Põrgupõhja Jürkadega on nüüd lõpp

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ka selline võib «Põrgupõhja uus Vanapagan» olla: Pastor (Roman Baskin) sihib Võõrast (Guido Kangur) Vallo Toomla filmis «Saatana vodevill».
Ka selline võib «Põrgupõhja uus Vanapagan» olla: Pastor (Roman Baskin) sihib Võõrast (Guido Kangur) Vallo Toomla filmis «Saatana vodevill». Foto: Kaader filmist

Kinoekraanile jõuab tudengifilmide kassett «10 viimast Vanapaganat», mis tõukub «Põrgupõhja uuest Vanapaganast»



Teate ju küll seda kohta «Põrgupõhja uuest Vanapaganast», mis algab sellega, et Jürka läheb kirikuõpetaja juurde, tahab, et eide mälestuseks kella löödaks, aga õpetaja kostab vastu, et ei saa lüüa, hingi pole kirjas, pole ei Jürkat ega tema eite, ja et kust ta üleüldse pärit on.



Jürka selgitab siis, et on Põrgupõhjast, Vanapagan, kes on taeva tahtel maa peale saadetud – selleks, et õndsaks saada. Et taeval olevat kahtlusi, kas inimene üldse tahab või ei taha, võib või ei või seda teha. Kui Vanapagan võib, võib ka inimene.



Paviljon ja 5000 krooni


Just selline pähkel on tavaks Balti Filmi- ja Meediakooli ­


2. kursuse režiitudengitel katki hammustada – sellest tõukuvalt film teha, spetsiifilisemaks ülesandeks näidata oma oskusi dialoogi lavastamisel. Või nagu ütleb filmikooli professor Jüri Sillart – õige režissööri kondiproov olevat see, kuidas ta dialoogiga hakkama saab.



Nii on vastava kirjakohaga rinda pistnud juba kolm kursust, tänavune koguni nii lennukalt, et kokakoolakino pidas vajalikuks tulemuse seansiks kokku köita ja nädalaks ekraanile jätta.



«Vähemalt pooled nendest filmidest on sellised, mis ei pea kartma kriitikat,» usub ka filmikoolis produtsendiks õppiv Elari Lend, kelle initsiatiivil tudengite kassett kinolevisse jõuab.



Seega siis – otsige alates homsest kinokavast pealkirja «10 viimast Vanapaganat» ja minge vaatama. Nagu kunagi «Tabamata imet», üht teist, Von Krahli teatri märgi all valminud filmikassetti, kus noored klassikud Andres Maimikust Rainer Sarnetini tõlgendasid Eduard Vildet.



Kahe tunni sisse mahub üheksa filmi, autoreiks Vallo Toomla, Eik Tammemäe, Hardi Keerutaja, Raimo Kaubi, Jaan Penjam, Inga Eelmäe, Kaur Kokk, Triin Ruumet ja Jaan Tätte. Kõik teosed on mõne päeva jooksul üles võetud paviljonis – see oli kohustuslik –, põhikapitaliks koolist antud 5000 krooni. Põnevaid interjööre silmas pidades on tegu suisa kangelasteoga – ja ühes filmis sajab koguni vihma!



Lugudes endis on kõike, nooruslikku tembutust ja uljast fantaasiat, aga ka süngust ja hullust, vähem küll sisulist süvenemist teose filosoofilistesse allhoovustesse. Aga viimast võib seletada ka nooruse «veaga» – on ju enamik autoreist õppima võetud kohe pärast keskkooli, režii nõuab teatavasti elukogemust.



Iseasi on, et osa filme on algtekstist kaugenenud sedavõrd, et seost on raske tuvastada. Egodel näikse siin suurust jätkuvat – juba teisel kursusel on tahetud ennast tõestada originaalse kunstnikuna, teha maast madalast iseoma filmi. Isegi Tammsaaret ei usaldata eriti. Ja ei üritatagi. Millest on kahju! Sest Vallo Toomla, kes kõige enam usaldab, on ka parima filmi autor, kui kedagi nimeliselt esile tõsta.



Tuli, vesi ja vasktorud


Teisalt, juba omal ajal üteldi pärast «Põrgupõhja uut Vanapaganat» Tammsaarele, et ta olevat hulluks läinud. Tammsaare vastanud selle peale: «Jah, võib-olla esiotsa teile tundub, et selle raamatu autor on hull, kuid edasi lugedes te jõuate veendumusele, et selle lugeja on hull. Ja kui te veel edasi loete, siis peaks teile selge olema, et terve maailm on hull.» «10 viimast Vanapaganat» asetab hulluse peegli 21. sajandi vaataja ette, ilma et kirjaridades täpselt järge veaks. Peaasi, et asetab.



Aga miks siiski «10 viimast Vanapaganat», kui filme on üheksa ja tegu juba väikese traditsiooniga, kolme kursuse peale kokku ligi 30 teosega? Miks kümme, jätame siinkohal väikeseks saladuseks, «viimane» tähendavat aga seda, et aeg on verisulis režissöörihakatised kindlamale pinnale tagasi juhtida ja teistmoodi edasi minna, juba uute ülesannetega, nagu Sillart ütleb.



Mida arvab aga staažikas koolipapa sellest, et noorte inimeste filmikatsetused nii varakult suurele ekraanile ilmarahva ette jõuavad? Las möllavad, arvab Sillart, ehkki näeb siin ka ohte. «Üteldakse, et minnakse läbi tule, vee ja vasktorude. Mis on vasktorud? Kõige suurem kiusatus üldse?» Ja vastab ise: «KUULSUSE FANFAARID. Neid võib kuulama jäädagi.»



«10 viimast Vanapaganat» on Coca-Cola Plaza ekraanil 26. märtsist 1. aprillini



Filmikool saab 5


•    «10 viimast Vanapaganat» on osa 28. märtsil viiendat sünnipäeva tähistava Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli juubelinädalast



•    Juubelinädala sisse mahuvad veel rahvusvaheline uue meedia konverents, tasuta lühifilmikoolitused ja avatud uste päev. Kolmapäeviti näitab ETV 2 ka uusi tudengifilme.



•    Kooli ja ürituste kohta vaata täpsemalt www.bfm.ee.

Märksõnad

Tagasi üles