Alice’i lahjendatud Imedemaa Tim Burtonilt

Alice (Mia Wasikowska) ei ole nüüdses versioonis 13-aastane, vaid 19-aastane viktoriaanliku aja mässuline nooruk. Foto: Kaader filmist

Tim Burton ja Lewis Carrolli Alice’i lood tunduvad nagu juba taevas sõlmitud abieluliit. Burtoni imelikult miniatuursed gooti maailmad ja autsaideritest karakterid ning Carrolli klassikalised veidrad lood.

Nii et kui Disney filmistuudio pöördus Burtoni poole mõttega uuesti Alice’i lugu filmida, siis viimane kaua ei mõelnud. Režissööri sõnul ei ole ükski seni tehtud Alice’i filmi- või televersioon teda rahuldanud. «Ma ei tahtnud teha filmi, kus Alice liigub lihtsalt ühest sündmusest teiseni, pigem tahtsin sinna mingisugust läbivat jutustust,» räägib ta.

Mässaja teismeline

Läbiva jutustuse kirjutas Carrolli raamatute «Alice Imedemaal»  ja «Alice peeglitagusel maal» põhjal vana Disney-liitlane Linda Woolverton («Lõvikuningas», «Kaunitar ja koletis») ja tegi seda üsna oma suva järgi ja meelevaldselt. Kübarseppa mängiv Johnny Depp oli ka kohe nõus koos Burtoniga projekti kallal töötama. Neile on see juba seitsmes koostöö.

Lugu siis järgmine. Alice (austraallanna Mia Wasikowska) ei ole nüüdses versioonis mitte 13-aastane, vaid 19-aastane viktoriaanliku aja mässuline nooruk, kes ei taha sukki kanda ega abielluda. Korra on ta juba Allmaailmas (Burtoni filmis kannab Imedemaa just sellist nime) käinud, kuid ei mäleta sellest midagi – vaikselt mälu Allmaailmas siiski taastub. Alice põgeneb oma kihlustseremoonialt, kukub auku ja kõik kordub.

Allmaailmas hakkab lahti keerduma jutustus, mille üle Burton vähemalt enne filmi valmimist nii uhke oli. Sinna on tekitatud eepilise võitluse pingekolle, mille osalisteks on Punane Kuninganna (Burtoni abikaasa ja samuti paljude tema filmide veteran Helena Bonham-Carter) ning Valge Kuninganna (Anne Hathaway). Üks halb ja teine hea, üks siis kummalise peakasvajaga, mille tagajärjel ta pea imelikult suureks on paisunud, ning teine malbe ja valge jääprintsess. Minu poolehoid kuulub Punasele Kuningannale.

Alice’i ülesande on oraakel juba ette kirjutanud. Punane Kuninganna hoiab Jorrulise-nimelise draakoniga tervet allmaa­ilma oma hirmuvalitsuse all ega lase Valgel Kuningannal seaduslikult ette nähtud võimu rakendada. Oraakel näeb ette, et just Alice on see, kes maa Punase Kuninganna ja Jorrulise liidust vabastab. Etteruttavalt võib öelda, et nii ka läheb.

«Avatari» konkurent

Burtoni Alice on 3D-film ja pärast «Avatari» massiivset edu tahavad ilmselt kõik, kel selleks piisavalt vahendeid, efektist tulu lõigata. Kas «Alice Imedemaal» seljatab «Avatari», kõlas turundusküsimus enne filmi linaletulekut.

Ja box office on ka siiani korralik, kogudes esimesel päeval Põhja-Ameerikas 41 miljonit dollarit. Burton ja Woolverton on läinud suhteliselt lollikindlat rada mööda ning miksinud kokku Alice’i lugude põhikaadreid «Sõrmuste Isanda» tüüpi suurte maailmade fantasy’ga, pluss veel 3D-koletisetrikid à la «Avatar» (must metalne koletis jookseb publikule peale).

Tim Burtoni filmikeel ja keskkonnad on muidugi kaubamärk. Alice’i kohta on jõutud juba öelda, et tegu on «Disney visiooniga Alice’ist burtonlike dekoratsioonidega».

Peab teiste inimeste hinnanguga siinkohal nõustuma. Carrollilikest viguritest ja keelemängudest on film peaaegu puhtaks kraabitud, kuid keskkonnad ja kostüümid on muidugi meisterlikud ja hoiavad pinget üleval. Näiteks vahetab Alice filmi jooksul kleite kiirusel umbes kleit minutis. Kuhtunud losside ja maastikega võib ka kindlasti rahule jääda ja Burtonile aitäh öelda.

 Eestlastelgi on selle filmiga oma rauad tules, kuna filmi saundträkil esineb kahe looga ka meie oma gooti saadik Los Angeleses Kerli. Kerli lugu «Tea Party» kõlab veel nii olulisel hetkel kui filmi lõputiitrite ajal. Kerli võtab vaataja käest kinni ja juhatab ta kinosaalist välja pärast mitte nii psühhedeelseks osutunud reisi kui esialgu loodetud. 

Uus film
«Alice Imedemaal» (USA)
Režissöör Tim Burton
Kinodes alates 5. märtsist