Mässumeelne avangardist, kellest sai suur meister

Krzysztof Penderecki aktsioonis. Foto: Repro

Sel pühapäeval ootab eesti muusikapublikut ees järjekordne, ja tõenäoliselt vaimustav kohtumine maailmamainega poola helilooja ja dirigendi, nüüdismuusika elava klassiku Krzysztof Pendereckiga. Oma teoseid juhatab maestro Tallinnas ise.

Enam kui 50 aastat tagasi tegi Krakowist pärit noor helilooja nüüdismuusikafestivalil «Varssavi sügis» puhta töö, võites kõik kolm seal antud muusikapreemiat. Sealt algas täna auga välja teenitud elava klassiku tiitlit kandva Penderecki rahvusvaheline tähelend ning ta saavutas oma avangardse muusikanägemusega otsekohe kultusautori staatuse.

Nagu maestro mõned aastad tagasi Klassikaraadiole antud intervjuus märkis, ei lootnud ta n-ö hulgi partituure konkursile saates mitte niivõrd võidudiplomit, kuivõrd tunduvalt tähtsamat (võiks öelda lausa - eluliselt olulisele) auhinda - võiduga kaasnenud võimalust saada välispass ja sõita esimest korda elus raja taha. Võit avas reaalse ukse vabadusse.

Isolatsiooni kiuste

Toonane sõjajärgne pingeline loominguline ja sotsiaalne õhkkond vormisid jõuliselt Penderecki loojanatuuri ning maestro tõdeb, et just festival «Varssavi sügis», kus temagi oma tuleristsed sai, oli omamoodi ida ja lääne heliloojate Meka, millele pandi tohutuid ootusi. «Meil ei olnud toona ligipääsu lääne muusikale - selle noote ega helikandjaid polnud saada, seda ei mängitud, nii nagu ka sakraalmuusikat, meil polnud aimugi lääne avangardmuusikast, me ei saanud ise välismaale - elasime ja lõime täielikus isolatsioonis ja meil polnud aimugi, mis mujal toimub.» See kõik aga takistanud Pendereckit loomast - juba samal aastal pani ta paberile keelpilliorkestrile loodud «Hiroshima itku», visandid, valmis «Anaklasis».

Toonane aeg tekitas loovinimestes tohutu mässumeelsuse, soovi lõhkuda norme, nihutada kartmatult piire ja vormis Pendereckist endast Poola avangardse muusika eestkõneleja. Nüüd, aastaid hiljem, avangardist juba ammu distantseerununa, ütleb Penderecki, et temalt nõutakse endiselt selle kohta aru. «Eemaldusin avangardist, sest ei olnud võimalik kirjutada üht ja sama muusikat aastast aastasse - olen oma otsustustes ja esteetikas vaba ning ausalt öeldes muutus avangard minu jaoks igavaks - olin sellest võtnud kõik, mis võtta andis. Ausalt öeldes oli mul pärast «Hiroshima itku» üldse raske kirjutada midagi veel kaasaegsemat. Mida ma saanuks veel teha? Korrata ja kirjutada veel kümme samasugust teost,» ütles Pendrescki mõned aastat tagasi Klassikaraadiole antud intervjuus.

Mässake, tehke nagu meie!

Helilooja arvab, et nüüd on käes aeg, mil uus põlvkond peab välja tulema millegi sama uue ja tundmatuga, nagu nemad omal ajal: «Te peate mässama oma õpetajate vastu, see on normaalne!» Penderecki pole aga kindel, kas kaasaeg loomingulises mõttes parim on, sest ilma pingeta, ilma võitluseta kunst tema arvates sureb. «Tõeliselt põnev ja raputav muusika sünnib ainult pingestatud keskkonnas.»

Penderecki on pälvinud oma helitööde eest Grammy koguni kolmel korral (1987- Tšellokontsert nr 2; 1998 - Viiulikontsert nr 2 «Metamorfoosid»; 2001 - kooriteos «Credo» ) ning 1992. aastal ka Grawemeyeri auhinna. Maestro nendib, et pärast tema n-ö stiilipööret avangardismist neoromatismi poole olid mitmedki tema vanemad kolleegid ja kriitikud olnud tema «reeturlikkusest» lausa raevus ning nii Grammy pälvinud Viiulikontsert nr 2 kui ka teine sümfoonia võeti esmalt soojalt vastu just Ameerikas ja Skandinaavias.

Tallinnas ettekandele tulev «Ciaccona» on 17-osalise vokaal-sümfoonilise suurteose «Poola reekviem» osa, mille maestro lisas alles 2005. aastal, pühendades lõpuks kogu teose paavst Johannes Paulus II-le. Teose uuendatud versioon (autor täiendas teost korduvalt, esmaversioon valmis aastatel 1980-1984), kanti samal aastal Krakowis ette ja sellele sai osaks publiku ülisoe vastuvõtt. Sama äärmiselt sugestiivset reekviemi osa kasutas režissöör Andrzej Wajda filmis «Katõn». Algul palus Wajda Pendereckil filmile kirjutada originaalmuusika, kuid helilooja keeldus isiklikel ja emotsionaalsetel põhjustel.

Penderecki esimese külaskäigu ja autorikontserdi järel Eestisse 1998. aastal (teist korda külastas maestro Eestit 2007. aastal) suutis muusikakriitik Evi Arujärv kahe lihtsa lausega ära määrata Pendercki tuleku tähenduse: «Penderecki on üks suurtest. Tema külaskäik oli kingitus ajaloolt.» Täpsemalt on ees ootavat kohtumist raske väljendada.

Penderecki juhatab muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkestrit pühapäeval kell 19 Estonia kontserdisaalis.