8. märtsist inspireeritud

Kõik nelgid ma kingiksin sulle: seriaalis «Eestlane ja venelane» end vaatajate südamesse mänginud Eduard Toman kinnitab: «Mulle meeldib kõik, mis naistega seotud!» Foto: Toomas Huik

Pildikesi kahe aastakümne tagant. Varahommikused hirmpikad järjekorrad kioskite ees, millele kirjutatud «Lilled/Tsvetõ».

 Närvilise järjekorra moodustavad peaasjalikult mehed, suitsud suunurgas, mõnel juba kohustuslik tordikarp (mille saamise nimel järjekorda vahele trüginud sõjaveteranegi mahlakate sõimusõnadega kostitatud) näpus.

Karbis reeglina kas kõvapõhjaline Virmaline, läägete punaste võiroosidega Kiiev või hullumeelselt läbiimmutatud Sidruni või Puuvilja – viimase peale asetatud želeesse kinnistatud kompotipuuviljad kipuvad maiust kallutades kogu täiega maha libisema. Ja nagu tordi-, nii on ka lillevalik igal aastal sama – alpikannid, tulbid, heal juhul roosid ja nartsissid, ning kindla peale punased nelgid.

Miski võib olla aga sootuks teisiti kui eelnevail aastail – inimene, kellele kingid viiakse. Aga tema, ükskõik kas uus või endine, lebab ikka veel voodis ja ootab, mil mees teda hommikukohvile kutsub või kuuma joogi, lilleõie ja torditüki suisa voodisse serveerib.

Vene Teatri näitlejale ja lavastajale

Eduard Tomanile kangastub see kõik eriti eredalt. Esiteks seetõttu, et Ukraina tööstuslinnas Harkovis, kus ta näitlejaks õppis, oli naistepäeva tähistamine vägagi popp, ja teiseks – juba 25 aastat viib ta lilli ühele ja samale naisele.

Naised teevad tuju heaks

Ega Toman naistepäeva saamisloost suurt mäleta. Kui, siis vaid seda, et miskitpidi on too päev seotud Saksa naisõigluslase Clara Zetkiniga. Konkreetse tähenduse sai see päev tema jaoks tänu neile 12 aastale, mil Toman tegutses Vene Teatri kunstilise juhina. Naiskolleege sai siis alati meeles peetud, nad kokku kutsutud, lilleõis ulatatud, kohvi, kringlit ja šampanjat pakutud.

Vahel korraldasid mehed ka väikese kontserdi või nn kapustniku.

Ent Toman täpsustab kohe: «Mina isiklikult ei arva, et see on ainus päev aastas, mil peab naistele midagi enamat näitama. Olen loominguline inimene ja minu jaoks on naised, ei saa salata, inspiratsiooni allikas. Mulle meeldib kõik, mis naistega seotud.

Minu jaoks võib naine, mitte naistepäev, ise olla põhjus, et talle lilli kinkida ja midagi head öelda. Loodan, et abikaasa (Marianne Kuurme, teatrikunstnik – toim) saab mu mõttest aru.» Eriti vajab Toman naistest hoovavat inspiratsiooni muusika või luuleridade kirjutamiseks, sest kõik, mis paberile jõuab, selleta ei sünniks.

Eriti hea võimalus selleks avaneb tavaliselt teatris enne etenduse algust, kui näitlejad grimmitoas istuvad. Toman viibib seal vägagi meelsasti ja lihtsalt vaatab, kuidas peegli ees uued, enamasti veelgi kaunimad inimesed sünnivad.

«Ja vabandust, Marianne, aga kui mul juhtub olema paha tuju ja näen tänaval ilusat naist, siis... Siis tihti sellest piisab, et tuju muutub kardinaalselt. Mulle üldse meeldivad ilusad inimesed, ka mehed (see oli küll ohtlik väljend, aga las teevad kõik ise järeldusi!).»

Puhtsüdamlik ülestunnistus

Kui keegi hakkab tõestama, et naistepäev on nõukogudeaegne püha, siis ajab see Tomanil kergelt harja punaseks. «Mis vahet seal on, kas päeva mõtles välja Clara Zetkin, Karl Marx või Vladimir Lenin? Ideoloogiaga pole siin mingit pistmist! Mehed, te olete lollid, kui hakkate nii mõtlema. Kui keegi mõtles naistepäeva välja, siis on see lihtsalt üks võimalus naistele tähelepanu pöörata.

Mina teen seda niigi palju tihemini,» toob ta näite. Ning mainib taas, et Mariannel on ehk seda ebameeldiv lugeda, aga nüüd tunnistab ta üles, et on isegi oma naissoost lavapartnerile pärast etendust lilli kinkinud. Lihtsalt sügavast austusest ja lugupidamisest.

Oma kallist kaasat üritab Toman aga endiselt naistepäeva hommikul üllatada, mis sest, et Marianne 8. märtsi tähistamisse millegipärast üsna skeptiliselt suhtub. Kõige olulisem on pereisa jaoks lillede märkamatu majja toimetamine, kuid aastatega on ta saavutanud teatud vilumuse.

Kuna naistepäeva-eelsel õhtul lõpeb etendus, nagu alati, hilja, peitub selles suur pluss. Eduard varustab end seetõttu lilledega juba päeval ning kui mees koju jõuab, sõltub kõik sellest, kes magab, kes mitte. Ent alati tähendab koju jõudmine vaikset askeldamist esikus, mis kätkeb lillede vaasi panemist ja peitmist, et siis kuue-seitsme paiku hommikul voodist vargsi tõusta ja lilled nähtavale kohale asetada.

Mariannele ulatab Eduard aga järgmise lillekimbu juba 18. märtsil, abikaasa sünnipäeval. Siis, kui esietendub teatraliseeritud laulukava «Laulud meie filmidest», millele Marianne teinud kunstniku-, Eduard aga lavastajatöö.

Rahvusvaheline naistepäev

•    Naistepäeva – 8. märtsi – tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, mil naised said mitmeid õigusi ja vabadusi, ja 1908. aasta New Yorgi tekstiilivabriku streikijatega, mil juhuslikult tekkinud tulekahjus hukkus 129 naist.

•    1909. aastal tegi marksist ja revolutsionäär Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise naistesekretariaadi esinaine Clara Zetkin soovitas seda tähistada 1910. aastal Kopenhaagenis II naissotsialistide konverentsil.

•    Päeva hakati tähistama kohe ka NSV Liidus, eriti 1930. aastatel. Aastal 1965 kuulutati 8. märts puhkepäevaks. Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pereringis ning Eestis 20ndatel ulatuslikult tähistatud emadepäev kandus naistepäevale. Naisi peeti meeles lillede, kingituste ja õnnitluskaartidega, mis olid laialt müügil. Eestis oli naistepäev viimast korda riigipüha 1990. aastal ning 2001. aastal lükkas riigikogu napi häälteenamusega tagasi opositsiooni ettepaneku kuulutada 8. märts taas riiklikuks tähtpäevaks.Allikas: vikipeedia