Ugalas uued «basseini» hüppajad

Hüppavad «basseini»: Martin Mill (vasakult), Tarvo Vridolin, Carita Vaikjärv, Meelis Rämmeld ja Aarne Soro. Foto: Janika Leiur

 Viljandi teatri repertuaari moodsam pool sai täiendust.

Kuigi Ugalas kahe uuslavastusega antud uue hooaja avapauk ei kujundanud ilmselt ümber suurema osa publiku tõekspidamisi ja arusaamu teatrikunstist, võib kaks värsket lavastust nii mõneski mõttes tähelepanu väärivaks kuulutada.

Ugala praegune repertuaar tundub kiire pilguga vaadates üsna laiahaardeline nii sisult kui ka vormilt, uuslavastused lisavad kaalu just skaala nüüdisaegsemasse otsa.

Ugalal on olnud õnne (või võimalus) tuua n-ö füüsiline nüüdisaegsus teatrisse koos äsja teatriga liitunud grupiga. Ehkki kevadel Viljandi kultuuriakadeemia 9. teatrilennu lõpetanutest kuus on olnud teatris rakkes vähemalt ühe hooaja, esietendus manifestilaadne akt «Y-generatsioon» alles nüüd.

Lavastaja Adeele Sepa kursusekaaslased Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Vallo Kirs hõikavad maailmale läbi kunst(i)siiruse oma tõekspidamisi ja hoiakuid praegusaja kohta ja nende endi kohta praeguses ajas ja tulevikuski.

Vaatamata sellele, et seisukohad selles sisult päevapoliitilises ja mõnevõrra eksistentsiaalseski estraadis on sümpaatsed ja n-ö õigedki – tuntakse muret poliitika puhtuse, uuspaguluse ja eestlaseks olemise pärast, saadetakse «savisaar» m...i, kuna too on venelastega mestis jne –, ei joonistunud siiski välja nende tahtmised või isegi ähvardused, mis väristaksid nüüdisteatri või selle maja alustalasid.

Kodanikualgatusena siiski tunnustust vääriv ettevõtmine, seda enam, et ideega on tegeletud juba mõnda aega ka Viljandi linnatänavatel.

Kuigi sisulist ühisosa võib näha mõne aasta taguse NO99 poliitteatraalse aktsiooniga, on «Y-generatsioon» rõhutatult maandatud teatriõhtuks. See oleks Ugala noorte trump, kuid ainult siis, kui lavastaja ja trupp oleks suutnud oma idee teatri­spetsiifiliselt vormistada, nii et kui ma väljahõigatud unistustega ei oskakski midagi peale hakata, näeksin ikkagi pärast saalist lahkumist vaeva ja rõõmu ennenägematute teatrimõtete ja -võtete tõlgendamisega.

Olen siiski kaugel arvamusest, et laval nii näitlejaid kui ka tegelasi ruineeriv sarvedega lehm (tuletas omal moel meelde kentauri) oligi Sepa kontseptuaalne ilutulestik. Siiski – ja see on peamine – on noored näitlejad, kaasa arvatud ja eriti praegune lavastaja ise, tekitanud juba mingi ootushorisondi, võib-olla isegi nõudluse küpsete lava- ja näitlejatööde järele.

Sepa lavastus paistis silma pigem idee selguse ja vähem vormilise pretensioonikusega, Mark Ravenhilli «Bassein (vett ei ole)» Sander Puki lavastuses kujunes aga mõne mööndusega üsna vastupidiseks.

Kui Ugala Y-generatsiooni esindajad on teatrimüsteeriumi mõttes veel süütud nagu nende ideed ja soovidki, siis teatri löögirusikasse kuuluvad (või sinna teel olevad) näitlejad Carita Vaikjärv, Aarne Soro, Martin Mill, Meelis Rämmeld ja Tarvo Vridolin kasutasid elu ja kunsti piiridest rääkivas näidendis nii sõnalist kui ka vormilist segadust ja mitmetähenduslikkust.

Kuigi Ravenhilli näidenditele armastatakse (eelkõige reklaamtekstides) külge pookida šokeerimist «inimhinge kõige salajasemate soppide halastamatu paljastamisega», on teatris tänapäeval üsna võimatu tavapärast täiskasvanut šokeerida, eriti sõnadega.

Lugu iseenesest on autorile omaselt teravmeelne ja puänteeritud – kui seltskonna üks liige kukub ennast tühja basseini kaudu haiglasse, kasutavad sõbrad olukorda ning loovad poollaibast fotograafilisi «kunstiteoseid». Haige aga kosub, võtab «projekti» üle ning koos publikuga vaadatakse sellise tegevuse tagamaid, kunstnike kunstlikku maailma, kus nii loominguline kui ka inimlik kadedus on iseenesestmõistetav.

Lavastaja on panustanud jõuliselt vormile – lavastus on visuaalselt üsnagi külluslik, semiootiliselt pillavgi, tempokalt estraadlik, kuid samas tekstitihe. Kui lisada siia näitlejate kirglik, näitlejameisterlik ja isikupärane mäng – kuigi soovi korral võis neid kõiki käsitleda ühe isikuna –, siis ongi justkui kõik korras.

Siiski jäi painama vormi ja teksti vaheline tühimik – mida uhkemalt plärtsus vesi, paljastusid kehad, töötasid video- ja helitehnikud, eksponeerisid end näitlejad, seda ähmasemaks muutus see, mida lavastajal ja trupil tegelikult öelda oli.

Tuleb möönda, et selles «teist ja teile» lavastuses võis sõnum siiski olemas olla, kuid sel juhul on küsimus juba kujundite ja teksti doseerimises, et see täidaks terve saali. Kindlasti on aga tegemist lavastuse ja näitlejatöödega, mis nõuavad märksa pikemat ja põhjalikumat vaatlust.

Teatris Ugala

«Y-generatsioon»

Lavastaja Adeele Sepp, dramaturg Mehis Pihla

Kunstnik Kristjan Suits

Esietendus 28. septembril

Ugala teatri väikeses saalis

Mark Ravenhill

«Bassein (vett ei ole)»

Lavastaja Sander Pukk

Kunstnik Annika Lindemann

Tõlkinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk

Esietendus 28. septembril

Ugala teatri suures saalis