Kalev Kesküla: raamatud on targemad kui nende autorid

Parima proosaraamatu «Elu sumedusest» autor Kalev Kesküla sügiseses Hispaanias. Eile Kirjanike Majas toimunud kulka kirjandusauhindade pidulikul kätteandmise tseremoonial ei saanud Kalev Kesküla kahjuks haiguse tõttu osaleda. Foto: Erakogu

Eile pärjati  Kirjanike Maja musta laega saalis möödunud aasta parimate raaamatute autoreid. Eesti üks mainekam kirjandusauhind, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosa kategoorias, anti tänavu Kalev Keskülale raamatu «Elu sumedusest» kirjutamise eest.

Kalev Kesküla, milliste emotsioonidega võtsite vastu teate, et teie raamat «Elu sumedusest» on võitnud kulka ilukirjandusliku proosa aastaauhinna?

Oli üllatav ja rõõmustav teade. Selge, et iga žürii töötab väga subjektiivsel maitseotsustuse tasandil, ja kui juba sellised nominendid valitud, tuli mu raamat täitsa kõne alla. Suurromaani ju mulluses kirjanduses polnud. Ja nominente vaadates tuleb arvestada, et Tõnu Õnnepalu oli riigipreemia ju juba kätte saanud.

Raamat olevat tango viiekümnesele mehele. «Elu sumedusest» ilmuski teie juubeliks. Aga  mis andis tõuke kirjutada just selline raamat?

Panin raamatu esimesele tsüklile sellise pealkirja ja eks ta oligi kavandatud juubeliraamatuks. 2007. aastal avaldasin «Kalev Kesküla uue veinijuhi», 2008 ilmus «Undijutud», mälestusteos Mati Undist. Mõlemad olid hästi töömahukad ja tähendasid rohke teabe kokku kuhjamist, kõvasti füüsilist pingutust. Otsustasin, et nüüd juubeliaastal tahan kirjutada midagi ilukirjanduslikku, mis pärineb ainult minu peast ja sõltub oma vaimu seisust. Algul püüdsin teha luuletusi, aga kui need võtsid essee ja luule vahepealse proosavormi, see tundus ehe ja õige sellele üldistusliku kaaluga elamusele, mida tahtsin väljendada. Tekstid sündisid valdavalt kevadel Käsmus kuu aja jooksul.

Kuidas hindate teisi kulka aastaauhindade nominente?

Palju on räägitud, et luule on vägev, aga proosa mitte nii väga. Usun, et see on ka suuresti sotsiaalselt tingitud, st korralikud romaanid eeldaksid vabakutselise kirjaniku ekstra pühendumist. Nii ongi romaanidega hiilanud vabakutselised Tõnu Õnnepalu ja Ene Mihkelson. Nominentide valikus rõõmustas mind Hasso Krull, sest tema luuleraamat oli liikumine üldarusaadavuse ja meelelise kujundi poole – kosmoloogilist ja mütoloogilist tausta ometi hülgamata. Hasso on oma loomult suur mõtleja, aga pärjatud raamat «Neli korda neli» pakub kosmilist puudutust ka neile, kelle jaoks eepos «Meeter ja Demeeter» liig raskepärane. Hasso on pääsenud dekonstruktsioonide labürindist ja joovastub magava naise suurest valgest tagumikust, mõistes, et kosmos seegi.

Mis raamat pakkus teile eelmisel aastal suurima elamuse?

Hassot juba kiitsin eelmise küsimuse all. Hea kultuuri- ja vaimulooline raamat oli August Kubizeki «Adolf Hitler, mu noorpõlvsõber». Üht ajastut meie tänasest ideoloogilisest vaatenurgast aitas mõista Hannu Mäkelä «Casanova». Suurepärane romaan oli Da­niel Kehlmanni «Maailma mõõtmine», mõnus irooniline mälestusteraamat Boris Bernsteini «Vana kaev». Zetterbergi «Eesti ajalugu», Salokanneli «Jaan Kross» ja Sirje Kiini «Marie Under» olid kõik väärt töövõidud. Sellised suurteosed nõuavad kõik pikka süvenemist ja pingutust. Alati võib millegi üle nuriseda, aga kui 1000-leheküljelise raamatu põhiküsimusteks saavad paar Artur Adsoni päevikumärget orgasmist, on see muidugi väga koomiline. Nii et ilmus kõiksugu häid raamatuid.

Kui «Elu sumedusest» nimetati nominendiks, siis kostis nurinat, et see ei sobivat esseistliku vormi ja päevikuliku sisu tõttu kandideerima proosa kategoorias. Kuidas te seda kommenteerite?

Terane tähelepanek, vahest oleks see raamat võinud tõepoolest liigituda ka esseistika alla, otse päevik see vist ei ole. Teisalt on see ehk ka akadeemiline vaidlus, ma pole kirjandusteoreetik, et ses asjas tingimata seisukohta võtta. Kindel on aga see, et žanrid on muutumises. Asta Põldmäe väga sooja vastuvõtu leidnud teose «Kirjad pääsukestele» žanrit oli ilmselt nii raske määratleda, et see ei pääsenudki nominentide hulka.

Tunnistate, et teie elu on kulgenud jalutades. Jalutamise rütmi, isegi Kassisaba ja Kalamaja lõhna ja korkimist ootava veinipudeli raskust on oskuslikult komponeeritud raamatust tunda.  Aga palun öelge inimestele, kes pole aastaid jalutanud, miks on hea jalutada.

Jalutamine on väga tervislik ja rahustav tegevus, ei kuluta liigeseid nagu jooksmine. Liikudes ajaloolistes rajoonides, näed seal korraga möödunud aegu kui ka linnajao tänast mentaliteeti. Lonkiv inimene ei tekita enamasti hirmu ega kahtlust, saab tagahoovidessegi kiigata. Niisiis pakub jalutamine võimalust sul oma kodulinna erinevate asumite vaimust paljugi teada saada, teisalt pakub see puhtalt informatiivset ja esteetilist naudingut: kohtad sumedaid vaateid, aga avastad ka kahtlasi keldripoode, kus müüakse kummalisi asju.

Teie raamatust võib lugeda, et Jaan Kross on öelnud: kui tal oleks õnnestunud põgeneda 1944. aastal välismaale, siis ta poleks ajaloolisi romaane kirjutanud. Teid palkas Hans H. Luik «ühel pohmellihommikul lehte tegema ning luule võttis end elu ees koomale», aga nüüd näitab aastaauhind, et ka teil, nagu Krossil, ei õnnestunud kunsti eest põgeneda.

Jah, kui ma poleks Hansu küüsi langenud, oleksin kirjanikuna kindlasti edenenum, aga ma pole seda otsust kahetsenud, olen mõistliku inimesena ikka aru saanud, et ma pole Jaan Kross. Ekspress on pakkunud tohutut inimlikku kogemust. Alustasin 1991, see oli aeg, kui paari kuu pärast sai Eestist iseseisev riik, töö ajakirjanduses pakkus uude ühiskonda sisse elamise võimalust erilise tundelise kvintessentsina. Polnud enam vanu reegleid, uued tuli luua. Ka veinitööle – jälle üks uue ajastu sotsiaalne tellimus – sobisin oma veiniarmastuse ja entsüklopeedilise töö kogemusega hästi.

Aga natuke on ikka ilukirjandust ka tehtud – raamatu «Vabariigi laulud» eest sain 1999 luule aastaauhinna. Ning mu kirjutatud lehe-esseed olid üksvahe olulised.

Kirjutate – «Sa oledki ju see, kuhu sa ennast unustad ja kelleks sa ennast unustad.» Te tahate unustada ja tahate, et kõik ei oleks (või pigem ei tunduks) nii päris. Miks?

Pean silmas, et igaüks vajab mingit omamüüti, mingit minapilti. Pikapeale ei pruugi see olla enam väga adekvaatne – oleme endale loonud kujutluse iseendast ja sellesse kinni jäänud. Aga see ongi normaalne –  inimene ei saagi kogu aeg tõmmelda ja mainet kujundada nagu väikeriigi välisministeerium. End oma minapilti unustamine annab elule sumeduse.

Teile ei meeldi Twitteri-ajastu «kus tuleb simuleerida tublidust, käia kogu aeg Twitteris ning sõnastada 140 tähemärgi pikkuseid aforisme asjadest, millest väga vähe tead»?

See seostub natuke vastusega eelmisele küsimusele. Kui on mängulusti, võib muidugi Twitteris taielda, aga ei tohiks unustada, et asjade paika panekuks ei piisa alati 140 tähemägist. Twitteri-säutsu all peaks olema ka mõned aastad teadmisi ja tundekasvatust.

«Elu sumedusest» lugedes tekkis tunne, et kipute selle raamatuga elule mingit punkti panema. Mihkel Mutt lausa tunnistab arvustuses, et ta tahab teilt vahel küsida, Kalev, ega sa surema ei hakka. Miks tekivad lugejal sellised küsimused?

Eks elus tuleb ikka surma kaasas kanda. Paksu veiniraamatut või Undi-raamatut tehes palusin ikka mõttes, et saaks selle enne surma valmis ja töö kaotsi ei läheks. Undi «Kogutud teoste» kolleegiumi liikmetel Vaino Vahingul ja Reet Neimaril ei õnnestunudki raamatut ära oodata. Nii mitmel suurel loojal pole õnnestunud viiekümneseks elada, nii mõnedki mu meessoost kursusekaaslased on surnud. Mehed elavadki lühidalt. Kui ma peaksin varsti surema, siis avastas Mihkel Mutt teosest heuristilise tõe, millele ma küll seda raamatut kirjutades ei mõelnud. Aga eks raamatud ole ikka targemad kui nende autorid.

Teilt ei saa jätta küsimata, milline vein sobib aastaauhinna saamise tähistamiseks?

Igasugune hea vein, aga kõige paremini ikka vahuvein. Kuna auhind toob kaasa ka raha, võiks priisata ja lausa šampanjat osta. Aga mõni nooblim cava, Burgundia või Alsace’i vahuvein tuleks ka kõne alla. See on teema, millel mul jätkuks jutu kauemaks.

2009. aasta parimad raamatud
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid 2009. aasta loomingu eest.  Kõiki laureaate premeeritakse 50 000 krooniga.

• Proosa – Kalev Kesküla «Elu sumedusest», Tuum
• Luule – Hasso Krull «Neli korda neli», Eesti Keele Sihtasutus
• Esseistika – Jaan Kaplinski «Paralleele ja parallelisme», Tartu Ülikooli Kirjastus
• Vaba auhind – Jaan Undusk (koostaja) Friedebert Tuglas «Valik proosat», Avita
• Parim lasteraamat – Mika Keränen «Peidetud hõbedane aardelaegas», Jutulind
• Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest – Piret Saluri tõlgitud Mika Waltari «Sinuhe», Varrak
• Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelde – Jean Pascal Ollivry tõlgitud A. H. Tammsaare «La Colline-du-Voleur. Vérité et Justice» ja «Indrek. Vérité et Justice», Gaïa
• Artikliauhind – Marju Lepajõe «Reiner Brockmanni värsside vältimatusest», Keel ja Kirjandus, nr 10 (auhinnaraha 15 000 krooni)

Venekeelne autor
• Proosa – Andrei Ivanov «Putešestvie Hanumana na Lolland», Avenarius (auhinnaraha 40 000 krooni)
• Luule – Nikolai Karajev «Bezumnoe malabarskoe tšaepitie», Kite (auhinnaraha 10 000 krooni)