Saatejuht Urmas Vaino: täidan viie armsa naise soove

FOTO: Peeter Langovits

Puhkepäev tähendab mulle eeskätt seda, et saan kauem magada. Virgunud, kuulan ära, millised soovid, huvid ja ettepanekud on mu naistel, sest mul neid väga palju (Urmase peres on viis naist, abikaasa ja neli tütart – toim). Seetõttu ei teki ka kunagi probleemi, kuidas puhkepäeva veeta, ja pole suurt tarvidust nädalavahetusel ise eriti palju mõelda. Ainult seda, kuidas veelgi paremini oma armsate naiste soove täita.


Ja soovid varieeruvad, alates toidupoe külastamisest kuni loomaaiani välja. Soovide täitmist on palju, kuid sellega seoses saan ka ise puhata. Selles ju paradoks seisnebki, et soovide täitmine ei pruugi alati tähendada materiaal­seid asju. Pigem seda, et näed enda ümber rõõmsaid ja rahulolevaid inimesi.



Üks tava on kindlasti ühine lõunasöök, kuid kindlat reeglit, mida lauale panna, meil ei ole. Kõik käib vastavalt tujule, kes tahab pliidi ees seista. Väiksemad naised, tuleb tunnistada, on selles osas passiivsemad. Olen aru saanud, et vähem kui aasta vanustelt ei sobiks toiduvalmistamise kunsti eeldada, aga kõik ülejäänud löövad alati kaasa.



Nii ei ole, et teeb üks või teine ja ülejäänud vaatavad pealt. Kui üldse kusagilt piir jookseb, siis mööda seda trajektoori, et mina näiteks ei mäleta, millal viimati kooki küpsetasin. Ilmselt polegi ma seda kunagi teinud. Nemad seevastu võivad vabalt ka mingit soolast toitu teha.



Ise saan tihti inspiratsiooni nädala sees «Terevisioonis» käinud kokkadelt, olen end sageli avastanud üht või teist rooga järele tegemas. Mitte konkreetse retsepti järgi, aga mõnd nippi ja nõksu proovimas – see viib toiduvalmistamise rõõmu uuele tasandile.


Usun, et läheneval naistepäeval nad minult midagi erilist ei oota. Pikki aastaid Nõukogude Liidus elanud mehena mäletan aga seda kuupäeva vägagi hästi.

Tagasi üles