Joonast, Dorist, Fredi ja Kairitit seovad unistused

Marje Jurtšenko film räägib neljast esimese klassi õpilasest, kes elavad Eesti eri paigus.

FOTO: Kaader filmist

Täna esilinastuv dokumentaalfilm «Aeg on siin» eristub nii mitmeski mõttes kodumaisest tavadokumentalistikast, kas või juba peategelaste poolest – sest kui sageli ikka võtab eesti filmitegija jälgida laste igapäevaelu ja maailma, mis kasvab ja muutub koos jutustatava loo tegelastega.


Marje Jurtšenko film räägib neljast esimese klassi õpilasest, kes elavad Eesti eri paigus. Erinev on ka nende kasvukeskkond, huvidest rääkimata. Joonas elab Võrus, fännab Metsatöllu ja tahab saada kopameheks, samal ajal kui Tallinna tüdruk Doris ei tea, kas hakata filminäitlejaks, modelliks või tantsijaks.



Politseinikuks!


Vana-Vigala poiss Fred tahab saada politseinikuks ja Tudulinna Kairit näeb tulevikus ennast laulja, iluuisutaja või hoopis lotomüüjana.



Kuid hoolimata sotsiaalsetest ja geograafilistest kaugustest, mis lapsi lahutavad, on neil ka üks ühine asi – igaüks alustab oma elus uut etappi, mille jooksul tuleb teha korrektuure senises elukorralduses ja tundeilmas.



Aasta Joonase, Dorise, Fredi ja Kairiti elust jookseb enam kui tunnipikkuses dokumentaalis mängulise köitvusega – kuni ongi käes filmi lõpp, mil üks peategelastest nendib filosoofiliselt aja kiire möödumise fakti. Kuid ei maksa lasta ennast petta filmi näilisest kergusest, sest selle saavutamine on olnud režissöörile märkimisväärne pingutus.



Kardab natuke


Mitte vähem ei vääri tähelepanu filmi operaatoreid, sest eks ole nemad korraga pidanud nii püüdma kaadrisse atraktiivset pilti kui võitma portreteeritavate usaldust.



Üldiselt kipub eesti režissöör oma kaasaega veidi kartma ja veel vähem tahab ta jälgida kedagi intensiivselt pikema aja vältel.



Sellest on kahju, sest kõnealune film näitab just seda, kui palju võidab vaataja autori tahtmisest süveneda, sest režissööri ja tema peategelaste vaheline kontakt kandub alati ka vaatajani, kindlustades sedasi ka mingit sorti elamuse, seda sõltuvalt vaataja subjektiivsetest ootustest.



«Aeg on siin» on film, mis kõrvalt vaadates tundub väga lihtne, kuid eks ole vana tõde, et tihtipeale seisavad lihtsate asjade taga keerukad oskused.



Uus film kinolevis


«Aeg on siin»


Režissöör Marje Jurtšenko. Operaatorid Mihkel Soe ja Erik Põllumaa. Muusika Tiit Kikas


Eesti 2010


Alates 12. märtsist Tallinnas Coca-Cola Plazas



Põlvkondliku portree esimene vaatus esimese klassi lastest

Režissöör Marje Jurtšenko , miks just see film, nüüd ja praegu?


Mul on olnud juba kaua mõttes alustada ühe põlvkonna portreteerimisega, see oleks selle esimene vaatus. Mul olid valmis mõeldud ligikaudsed stereotüübid ja valik toimus tegelikult selle järgi. Otsisin tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu ja mõned tulid ka ise minu juurde. Oluline oli ka laste avatus, nende ja nende perekondade tahe osaleda sellises projektis. Lastega sai peetud pikki jutuajamisi, usun, et see oli väga oluline. Mina õppisin tundma neid ja nemad usaldama meid.



Kas täiskasvanud ja lapsest peategelasel on olemuslik vahe?


Laste maailm on palju suurem, sinna mahub palju fantaasiat ning nad kujundavad oma maailma ja reeglid suures osas ise. Täiskasvanud inimeste maailm on enamasti kindlalt piiritletud ja suhteliselt väike ning selle kujundavad suures osas kõik teised peale tema enda.



«Aeg on siin» on teie dokumentaalfilmidebüüt, kuigi lõpetasite telerežii eriala juba aastaid tagasi. Miks see nii kaua aega võttis?


Sellega on nii ja naa – olen tahtnud küll miskit ise teha, aga samas seda ka peljanud. Peljanud ennast liialt avada ja ilmselt on ka töö ETV hanketoimetuses olnud niivõrd aja- ja infomahukas, et selle kõrvalt miskit nii suurt ette võtta pole lihtsalt võimalikuks osutunud. Kuna nüüd tekkis paariaastane paus, siis oli sobiv võimalus asi ette võtta. (PM)

Tagasi üles