TLÜ professor ja Postimehe kolumnist Rein Veidemann luges õhinal möödunud nädalal trükivalgust näinud Maie Kalda koostatud raamatut Debora Vaarandist.
Debora Vaarandi eksistentsiaalne biograafia
21. märts 2010, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui olin Maie Kalda ligi viiesajaleheküljelisest Vaarandi-monograafiast «Debora ja vennad» kaks kolmandikku õhinal («õhina kohta järgneb allpool täpsustus) läbi lugenud, kujunes raamatu esmaseks määratluseks – «dekonstrueeritud Debora».
Just nimelt ainult «Debora», sest nagu Kalda kirjutab, üldistub Debora nimes nii tema isiksus, saatus kui ka looming. Nagu luuletajanimi Koidula ja kodanikunimi Under annavad märku tervikust peaaegu et sümbolina.
Mõistan dekonstruktsiooni ehk maakeeli «lahtimuukimist», osade eristamist ja ümberpaigutust ligilähedaselt samamoodi, nagu on seda tõlgendanud Jaan Undusk oma «Maagilis-müstilises keeles»: kui dekonstruktsioon pole pettus –, siis Unduski sõnul «jahib temagi kirglikult uut substantsiaalsust».
Ehk teisisõnu, isiksuse ja müütide sakraalsuse pommi lõhata püüdes jääb ometi järele «sakraalne hülss ning selle tähenduslik vorm ise». Dekonstruktiivne tähendus on «dünaamiline printsiip, mis toimib kõikjal, kuid mille ilmet ei tohi kokku võtta ühessegi paigalseisvasse kujundisse».
Ning just sellisena kõigepealt Debora meile läbi Maie Kalda intervjuude, dialoogide ning kommentaaride avaneb.
Me näeme läbi Kalda erinevate fookuste (Debora kodud, nimed, abielud, armastus, reisid, keeled ja tõlked, teised naised, naiselikud käitumismustrid), läbi Debora luulemotiivistiku analüüsi Deborat pidevas liikumises, tema tõuse ja mõõnu, tema esilenihkumisi ja tõmbumisi taustale, tema tulekuid ja lahkumisi. Kusjuures ühtegi seisundit selles ei muudeta pühaks.
Kõik võetakse arvele – see raamatupidajalik arvele võtmine ja arvestamine, arvesse võtmine, silmas pidamine on Maie Kalda uurija-meetodi nurgakivi –, aga summa jäetakse avatuks.
Me loeme Debora-lugu, otsekui vaataksime-uuriksime ühte kontot, kus on tulud-kulud, juurde- ja mahaarvamised, võlad ja intressid, mille käigus kujunebki see konto omaniku substantsiaalsus, tema tähenduslik vorm, mida me võime siis iseloomustada näiteks skaaladel rikas – vaene, ihne – raiskaja, helde – kooner.
On ootuspärane, et sel raamatul pole kokkuvõtet, sest dekonstruktsioonis ei saa olla kokkuvõtet. Isegi surm ei sulge midagi – ja isiku enda jaoks küll absoluutne lõpp osutub uute tähenduste võimendiks, tähenduste mänguväljaks.
Kinnitust leiab Juri Lotmani tees «Millel ei ole lõppu, sellel ei ole ka tähendust» ning selle teesi laiendus «Nii nagu kunsti mõistmine on seotud tegelikkusega, on ka ettekujutus tekstist ja teksti piirist seotud lahutamatult elu ja surmaga».
Selleks et mõista Debora kunsti, on vaja mõista tema elu, mis põhimõtteliselt on ju «inimlik», kuid mis saab sakraalse või mütoloogilise värvingu – nagu Kalda sissejuhatuses ütleb – tänu sellele, et «kirjanikud on ka «lihtsate inimestena» tundlikumad, nõuavad julgemalt ja elavad intensiivsemalt».
See, mida Kalda Deboras imetleb – kuigi kogu käsitlus on läbinisti ratsionaalne, vaba eksalteeritud paisutustest ja hinnangutest (kui neid on, siis on need kas leebelt iroonilised või korrigeerivad) –, puudutab peenetundelisust liha sõnaks saamises, seda, kuidas elujälgedest vormub tõepoolest pühalikuna mõjuv kujund.
Siinkohal tulengi ülalmainitud «õhinal» lugemise juurde. Tegemist on väga dünaamilise tekstiga, mille keskmes on kaks naist, kirjandusloolasest missioonitundlik uurija, aga samas ka luule lugeja, ja teine, uurijat usaldav, kohati uurijat pihiemana, soo- ja ajakaaslasest sõbrana võttev luuletaja, kelle suurimaks probleemiks läbi elu on olnud see, et ta pole tahtnud tülitseda, et on lasknud end ära rääkida, meelitada ja et tal pole olnud piisavalt julgust, kuigi on olnud tohutult elutahet. Selle kahe naise vahelistest dialoogidest (sest dialoogilised on ka Maie Kalda artiklid Deborast) kujunevat pilti eesti sõjajärgses kirjandusilmas valitsenud suhetest kogu selle žanrilises külluses ei mäletagi varem lugenud olevat.
Ent ikkagi, lõpetanud Kalda «Debora dekonstruktsiooni», eriti pärast raamatu nimiteksti «Debora ja vennad» lugemist, otsustasin loobuda sellest hästi kokkukõlavast ja löövast kujundist raamatu iseloomustamiseks.
Debora juubeliks kirjutatud artikkel algab tõdemusega, et Debora puhul on olnud väärikamast väärikam tähistada 90. sünnipäeva «eksistentsiaalse autobiograafia avaldamisega», milleks oli «Aastad ja päevad».
Eksistentsiaalsus seisneb «aega heidetuses» – kui siin meenutada Martin Heideggeri filosoofiat. See ilmneb võimatuses valida vanemaid, sünniaega, elu esimest kahte kümnendit, mil ollakse veel teiste kujundada, mil ollakse vaha, kuhu lapsepõlvetraumad, läbielamised, inimesed ja esmased suhetekogemused jätavad eluaegse jälje.
Kalda ütleb oma raamatu kohta, et see on osalt ka kommentaar Debora elulooraamatule. Kui «Aastad ja päevad» on eksistentsiaalne autobiograafia, siis Kalda tekst on eksistentsiaalne biograafia. Sest mis tõuseb siis ikkagi selle biograafia keskmeks?
Mitte Debora Vaarandi ja eesti kirjanduslugu. Mitte Vaarandi loomingu võrdlemine teiste kirjanikega (Kalda enda jaoks on enesestmõistetav Vaarandi asumine samal real kus Koidula, Under, Alver ja koos Vaarandiga Merilaas).
Debora-biograafia keskmeks, selle kõiki üksikosi läbivaks-ühendavaks dominandiks on hoopis suhe ja piirid. Suhted kujunevad erinevate ilmavaadete, temperamentide, ambitsioonide, juhuste piiril.
Suhted asetavad meid pidevalt valikute ette. Kas ja kuidas me neid teeme, sellest jäävad jäljed meie isiklikku saatusesse ja kirjanike-kunstnike puhul ka nende loomingusse. Debora elu ja looming on ühtlasi suhtedraama, üks lakkamatu eneseotsimine kohati kaosesse vajuvas ebastabiilsuses, mis ümbritses Deborat 1940–50ndate vahetusel.
See on hirm kaotsi minna, mis sundis teda otsima turvalisust, viskuma suhetesse, kust ta otsis kaitset, mida ka leidis, kuigi pidi hiljem tunnistama selle illusoorsust. See on inimlik dokument armastuse janust ja stoiline leppimine teadmisega, et seda pole võimalik iialgi kustutada. Et armastuse janu ongi ainus püsiv tunne.
Niisiis, raamatu pealkirjas «Debora ja vennad» on kõik komponendid võrdselt tähtsad. Nii sümboliks saanud pärisnimi, Debora-fenomen, nii vennad kui lähedaste meeste ja lähedaste sõprade üldnimi kui vihje religioossusele (vrd vennastekoguduste liikumist).
Vennad kui viide eesti ärkamisajale (vrd Jakob Hurda pöördumist I üldlaulupeo kõnes «Eestivennad!»), aga ka varakristlaste kogudusest inspireeritud vennad, millest 19. sajandi lõpus kujunes sotsialistlike vendlussuhete tähistaja. Ja sama tähtis pealkirjas on ka koopula «ja», mis seob Deborat vendadega ning samas võimaldab vaadelda neid iseseisvate isiksustena.
Debora eksistentsiaalse elulooraamatu ja Maie Kalda eksistentsiaalse biograafia kõrvale jääb oodata nüüd vendade-õdede mälestusi Deborast. See ei tähenda mõistagi, et Debora on siis valmis ja me võime tema kui ikooni seinale riputada.
Küll on aga selge, et nii Kalda raamat kui ka loodetavasti Debora sajandaks sünnipäevaks 2016 kokku pandav mälestusteraamat aitaks meil toime tulla oma ajalooga, aitaks mõista, et ka kõige koledamatel ajastutel, mida enamasti saadab hukkamõist ja arvete klaarimine, olid oma eellood, mida tagantjärele tarkuses pole kellelgi õigus tervikpildist välja lõigata või ära kustutada.
Raamat
Maie Kalda
«Debora ja vennad»
Eesti Kirjandusmuuseum, kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, Tallinn-Tartu, 2010, 472 lk