Olev Subbi – poeetilise täiuslikkuse poole püüdleja

«Jahe valgus» (1988) Foto: Eesti Kunstimuuseum

Homme tähistab eesti maalikunsti suurkuju Olev Subbi 80. sünnipäeva. Tema isikupärane ja varjundirikka koloriidiga looming hõlmab meeldejääva peatüki eesti kunstiloos.

Olev Subbi, kuidas juhtus, et teist sai 1960ndate keskel aktimaali taasavastaja eesti kunstis?

Kui sirvida seda raamatut (osutab mõned aastad tagasi ilmunud mahukale monograafiale «Subbi» – toim), siis siin on kaunis võrdselt maastikku, figuraalkompositsiooni, natüürmorti, portreed ja akti.

Sel ajal, kui ma hakkasin akte maalima, oli see Eestis küllalt kõrvalejäänud maaližanr. Nõukogude Liidus ei olnud aktimaali üldse enne minu 1971. aasta  näitust Moskva Kunstnike Liidu Gorki tänava näitusesaalis eksponeeritud. Väljapanek tekitas sealses ajakirjanduses suure poleemika. 

Minu kunstnikutee alguses valitses Eestis nn karm stiil, mis nõudis tugevat stilisatsiooni ja tihti töötemaatika kajastamist ning mehist ja raskepärast maalimislaadi. Selle suuna parim näide on Kormašov oma meisterlike maalidega betoonist, töömeestest ja kaluritest.

Minu aktimaali teke ei olnud päris sõltumatu, ma lihtsalt ei tahtnud ühineda  karmi stiiliga.  

AK palvel valisid kunstiteadlased Mai Levin, Sirje Helme, Eero Epner ja Harry Liivrand ning kunstniku sõber Enn Põldroos Olev Subbi loomingust neid kõige rohkem kõnetanud maali.

«Tüdruk akna all» (1977)

Üks hea kunsti tunnuseid võiks olla see, et see pole «niisama», vaid sel on oma absoluut. Sellega võib siis vaielda, see võib isegi mitte meeldida, kuid vähemalt on kunstiteosel mingi oma lõpuniviidud seisukoht.

Olev Subbi loomingus on mitu väga lahedat nn manifestteost, kuid tema absoluudi võtab hästi kokku ka «Tüdruk akna all» (1977). Subbi, kes oma loomingus jätkab 1930ndate eesti maaliprojekti, tegeleb siin talle tüüpiliselt veatu ilusa maailmaga, kus maali iseväärtustele (eelkõige värv) liitub ka looduse ja inimese ühtesulatamine, maalitehniliste nüansside lembus (nt peegeldus aknal) jne.

Kuid okei. See võib olla Subbi maalikunsti absoluut. Ent olulisim on siin vist hoopis see, et tänu sellele maalile võiks hakata paremini mõistma kogu Subbi põlvkonna elukäiku, isegi traagikat: seda, miks keset 70ndaid maaliti nii, nagu elataks kusagil mujal ja mingil teisel ajal. Miks oli tema, aga ka paljude teiste jaoks sedavõrd oluline elada mingis muus maailmas kui selles, mis oli parajasti etteantud? 

Eero Epner, kunstiteadlane

«Kaheksas võõras linn» (2007)

Raske öelda, kas mul on Olev Subbi maalide hulgas mõni lemmik, kuid see töö mulle lihtsalt väga meeldib. Jätame hetkeks kõrvale harmoonilise kompositsiooni, tasakaalustatud koloriidi, pildisisese suurepärase rütmi, vaatame lihtsalt motiivi.

See on kujutluspilt meie jaoks mingil – näiteks Vahemere-äärse romantilise vana linna – teemal. Nii nagu Piranesi fantaseeris antiikse Rooma  arhitektuuri üle, magnetiseerides vaataja oma fantaasia lummusse, maalib Subbi kütkestavalt muljet raugest ja igavesti ihaldusväärseks jäävast keskkonnast.

Ta maalib sooja päeva sumedust ja ajaloo võlu ega unusta pildi teist, kontseptuaalset plaani (mida sümboliseerib lindina looklev kollane kujund). Moodsa klassitsistina Subbi teisiti ei saakski. See töö on praegu Kunstihoones väljas. 

Harry Liivrand, kunstiteadlane

«Akt sinises ruumis» (1968)

See maal jäi mulle meeldima 1968. aasta kevadnäitusest saadik, kus see esimest korda väljas oli. Kumendava ihuga tüdruk meenutas rahuliku endastmõistetavuse ja pisut ka maalilise lahenduse poolest Giorgione «Puhkavat Veenust» (Dresdeni galeriis), kes lamab suure kollase laiguna valgetel ja kirsspunastel atlassdraperiidel. Subbi Veenus aga on sinisesse poolhämarusse mähkunud ateljees astunud punasele vaibale, oma olekuga justkui öeldes: «Tahtsite mind näha? Siin ma nüüd olen.»

Enn Põldroos seostab monograafias Subbist – alapealkirjaga «Traditsiooni uudsus» (1984) – seda aktimaali mitte kolleegi teiste töödega samas žanris, vaid tüdrukutega tema idüllides suvisest Eestimaast. Neis korjavad päevitunud linalakad õunu smaragdrohelistes aedades või lasevad end imetleda kullendavate väljade taustal, neis peavad kalurid kaharate puude all suitsutundi, vedeleb looreha põllu veeres, kikitavad hobused kõrvu ja paistab kirikutorne silmapiiril.

Need idüllid tulevad meelde, vaadates Subbi pilte võõraste linnade sarjast praegu Tallinna Kunstihoones avatud näitusel Enn Kunila kogust. Nagu Subbi puhul ikka, köidavad neis metafüüsilistes veduutides ilusad värvikooslused ja tema viimase aja loomingule omane jahe konstruktiivne selgus. Ent maalides pole ta saladust teinud sellest, et ei mõista neid linnu nii nagu südasuvist Tartumaad. 

Mai Levin, kunstiteadlane

«Suvine interjöör» (1970)

Olev Subbi loomingut kirjeldatakse tavaliselt «puhta maalikunsti» võtmes. See on kahtlemata õige, Subbi kuulub kõigi aegade parimate Eesti maalijate hulka.

Ometi hindan ma veelgi kõrgemalt tema loomingu ühte teist külge, nimelt Subbit kui poeetilise paralleelmaailma loojat. Subbi on kindlate, selgelt sõnastatud ideaalidega inimene ja oma maalides loob ta maailma, kus temal, ja küllap siis ka teistel, oleks hea elada. Sellisena on mul sügavalt meelde jäänud tema 1970. aastal maalitud «Suvine interjöör».

Siin on segunenud lapsepõlvemälestused kunagisest harmoonilisest taluelust, unistused maadest, kus ta polnud veel käinud – ega tol ajal käia ei saanudki –, lisaks veel midagi seletamatut, ehtsalt subbilikku. Tookordses suletud, raudselt normeeritud ühiskonnas tähendas sellise kunsti loomine ilmset protestiaktsiooni. See riik ja maailm on nüüdseks kadunud, kuid Subbi pilt tähendab meie jaoks ikka veel sisemise soojuse ideaali, milleni me ei suuda jõuda.

Enn Põldroos, kunstnik ja sõber

«Jahe valgus» (1988)

Subbi maalis 1980. aastate lõpus mitu maali, mis polnud küll puhas abstraktsionism, kuid kus värvipindade selgus ja intensiivsus ja tasapinnalisuse selge ülimuslikkus kujutava narratiivi ees viitas väga lähedastele otsingutele abstraktse kunstiga.

Kui järgitakse usku, et maali väärtus on selle meediumis – värvis ja kompositsioonis, teatavas formalismis, mis usub vaid kunstniku vaistu ja kus millelgi muul suurt tähendust pole –, jõutakse ühel hetkel abstraktsesse kunsti. See juhtuski Subbi maalidel 1980. aastate lõpus. Ja see pööre oli minu jaoks kõige otsustavam kinnitus kunstniku kuulumise kohta ühe maalimisviisi ja Pariisi kooli esteetikast alguse saanud koolkonna sisse.

Subbi mitte ainult ei järgi seda ise, vaid on tekitanud sellest eesti kunstiellu tõelise fenomeni – kasvatanud enda ümber sama silmaga vaatajad.

Sirje Helme, kunstiteadlane

Olev Subbi

Sündinud 7. märtsil 1930 Tartus

1948 lõpetas Tartu 1. keskkooli ja astus samal aastal Tallinna Riiklikku Tarbekunstiinstituuti

1949–1957 väljasaadetuna Krasnojarski krais

1957–1962 õpingud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis

1962 lõpetas instituudi maali erialal

1967 Eesti Kunstnike Liidu liige

1978 pälvis Kristjan Raua aastapreemia

1995 sai Konrad Mäe medali

Näitus

 «Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust»

1. aprillini Tallinna Kunstihoones

Kuraator Harry Liivrand

Kujundaja Olev Subbi