Lõikuskuu kibedavõitu viljad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimukas ema Violet (Ita Ever) aktsioonis.
Võimukas ema Violet (Ita Ever) aktsioonis. Foto: Teet Malsroos

Ameeriklase Tracy Lettsi perekonnadraamas «Augustikuu» avaneb meile tänapäeva sugemetega maailm, milles elavaid tegelasi iseloomustab kõige rohkem enesekesksus. Isa kadumine toob suure perekonna üle pika aja taas ühe katuse alla kokku ja paneb neid mõtlema koos elatu üle, mille käigus selguvad nii mõnedki eluseigad.


Näitemängule annavad erilise tähenduse just tegelased, kes paeluvad oma mitmekihilisusega. Oklahoma maamajja kogunevad erinevate iseloomude ja saatustega pereliikmed – lisaks isiklikele probleemidele kogu perekonna ees vastutust tundev Barbara (Ülle Kaljuste), salasuhtes elav Ivy (Kaie Mihkelson), identiteedikriisis vaevlev Karen (Hilje Murel), nümfomaani kalduvustega teismeline Jean (Marta Laan) ja mitmed teised.

Igaühel neist on oma luukere kapis. Ülestunnistustega hoitakse publikut kuni etenduse lõpuni pinge ahelates. 

Punase joonena läbib lavastust võimuka ema Violeti (Ita Ever) suhe oma vanima tütre Barbaraga. Narkomaanist emana suudab Ever meid ikka ja jälle üllatada oma peene rollitunnetuse ja inimlike nõrkuste väljatoomisega.

Kui Eugene O’Neilli psühholoogilises draamas «Pikk päevatee kaob öösse» kehastab Ülle Kaljuste ise uimastisõltlasest ema, siis tema praeguse tegelaskuju puhul on tegemist sama probleemiga kokku puutuva tütrega. Võib-olla just tänu sellisele rollivahetusele on Kaljuste loodud Barbara eluliselt mõtlemapanev. 

Lisaks näitlejate mängule aitab laval valitsevaid pingeid vaatajani tuua lavakujundus. Esmapilgul tundub lava rekvisiitidega üleküllastatuna, kuid samas peegeldab koduses pildis valitsev laokilolek tegelaste hingeelu segadust. Näitlejate lavaline liikumine on aga sedavõrd hästi paika pandud, et rekvisiitide rohkus ei häiri nende tegutsemist kuidagi.

Priit Pedajase lavastus on pisimate detailideni läbi mõeldud, sündmuste kulgedes omandab iga element erilise tähenduse, mis aitab arusaamisele pigem kaasa kui ahistab.

Kõrgusesse pürgiv lavakujundus nõuab vaatajalt suuremat haaret laval toimuva mõistmiseks. Abiks on kindlasti ka valguskujundus, millega tuuakse selgelt esile, kuidas kodune soojus muutub äkitselt peletavalt tontlikuks. Ka samal ajal kõlav muusika ei jäta vaatajat laval toimuva suhtes ükskõikseks.

Varjatud saladused tõmmatakse halastamatult päevavalgele. Keerulised peresuhted jõuavad ajapikku haripunkti, tuues esile nii mõnegi tegelase tõelise mina ja probleemide alged.

Kuigi autor ja lavastaja kasutavad nii mõneski kohas üpris groteskseid vahendeid, on selle taga kohati ehmatavalt suur tragöödia. Sageli on naer kaitsereaktsiooniks ümbritseva suhtes. Seejuures ei ole näitlejate mängus mitte midagi ülepingutatut ega ebaloomulikku.

Üllatavalt mõjus publiku naer seal, kus pisarad oleksid olnud kohasemad. Või oli see hoopis oma peegelpildi äratundmise kibe naer läbi pisarate?

Uuslavastus
Tracy Letts
«Augustikuu»
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas. Kunstnik Pille Jänes. Valguskunstnik Kaido Mikk.
Osades Ita Ever, Ülle Kaljuste, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja jt.
Esietendus Eesti Draamateatris 7. märtsil

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles