Kõigepealt palju õnne! Kui tähtis on teile kui näitlejale auhind, mis väärtustab eesti keele selgust ja puhtust?
Aitäh. See on ikka suur tunnustus küll. Kuigi aeg-ajalt olen tajunud ka, et eksin keele suhtes. Siis on ka märkusi tehtud ja ma olen nendega alati arvestanud. Kuuldavus, teksti selgus ja puhtus on väga oluline.
Kelle sõnakasutust te ise teatris hindate?
Kõigepealt pean mainima kindlasti Ita Everit. Või kedagi nendest, kes on meie hulgast ära läinud, aga keda mina olen näinud – Eskola, Lauter, Järvet. Järvet näiliselt isegi tundus, et rääkis ebaselgelt, aga selles oli mingi väga vaikne ja eriline täpsus. Siis ta saigi nii vaikselt rääkida.
Aga mõni avaliku elu tegelane näiteks?
Mihkel Oviir ja uus riigikontrolör Indrek Teder on ka kõrva jäänud, aga nemad peavadki olema.
Elu ja kultuur muutuvad üha visuaalsemaks, kas sõna jõud jääb püsima?
Sõna jõud jääb püsima, ma olen selles kindel. Mul on siin praegu raamat, Lauri Sommeri «Kolm üksiklast», ja kui ma seda loen, saan veel üks kord kinnitust, et sõna jõud jääb püsima, ja see on eesti kirjanduses ja igal pool tunda.