Vanemuise balleti kohustuslike elementidega esinemiskava

«Raimonda» nagu Mehhiko seebiseriaal. Foto: Vanemuise teater

Kaht viimast klassikapärandisse kuuluva balleti uuslavastust Eestis, Estonia teatri «Bajadeeri» ja Vanemuise teatri «Raimondat» seob klassika uuendamise soov. Mõlema balleti puhul on algselt tegu suurejoonelise, mitmevaatuselise vaatemänguga, mis on dramaturgiliselt lahjavõitu, kuid koreograafiliselt (ja «Raimonda» puhul ka muusikaliselt) kuulub balletižanri kullafondi.

See on ajendanud uuslavastuste loojaid – Toomas Edurit Estonias ja Jelena Pankovat Vanemuises – otsima viise, kuidas säilitada nende teoste väärtuslikke tahke ja samas kõnetada tänapäeva vaatajat.

Sellega aga nende kahe lavastuse sarnasus ka lõpeb – Eduri lavastus on säilitanud originaali vaimsuse ja põhilise intriigi, Pankova seevastu on lõiganud vana versiooni karmi käega tükkideks ja õmmelnud need uutmoodi kokku, et jutustada lugu taevasest armastusest, mis maa peal traagilise lõpu leiab.

Säilitatud on vaid peategelaste nimed, kuid nende iseloom ja nendega toimuv on muutunud: vallatust ja suursugusest Raimondast on saanud melanhoolne ja meeleheitlik neidis, tema üllameelsest kosilasest Jean de Brienne’ist kõrk, külm ja reetlik rüütel ning salakavalast saratseenist Abderahmanist Raimonda unistuste peig. Kokkuvõttes on lugu tunni võrra algversioonist lühem, kuid endiselt piisavalt segane, et täie selguse saamiseks kavalehelt tuge otsida.

Ühest küljest on õilis lavastaja soov säilitada algversiooni autori Marius Petipa tänaseni jõudnud liikumisjoonised, kuid uus süžee ja sellega kohandatud kompositsioon on kohati enam kui küsitavad.

Kõige katastroofilisem näide on kuulus Raimonda pulmavariatsioon, mille koreograafiline tekst väljendab ungari vürstitari väärikust, uhkust ja külalislahkust, kuid mis Pankova versioonis peab edastama neiu ahastust ja leina tapetud armastatu pärast. Lavastaja ei lase end eksitada variatsiooni vormist ning näib olevat veendunud, et balletiliigutused on just sedasorti universaalne anum, millesse võib valada igasuguse sisu.

Sama on juhtunud ka nn rahvatantsudega, mis kavalehel on küll nimetatud «ungari», «hispaania» ja «saratseenide» omadeks, kuid mille sammustikus korduvad ühtmoodi «kand-ja-varvas» ning kõik erinevaid rahvuslikke karaktereid rõhutavad elemendid on tasandunud ühtlaseks liikumisjorinaks.

Vanemuise balletitrupi asutaja ja kauaaegse juhi, iseõppinud Ida Urbeli loomingu kohta on öeldud, et selles oli mõte ja karakter isegi seal, kus seda otsida ei osatud; tema balletid näitasid väliste sündmuste põhjustatud torme inimese siseilmas.

Vanemuise praegune trupp näitab balleti teistsugust nägu. Petipa koduteatrist väljakasvanud Vene baleriini ja doktorikraadiga balletipedagoogi Jelena Pankova jaoks ei seostu (balleti)liigutused inimese siseseisundite väljendusega, need ei loo kujundeid ega karaktereid tantsus, vaid näivad olevat üksnes ilusad (ja ühetaolised) liikumisjadad ning puhas vorm tantsijate treenituse astme demonstreerimiseks.

«Raimondas» on Mehhiko seebiseriaali narratiiv kängitsetud kohustuslike elementidega efektsesse esinemiskavasse, millest on välja filtreeritud igasugune isikupära ja sügavam mõte.

Aleksander Glazunov

«Raimonda»

Koreograaf-lavastaja Jelena Pankova

Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk

Kunstnikud Charles Cusick-Smith ja Philip Ronald Daniels

Valguskujundaja Priidu Adlas

Nimiosas Maria Engel, Hayley Black­burn või Raminta Rudžionyte

Esietendus 5. oktoobril Vanemuise teatri suurel laval