Džässinoorte lipukandja Peedu Kass

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peedu Kass ja tema kontrabass.

FOTO: Heiti Kruusmaa

Kontrabassimängija Peedu Kass (või õigemini Peedu Kass juunior, sest tema laevakaptenist isa kannab sama eesnime) on vaatamata noorusele (24) jõudnud Eesti džässis palju saavutada. Oma bändiga Peedu Kass 005 on ta välja andnud debüütalbumi, mida esitleb algaval Jazzkaarel. 26. märtsil esineb ansambel Tallinn Music Weekil, NO99 teatris džässi showcase-üritusel.



Peedu Kass 005 koondab kogenud muusikuid nagu Raul Sööt (saksofon) ja Eduard Akulin (tromboon), nooremast põlvkonnast Eno Kollom (trummid) ja Danel Aljo (saksofon).



Ei soleeri


Bänd sündis pooleldi juhuslikult nagu paljud head asjad. 2009. aasta Tudengijazzil avanes võimalus muusikat stuudios tasuta salvestada ning nii mängiti kähku paar lugu linti. Sellisele ebaharilikule, harmooniainstrumendita koosseisule oli Kassil muusikat kirjutada mõttes juba varem, kuid tegelikult õnnestus kõik veel paremini. «Klaveri või kitarri puudumine paneb muusikutele bändis paraja vastutusekoorma õlule. Ilma klaveri toeta on kontrabassisoolot näiteks palju raskem mängida,» räägib Kass, kui jutt läheb 005 eripärale. Konkreetseks eeskujuks oli Eestis korduvalt käinud Norra bänd Sasquatch.



Kes on käinud 005 kontsertidel, on võib-olla tähele pannud, et Kass ise soolosid pigem ei mängi. Kass on püüdnud 005-le muusikat kirjutada nii, et bass ei oleks liiga tähelepanu keskpunktis. «Paljud bassimehed panustavad virtuoossusele rohkem kui muusikale,» ütleb Kass.



Peedu Kass on ebatraditsiooniline muusik. Basskitarriga hakkas ta tegelema alles keskkoolis ning esimese kontrabassi ostis keskkooli lõpetamise päeval. Koolikaaslased olevat Peedule augu pähe rääkinud, et ta nende bändis mängima hakkaks.



Muusikamürgitus


«Nad ütlesid mulle, et bass on lihtne pill, korraga saab mängida tavaliselt vaid üht nooti ning keeli on ka vähe, kõigest neli,» meenutab Peedu. «Esimene õpetaja Margus Minn andis mulle kuulamiseks säravate bassimeeste plaate ja see äratas tõsisemat huvi.» Enne džässi juurde jõudmist kuulas Kass Led Zeppelini ja Red Hot Chili Peppersit, edasi fusion’i ning peagi ka svingi ja bebop’i, mida ta varem vanamoeliseks kohvikumuusikaks oli pidanud.



«Ma ei tea, mis tunne oleks, kui seljataga poleks kuus, vaid kuusteist aastat kontrabassimängu,» mõtiskleb Peedu, kes laste muusikakooli kadalippu läbinud pole. «Varases nooruses muusikaga tegelema hakkamine võib tulla kasuks, aga võib ka muusika juurest peletada. Kõige olulisem on meenutada põhjusi, mis inimest muusika juurde on toonud. Ajaloost võib tuua nii- ja naasuguseid näiteid. Victor Wooten olevat juba kaheaastaselt bassi käes hoidnud. Samas John Coltrane’il polnud bakalaureusekraadi, aga see ei takistanud teda saamast selleks, kes ta oli ja on.»



Kassi lugemislaual on Miles Davise autobiograafia. Muusikute elulugusid loeb ta meeleldi, sealt on alati midagi kõrva taha panna – kuidas on raskustega võideldud ning milliseid otsuseid vastu võetud. «Džäss oli USAs 1950ndatel nii kõrgel tasemel seepärast, et bändid andsid sama koosseisuga aastas paarsada kontserti,» arvab Kass ning leiab, et Eesti väiksuse juures on paljude vooruste kõrval džässistseeni paratamatuks puuduseks kollektiivide ebapüsivus.



Peedu Kass 005 kõrval on Peedu koos teise noore talendi Holger Marjamaaga mänginud Lee Pearsoni ansamblis Beava’s Atmosphere, mis erineb stiili poolest Kassi bändist rohkem kui öö päevast. Hiphopi- ja r’n’b-hõngulise Atmosphere’iga käis Peedu mängimas New Yorgis, kus koges omal nahal seda, et tahtes end džässi maailmakeskuses ühe õhtu jooksul toimuvaga kurssi viia, võib väiksemat sorti muusikamürgituse saada.

Tagasi üles