ja mis maksis 1.60, selle eest teenis Venemaal seitse rubla!

Edaspidi sai Võhma lihakombinaadist sügavkülmutatud rümpasid nillitud. Ostsime ise välja ja viisime Pihkvasse. Täitsa müstika, et selline asi oli võimalik!

Millele raha kulus?

Mille peale või? (Muheleb.) Noor inimene, sõjaväest tulnud, mille peale ta ikka kulus. Ma polnud üksinda, olime neljakesi ja ega mõelnud, et kuhugi investeerida või midagi. Kõik sai sõpradega restorani viidud. (Naerab väga lõbusalt.)

Aga kalaäri oli ju ka?

Jaa, Võrtsjärvest püütud koha ja angerjas läks Rootsi. Võrtsjärvel olid kohalikud kalurid, kes püüdsid, aga kala vahendajaid oli tegelikult palju, ootasid lausa, millal paat tuli, ja kes rohkem maksis, see kala kätte sai.

Mida said lubada endale valuuta eest, millest tavainimene vaid und nägi?

Issand, ma ei mäleta! Valuutapoed olid, valuutabaarid … Eks see raha kõik sinna läks.

Miks sa siis nii tulusa töö näruse näitlejaameti vastu vahetasid?

Sest ma olin kogu aeg tahtnud tegelikult näitlejaks saada. Lihtsalt see impeeriumi lagunemine ja varakapitalism oli uus ja huvitav. Tulin sõjaväest 1988, täpselt laulva revolutsiooni ajaks koju.

Juba lapsena veetsin reedeõhtud teleka ees, sest sealt näidati teatrietendusi, lisaks pean sügava kummarduse tegema oma vanematele, kes mind teatrisse viisid. Hiljem käisin koolipoisina juba üksinda teatris, tarisin ka sõpru kaasa, seisin Ugala ukse ees ja nuiasin inimestelt üleliigset piletit, sest neid oli raske saada.

Eriti vinge elamuse sain – ma ei mäleta, mitmendas klassis käisin – Tartus Jaan Toominga «Põrgupõhja uuest Vanapaganast». Vaat sellest sain ma sellise teatrilitaka kätte, ja sealt see otsus tuligi, et sellesse maailma pean pääsema. Mäletan, et saal oli kaunikesti tühi, teised kooliõpilased jooksid pika etenduse ajal ridade vahel ringi, aga mina vaatasin. Mõtlesin, kas ma olen loll või, aga mulle meeldib! (Naerab nakatavalt.)

Aga veel varasemast mäletan Viljandi marionettide nukuteatrit ja et tahtsin kodus ka nukuteatrit teha. Käskisin vanematel käpiknukud osta – mul olid Hunt ja Rebane ning näidendid mõtlesin ise välja. Panin sõbradki mängima, mängisime teiselt korruselt tuleva trepi ääre tagant, publik istus toas. Ja veel varem, lasteaias, meeldis mulle kardinate, justkui eesriide tagant ilmuda ja esitada lasteaias õpitud laule ja luuletusi.

Kui keska lõpetasin, tahtsin astuda lavakasse, käisin paarist eelvoorust läbi ja siis võeti mind sõjaväkke, nii et eelvoorud jäid pooleli.

Mida sa sisseastumiseksamil tegid?

Vastu võttis Koma ehk Kalju Komissarov ning koduseks ülesandeks oli etüüd NLKP ma-ei-tea-mis-number kongressil käsitletud teemast. Mina võtsin «Kapitalistide ees lömitamine», aasta oli 1986.

Etüüd seisnes selles, kuidas käitub kelner kujuteldava kohaliku kunde ja välisturistiga. Kohalikuga käitus ülbelt, aga turistile serveeris toitu pugejalikult lömitades, lootuses saada jootraha. Ja Kalju küsis: «Sa oled Viljandi poiss, kas sa tead meie Viljandi kõrtsi legendaarset uksehoidjat, et sa niisuguse etüüdi tegid?» Vastasin, et tean küll, olen seal käinud.

Aga jah, pärast sõjaväge polnud aega teatrile mõelda, oli vaja kõvasti pidu panna, elu põletada ja nautida.

Kuni tuli aasta 1991 ja Ugala lavastus «Jumalad lahkuvad maalt».

1990. aastal tekkis Viljandisse üks stuudioteater, mis tegutses Tartu konservitehase Viljandi filiaalis. Direktori abikaasa tegi harrastusteatrit, sinna soovitas mind mu õde. Seal tutvusin Leila Sääliku ja Peeter Tammearuga, Peeter kutsuski mind Ugalasse rolli peale.

Aga kui ta poleks kutsunud?

Ma oleksin ikkagi teatrini jõudnud. Mul oli ju tuttav Toomas Saarepera, kellega koos lavakasse pürgisin ja kellega olime käinud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis autoteede ja sildade ehitust õppimas. (Naerab.) Seda kooli ma ei lõpetanud, sest ellu tulid sigaretid ja alkohol ning kooliskäimine ei kukkunud eriti välja. Vanemad arvasid, et äkki on targem ikkagi Viljandis õppida, muidu lähen veel hukka. Kuigi mul oli mõistus peas, ma tegelikult teadsin, mida ma teen, aga noh, pahandusi tuli.

Enesekindlust, mida sul praegu teatrit luues vaja, ammutasid ilmselt sõjaväest? (Indrek Taalmaa teenis aega Afganistanis – toim.) Aga kui teatril ei hakka hästi minema?

Kindlasti sõjaväest. Kui publik leiab, et meie teatris on vastuvõetamatult halvad lavastused, siis tuleb midagi muud välja mõelda ja asi katki jätta. Kuid enesekindlust süstib ka Kalamaja keskkond, sest siin elab palju kunstihuvilist rahvast. Kui teeksin sellise teatri Viljandisse või Valka, võib publikut nappida.

Millised saavad olema esimesed tükid?

Kuna alguses tuleb kõike ise teha, siis sooviksime Erviniga avada teatri monolavastusega «Raineri hommik», see on Bengt Ahlforsi kirjutatud näidend. Üks südamega lugu inimesest, kes elanud pika elu ja elu lõpul mõtiskleb selle üle, miks üks või teine asi nii läks. Ta on olnud teatavatel põhjustel üksik – ja üheks olulisemaks põhjuseks on armastus.

Et kui oled oma armastusega ühte inimesse kinni jäänud ja ta su elust ära kaob (kusjuures teine pool ehk Grace Kelly ei teadnudki, et teda kuskil maailma äärel armastatakse), siis võtad endale koera, kellesse oma armastust panna, aga koergi sai 11 aasta järel õnnetult surma. Peategelane ongi oma elu tänu nendele armastustele üksinduses elanud, sest vandus ta oma koerale Kafkalegi tema maanteeäärse haua juures truudust, et ei võta enam kedagi oma ellu. Viimased 18 aastat ongi peategelane veetnud täiesti üksinda … Väga huvitav, väga eluline. Südamega lugu.

Muide, kuidas sina oma teisepoole leidsid?

Ikka teatrist, teatriinimesed pahatihti sealt leiavadki … (Muigab.) Olin siis Rakvere teatris näitleja, kui 1990ndate teisel poolel lõpetas lavaka lend – Indrek Saar, Velvo Väli, Ardo Ran Varres, Peeter Raudsepp ja Karin (Tammaru, Taalmaa elukaaslane – toim) ka, nad tulid kõik Rakvere teatrisse. Siis tekkiski see … Tulid noored ja siis meie teed ristusid.

Teil on ka kaks poega.

Jah, Theodor-Villem on 15,5-aastane ja Leonard Sass 11,5. Theodori huvi on praegu küll rohkem arvuti, tal nagu seda esinemise soont ei ole ja ega peagi olema. Ta ise ei taha, aga see võib olla ka mööduv nähe.

Ega me töö tõttu Kariniga palju koos saagi olla. Mõnes mõttes on see isegi hea – keegi on ju siis laste juures. Samas on meil selliseid lavastusi ka olnud, kus oleme saanud koos mängida.

Kuidas on elukaaslasega koos mängida?

Väga hea! Tunned ju oma naist hästi, ja minu meelest on hea. Tegelikult vahet ei ole. Kõik näitlejad on ju loomingulised inimesed, kõik ka õpivad juurde.

Ja kellelt oled sina enim õppinud?

Mul jäigi enne jutt pooleli, et kui ma poleks Ugalasse saanud. Saarepera hakkas tegema sõltumatuid projekte ja kutsus mind ühega neist Baltoscandali festivalile. Seal mängisime mina, Aarne Üksküla, kadunud Dan Põldroos ja elus kana.

Pealkiri oli «Elus kana»?

Ei, pealkiri oli «Mausoleum», aga kana oli meil näitlejana pundis. Paterdas ringi ja mina tulingi kanaga sisse. (Naerab.) Aarne tegi väga huviga seda improvisatsioonilist tükki kaasa ja temalt oli palju õppida. Hiljem Mikk Mikiverilt, kui Mikk Vanemuises lavastas, ja hea meel on ka koostöö üle Mati Undiga. Tõelised eeskujud.

Aga ikkagi – mida sa teeksid, kui poleks teatrisse sattunud?

Siis hakkas Ervin Õunapuu üht triloogiat tegema, see oli töö terveks aastaks! Väga kihvt materjal, midagi täiesti teistmoodi – «Van Goghi tundmatud aastad», «Kruppi viimane lint» ja «Sannikovi maa armastajad».

Ma ei tea, mis must oleks teatrita saanud. Oleksin … Ma ei tea, kes ma oleksin. Mind ei huvita miski muu.

Ehk on praegu miskit elus puudu, tahaksid näiteks kuhugi reisida?

Kurat … Ma ei tea. Vaata, mulle väga meeldiks käia ja vaadata, kuidas mujal maailmas asjad käivad, kuidas elu on, aga ma ei kannata seda lennureisi. Kui võimalik, siis rongide ja laevadega. Mul on foobia, lennufoobia.

See juhtus sõjaväest koju tulles. Et ilusasti öelda, siis lennuk tegi kriisisituatsioonis hädamaandumise.

Miks?

Sellepärast, et seda rünnati, ilmselt snaipritega. Üldiselt oli see Kabulist üles tõusmine väga turvatud, lennuk tegi lennuvälja kohal tõustes tiire ja pidi kogu aeg neid Stingeri-vastaseid (FIM-92 Stinger on maa-õhk-tüüpi rakett, mis kasutab sihtimiseks infrapunakiirgust – toim) rakette välja laskma. Võtab linna kohal kõrguse üles ja alles siis läheb, kuhu vaja, üle mägede see kõrgust ei võta, seal oleks kohe maha tõmmatud. Kaks helikopterit saatsid ka, kes samuti neid Stingeri-vastaseid soojusrakette välja lasid, aga snaiprite vastu ei aita miski, nad võivad lasta mitme kilomeetri kõrgusele.

Õudust tekitaski see, et ühel hetkel kaotas lennuk hermeetilisuse. Olime tõusul, ja kui need litakad käisid, siis rõhk muutus ja tuli mingit auru. Kõrvad läksid lukku, mootorid seiskusid ja momentaanselt pöördus lennuki nina vertikaalselt alla.

Kõik käis väga kiiresti, inimeste näod muutusid siniseks, keegi karjus ja röökis. See oli sõjaväe transpordilennuk, millega muidu veetakse tanke, see suur «küürakas», venelaste AN või IL, inimesed istusid lihtsalt maas, rihmadeta, vasakul poolel istujad kamandati paremale poole üle, ilmselt oli vasaku poolega midagi sitasti. Aru oli saada, et olukord on ärev ja kriitiline. Noh, ja siis tekkis vaba langemine … Nina ees ja otse alla.

Nii et olen tundnud isegi kaaluta olekut sõna otseses mõttes – lennuk kukkus alla kiiremini kui mu enda kukkumise kiirus. Vahepeal plaanerdas, siis jälle kukkus, siis jälle plaanerdas ja tsentrifugaaljõud oli selline, et ma ei suutnud kättki tõsta, häält teha, mitte midagi, ja tundus, et sisikond on kuhugi alla kokku surutud … Eks üritati lennurajale ligemale saada. Aknaid ega midagi polnud, üks tagavaraväljapääsu illuminaator ainult, keegi veel küsis, et kas on midagi näha, ja vastati, et ei.

Ja kui ta lõpuks tänu pilootide ülimale professionaalsusele lennuväljale prantsatas … Õnneks jäid telikud terveks. Sest see oli ikka sihuke matakas, ja me olime kogu aeg seda pauku oodanud.

Tuletõrjeautod ümberringi, nägime, et tiivaosa tossas … Küsisime, mis juhtus, öeldi, et oli väike rünnak.

Tohutu janu tekkis. Palavus ka 50 kraadi. Kõik jooksid veeauto juurde ja jõid. Mõne aja pärast tuli üks teine lennuk ja sealt laaditi liha maha. Loomarümbad, lennukipõrand oli rasvast libe, ja uuesti lendu … Ma jäin kohe magama. Kohe. Tohutu pingelangus. Ärkasin prääksuva signaali peale, piloot teatas, et ületasime Nõukogude Liidu piiri. Kõik juubeldasid ja kallistasid üksteist.

Oled pärast seda veel lennukiga sõitnud?

Olen. Tahtsin jaanipäevaks koju jõuda ja Taškendist sain pileti Vilniusesse. Hiljem olen ka kord sõitnud, see oli üks Bulgaaria laevareis, ja sinna sõideti lennukiga. Kord olen pärast Copterline’i õnnetust ka kopteriga lennanud, mul oli vaja Soome filmivõttelt etendusele jõuda. Mängisin ühes Soome filmis Igor Golitsõnit, Vene suursaadikut Helsingis 1960ndatel.

Tähtsaid isikuid oled rohkemgi kehastanud. Näiteks Konstantin Pätsi ja Carl Danhammerit. Kumba oli mõnusam mängida?

Ääh, Danhammerit! See oli nii jupp, aga tore oleks Carl Danhammerit veel mängida. Mõlemat oli mõnus mängida, ma tahangi erinevaid karaktereid teha.

Kivirähki monotükis «Sinised kilesussid jalas» on neid eriti palju. Nii mehi kui ka naisi. Väga lahe!

Ennast oled sa võrrelnud tüügasseaga.

Oh, selles Disney «Lõvikuninga» multikas tegin Tüügassea häält … Ei tea, kas olen. Pigem kameeleon. Või siis kaheksajalg. Need ju vahetavad värvi ja kuju vastavalt olukorrale.

Kui tahan, olen tüügassiga, kui tahan, olen riigi president!


Indrek Taalmaa

Sündinud 9. juulil 1967 Viljandis

Lõpetas 1985. aastal Viljandi 4. keskkooli

Töötas 1991. aastast Ugalas, 1994. aastast Rakvere teatris,  1999. aastast Vanemuises, 2006. aastast Endla näitleja

Andnud hääle paljudele animafilmidele, löönud kaasa mängufilmides («Taarka», «Pangarööv», «Meeletu», «Mina olin siin», «Vana daami visiit», «Ruudi», «Libahundi needus», «Minu Leninid», «August 1991» jt) ja teleseriaalides («ENSV», «Kättemaksukontor», «Tuulepealne maa», «Ohtlik lend», «Kelgukoerad», «Õnne 13»)

Elukaaslane näitleja Karin Tammaru, pojad Theodor-Villem (15) ja Leonhard Sass (11)

Arvamus

Liina Tennosaar

sõber

Meie jutt ja mõttemaailm klapivad. Pluss see, et mulle meeldib, kui mu partner või sõber on minust pool pead pikem.

Indrek on kohutavalt rahulik inimene. Väga tolerantne, oma suure mehekeha kohta hästi hellakene ja kardab kohutavalt lennukiga lennata. Ta on ju lennukiga peaaegu alla kukkunud. Käisin tal ükskord helikopteril vastas, pidime kiiresti etendusele sõitma, ja siis väljus lennukist meeter kahekümnene mees, jalad all värisemas ja nägu valge.

Indrek on pööraselt abivalmis, kui ta külla tuleb, on tal kaasas suur toidukott, toob kingitusi ja tahab hirmsasti välja teha. Kui koos proove teeme, on meil võidujooks, et kumb kummale kohvi välja teeb.

Ma nii õudselt armastan teda. Ta on suur ja armas. Kindla kalju tüüpi mees.

Tagasi üles