Draamalaborite tuleproov

Stinne Loo etenduses «Kas ma olen nüüd elus». Foto: Tarvo Krall

Noor teater paneb ennast proovile. Paralleelselt ja teineteisest sõltumatult etendatakse Päär Pärensoni lavastatud «Ürgset kutset» ning TeatriPolygoni stuudio õpilaste katsetust «Kas ma olen nüüd elus». See on kutse dialoogile.

«Ürgse kutse» lavakujunduse märksõnadeks on hüsteeriline taaskasutus ja ohtralt neete. Meile, vaatajaile, jõllitab lavaosast vastu metalli ja madaltehnoloogia ülevõim – vana kompuuter ja mõned veidrad dadaistlikud masinad. Nende masinatega teevad «Ürgse kutse» tegelased tööd, viivad ellu mingisugust arusaamatu lõppeesmärgiga projekti. Lõpuks selgub, et nad ehitavad väikest tootem-robotit, kes nende totrad ponnistused lunastaks. Kuid arusaamatus ei ole «Ürgse kutse» puhul mitte kunstilise küündimatuse tulemus, vaid kunstiline projekt, sest CR armastab absurdi.

Kuna sõnu CRi teatrimeetod ette ei näe, siis ei saa me ka teada, mis on tegelaste nimed, agendad või tegevusliinid. Me ei tea ka, kas on nad üldse elus. Võime neid vaid aimata ja iseendale mingisuguse loo tõlgenduse esile manada. Ütleme siis, et tegelasteks on hullud teadlased (Johannes Veski ja Joonas Parve), kes oleks nagu välja karanud 1980ndate Thomas Dolby MTV videohitist «She Blinded Me with Science», ja asetame selle video näiteks Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofi tingimustesse, absurdiimpeeriumi tingimustesse.

Hullud teadlased

Nii et postapokalüptiline valik, kus meie abimehed masinad enam korralikult ei tööta ja pole ka kedagi, kes need tööle mõistaks panna. Hulludele teadlastele sekundeerivad alam- ja ülemjõud –  tehnik-abimees (Anatoli Tafitšuk) ja tseremoniaalne marssal-ülevaataja (Ajjar Ausma).

Tegelaste kohta võib öelda, et need on tragikoomilise (-koomiksliku) usutavusega välja mängitud. Kordustel põhinevad tegevused ja motiivid aga muutuvad millalgi koormavaks ning sellisel hetkel tekkis soov, et olnuks veel mingi arendus, mingi konks. Äkki olid just sõnad need, millest tekkis puudus.

Vastupidiselt «Ürgsele kutsele» aga on PolygonTeatri juures tegutseva TeatriPolygoni lavastuudio noorte esimeses lavastuses «Kas ma olen nüüd elus» sõnu rohkesti. Ehk liigagi rohkesti, info üledoos kipub kohati tajuaparaati tapma. Imekspandav on muidugi noorte inimeste võime turundusloosungitest, nüüdisaegsetest sotsioloogilistest mudelitest, meediarämpsust jms kokku kirjutatud tekstikollaaž meelde jätta.

Näidendi «Kas ma olen nüüd elus» autor on noor kirjanduslootus Siim Nurklik ja teos võitis eelmisel aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel teise preemia. Polygoni rahva jaoks on koht loo sõnumi kandjana alati oluline ning seetõttu sobib ka moodsa kaubanduskeskuse parkla tolle näidendi etendamiseks suurepäraselt. Anonüümsed pinnad sätivad paika tüki tonaalsuse, mis räägib noore inimese ihadest ja hirmudest elektrooniliselt ülivahendatud ja reaalselt mitteeksisteerivas nüüdisaegses keskkonnas.

Muutuge isiklikuks

Kuna traditsioonilisi tegelaskujusid näidendis ei ole, andis see näidendi lavastaja ja TeatriPolygoni juhi Tamur Tohveri arvates hea võimaluse proovida erinevaid lavatehnikaid: retoorilist dialoogi, improvisatsiooni, koreograafiat ja vokaaliharjutusi.

Tekst kippus oma kuivas noore autori üliõpetlaslikkuses kohati väsitavaks muutuma, kuid lavastuudio noortel silmad särasid ning mängulust oli ilmne. Kui «Ürgse kutse» puhul tundsin puudust sõnadest, siis TeatriPolygoni etendusel tekkis painav ootus, et millal nüüd noored ise rääkima hakkavad, millal nad teksti hülgavad ja etteantud raamidest väljuvad. Millal muututakse isiklikuks. Teksti ülevoolav kõledus pani tundma puudust inimlikust kontaktist.

Aprillis võtab Nurkliku teksti mängukavva Eesti Draamateater. Võrdlusmoment, kuidas lahendavad noortele inimestele kirjutatud toore ja õmblustest käriseva teksti professionaal­sed näitlejad, saab olema huvitav. Ma ei usu, et profid siin kuidagi eelisolukorras on.

Ja kui ma alguses mainisin, et lavastused toimuvad teineteisest sõltumatult, on selline informatsioon eksitav. Päär Pärensoni kanda on lavastuse «Kas ma olen nüüd elus» muusikalise kujundaja roll.

Kaks uuslavastust
«Ürgne kutse»
lavastaja Päär Pärenson
Cabaret Rhizome
esietendus 12. märtsil
«Kas ma olen nüüd elus»
autor Siim Nurklik
lavastaja Tamur Tohver
etendused 15. ja 17. märtsil Solarise all parklas