Kevad üleöö: sillad varisesid, maanteed uppusid, elumajad ujutati üle

Kevadine üleujutus Jõesuus 1928. aastal.

FOTO: Eesti Maanteemuuseum

Talv 1930/31 oli väga pikk ja lumerohke. Kevad saabus alles aprilli keskel ning koos sellega tuli ka kõike enda teelt pühkiv tulvavesi. Lõplikult pole tolle lumesula kahjusid kunagi suudetud kokku lüüa, kirjutab Eesti Maanteemuuseumi teadur Kersti Liloson.

Üks suuremaid Eestit tabanud üleujutusi oli 1931. aasta aprillis, kui ilmateadlase Ain Kallise väitel oli vee all kaks protsenti kogu Eesti territooriumist.



Talv 1930/31 oli pikk ja lumerohke. Püsiv lumikate tekkis 24. detsembril ja saavutas maksimaalse paksuse märtsi keskpaiku, ulatudes kohati kuni 61 sentimeetrini. Kauaoodatud sula ja kevadine soojus saabus aprilli lõpuks.



Temperatuur tõusis nädala jooksul kuni 15 soojakraadini. See pani lume kiiresti sulama, kevadveed tormasid mäenõlvadelt alla ning valgusid kohisedes jõgedesse, järvedesse ja madalamatele aladele. Jõgedel liikuvad suured jääpangad kiskusid kallastest lahti maatükke ühes puudega. Tormiste vete teele jäänud veskitammid ja sillad pühiti eest nagu pilpad, jõgede äärsed alad ujutati kilomeetrite ulatuses üle.



Kuigi eelnevalt oli ajakirjanduses võimaliku suurvee tekkimise ohtu eitatud, hakkas 20. aprilli paiku veetase jõgedes tõusma. Kõigepealt tabas tulvavesi Lõuna- ja Kesk-Eesti maakondi. Paljud vanad ja halvas seisukorras puitsillad ei suutnud jää ja vee survele vastu panna ning purunesid. Nende riismetest, jäätükkidest ja vees ujuvatest palkidest tekkisid jõgedel liikuvad paisud, mis omakorda ähvardasid kaasa haarata allavoolu jäävaid sildu ja veskitammisid.



Veneveres viis tulvavesi endaga kaasa Avijõe jõe kaldale parvetamiseks toodud 2000 palki, mis allavoolu liikudes ähvardasid lõhkuda Avinurme raudteesilla. Kuigi pealerõhuvad palgid suudeti enne silla juurde jõudmist peatada, murdis jää siiski Sonda-Mustvee raudteel asuva Avinurme silla tugisambad, jättes roopad jõe kohale õhku rippuma.



Tartumaal Laeva jõel purustas tulvavesi vana puusilla, kandis selle rusud 300–400 meetrit allavoolu asuva uue raudbetoonsilla alla, et siis sedagi kaasa haarates jäädavalt veevoogudesse kaduda.



Valgamaal sattus hädaohtu 1915. aastal valminud Tõlliste 61,3 meetri pikkune raudbetoonsild. Vesi ujutas selle üle ja hakkas voolama üle maantee, kattes selle kuni kuue jala (üks jalg = umbes 0,3 meetrit) sügavuse veekihiga.



Hommikul laadale sõiduks jõe kaldale kogunenud enam kui 30 hobusemehest uljamad tegid küll katset veevoolust läbi sõita, kuid nähes olukorra tõsidust, pöördusid teiste abiga kaldale tagasi. Silla päästmiseks kaevati läbi silla otste juurde jäävad maanteelõigud ja nii õnnestus pealetungiv vesi sillast mööda juhtida.



Rängalt sai tulvavete tõttu kannatada Mõniste ümbruskond, kus Mustjõe veetase tõusis nii kõrgele, et ujutas viie kilomeetri ulatuses üle lähedalasuva maantee, uuristades sellesse kuni pooleteise meetri sügavused vaod.


Kõige enam kannatasid suurvee all siiski Pärnu- ja Viljandimaa piiril asuvad madalad soised alad. Sealse olukorraga tutvumas käinud Sisevete uurimise büroo juhataja Vellneri sõnul oli Tori, Riisa ja Tõramaa külas vee all umbes sada majapidamist.



Kohati ulatus vesi aknaraamideni, kohati oli mõni maja isegi katuseräästani vees. Nii mõneski talutoas võis näha harukordset vaatepilti: vesi ulatus aknani, kaetud söögilaud oli lauatahvlini vees. Laua äärde olid ehitatud tellingud, millele asetatud toolid. Söömine oli aga kaunis riskantne, sest toolid vabisesid vähimagi liigutuse juures ja ähvardasid sööjad külma vette pillata. Ahju ja usteni viivatel purretel jooksid lapsed ja mängisid «pardijahti». Isa istus ahju peal, tõmbas piipu ja vaatas laste mängu.




Paljudel taludel olid sealkandis laudad peaaegu laeni vett täis. Loomade jaoks olid ehitatud parved. Sead ühes põrsastega, lambad ja mõnikord ka lehmad jalutasid parvedel. Riisaküla algkool pidi suure vee tõttu õppetöö katkestama. Klassituppa sai sõita vaid paadiga läbi akna. Klassitoas eneses oli vesi nii sügav, et toolid ja lauad ujusid vees. Sama saatus ootas ka klaverit, mille üks ots oli juba vee peale tõusnud.



Ühe talu aed oli niivõrd vett täis, et õunapuude vahel ujus ringi 30 mesitaru. Mõnes kohas olid põllud paari kilomeetri ulatuses üle ujutatud ja maanteed kolme-nelja kilomeetri pikkuselt vee all, vankriga sõitjatel ulatus vesi üle põhjalaua. Vesi oli tunginud ka kohalikku meiereisse ja isegi katla ahju, nii et piimatööstus jäi seisma.



Hätta polnud sattunud mitte üksnes inimesed, vaid ka metsloomad. Tori jõe ümbruses olid kaks jänest põgenenud veest välja ulatuva kartulikuhja otsa. Kui inimesed neid lootsikuga sealt päästma läksid, hüppasid jänesed hirmuga vette. Nähes, et pääsemislootust siiski pole, ujusid nad viimaks paadi juurde ja lasid inimestel end kuivale maale viia.



Läänemaal ujutas Kasari jõgi üle riigikogu liikme Kustas Tonkmanni talumajapidamise. Uputusest rääkis mees, et laupäeva hommikuks oli vesi tõusnud ligi nelja jala kõrgusele üle õue pinna ja tunginud juba elumajasse, kus vett oli põrandal umbes viis tolli (üks toll = umbes 2,5 cm). Laudas olid loomad (25 lehma, üks pull ja 12 noorlooma) kõik vees, neile oli võimalust mööda püütud väljast sõnnikut, puid ja hagu alla vedada. Kogu laudas sõideti lootsikuga, muidu poleks saanud loomi sööta. Sama lugu olnud hobustega.



Sigu oli 34, ka need on vees, lambaid 26 – samuti vees. Turba- ja viljaküünides leotas vesi turba ja põhu ära. Kõige suurem kahju oli aga aidas, kus 400 puuda igasugust vilja ja jahu märjaks saanud, samuti üle 40 koti kunstrammu. Kõik puupinud ja haoriidad tõstis vesi üles, et neid allaujumise eest kaitsta, tulnud talu ümber ehitatud veele palkidest ujuv aed, mis ei lase veel puid ära viia. Kahju suurust Tonkmann välja arvutada ei osanudki, tema 76-aastane ema ei mäletavat aga kunagi varem sarnast uputust.



Ohtlik oli suurveest üleujutatud maanteedel liiklemine. Tilsi veski juures tungis vesi nii kiiresti üle tammi, et kandis koos hobusega vette ka parajasti üle tammi sõitnud noormehe. Mõnistes sattusid surmaohtu üleujutatud teel liikunud piimavedajad.



Suurvee tõttu ei näinud vooris esimesena liikunud hobusemees teekohta ja sõitis eksikombel enne sillale jõudmist niidule, sattudes seal käredasse veevoolu. Veevool tahtis kaasa haarata ka appi rutanud kaaslased, kui mitte kaugemalt poleks õnnetust märgatud ja mehed veest välja aidatud. Uppumisohus olnud hobune suutis end ise rakmeist vabastada ja kaldale ujuda.  


Kahjuks ei möödunud tookordne kevadine suurvesi inim­ohvriteta. Pärnumaal Kilingi laadalt tulnud Mart Mäger sõitis Talli ja Vati valla piiril üle oja viivast sillast mööda, kust veevool ta ühes hobuse ja vankriga kaasa haaras. Hobune koos vankriga tõmmati hiljem õnnetuskohast välja, mehe oli vesi kandnud uppumispaigast 80 meetri kaugusele allavoolu. Teise ohvri nõudis üleujutus aga veel kuu aega pärast taandumist. Selleks oli Virumaalt pärit konstaabel August Kerge, kes koos kolme kaasreisijaga oli 12. mai öösel teel Tartust Jõhvi.



Lohusuu raudbetoonsilla oli kevadine suurvesi ära viinud ja ülekäigu võimaldamiseks oli jõele ehitatud ajutine sild, mis ei kandnud aga auto raskust välja ja murdus. Auto ühes reisijatega kukkus jõkke, endise raudbetoonsilla rusudele. Kerge hukkus, üks kolmest kaasreisijast sai raskelt vigastada.



Kõige enam said 1931. aasta aprillikuise suurvee läbi kahjustada Lõuna-Eesti maanteed ja sillad, Lääne- ja Harjumaal olid purustused väiksemad. Valgamaa teedel oli hävinud või saanud kannatada 56 silda või truupi, mille kahjusummaks arvestati 5220 krooni. Viljandimaal viis vesi endaga kaasa umbes 20 maanteerajatist.



Mitmed vanemad sillad olid sedavõrd purustatud, et neid polnud enam võimalik parandada. Uputus paiskas segi maakondade teehoolduse eelarved ja taastamistöödeks taotleti valitsuselt lisakrediiti. Kiiresti asuti koostama uute sildade kavandeid, et neid esimesel võimalusel ehitama hakata.

Tagasi üles