/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2010/03/28/339650t1hc037.jpg)
Möödunud aasta parimaks lavastajaks nimetatud Elmo Nüganen Tallinna Linnateatrist ütles «Meie, kangelased» eest parima lavastuse tiitlit vastu võttes, et see on nüüd liiast. See südamest tulnud repliik polnud edvistamine. Kahekordne tunnustus tuli talle ootamatult.
Võib öelda, et laupäeval Tartus pärjatud lavastused – A. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast» ja Jean-Luc Lagarce’i «Meie, kangelased» – sündisid tänu sellele, et linnateatri maja ehitus peatati. «Meile tundus, et teatri ehitusega hakkas mingi etapp läbi saama, ütlesime kõikidele naistele, et tehke nüüd oma meestega lapsi, nüüd on see aeg, lammutasime kõik ära, mina võtsin uue kursuse ja siis ühel hetkel olime situatsioonis, et kurinahk, kõike tuli uuesti alustada.»
Aga ei Nüganen ega Tallinna Linnateatri trupp tahtnud lihtsalt uuesti alustada. Neil oli vaja leida lavastus, mis annaks neile endile energiat ja läheks ka tausta tundmata vaatajatele korda. «Meil kõigil oli tunne, et tahame midagi öelda, aga see tohtinud olla tige, ründav ega kellelegi ära panev,» tõdeb Nüganen. Anu Lambi soovitusel jõudiski Nüganenini Jean-Luc Lagarce’i teatrist ja näitlejatest rääkiv näidend.
Nüganen täpsustab, et «Meie, kangelased» ei räägi ainult näitlejatest, vaid neid näitlejaid saab võtta ka kui mingit gruppi inimesi, kes on sunnitud Euroopas ringi rändama. «Sest kui nad millegi eest ära ei lähe, siis nad jäävad kellelegi või millelegi jalgu. Seda lugu võib vaadata kui perekonna või kui teatri või rahvusgrupi lugu. Peale näitlejate, kes tõesti mängivad imeliselt, on just mitmekihilisus selle loo puhul kõige suurem väärtus.»
Nüganeni häälest pole kuidagi võimalik mõista, kui ränk hoop temale ja ka kogu linnateatri rahvale oli unistuste purunemine. Ta ütleb vaid, et polnud muud valikut kui edasi teha. Sest tänaval lippe ja loosungeid lehvitada või streikida oleks tema meelest tobe ja sobimatu. «Raske on kõigil. Püksirihma peavad kõik pingutama.»
Aga kui kaua suudetakse nõnda jätkata? «Niikaua kui on usku ja tahtmist. Niikaua kui on inimesi, kellel on midagi öelda.»
Sel sügisel liitub linnateatriga kolm noort näitlejat: Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla- Uusberg ja Mikk Jürjens.
Hinnatud lavastaja tunnistab, et tema töö põhivahend on näitleja. «Arvan, et ma aiman või tean, mida ootab näitleja esimesest, teisest proovist, mida ta ootab analüüsist ja kuidas ta kardab esimest püstitõusmist. Püüan seda talle teha võimalikult kergemaks, et ta hakkaks juba laua taga mängima ja ei märkagi püstitõusmist,» selgitab neljandat korda parimaks lavastajaks kuulutatud Nüganen, kes on nõus, et lihtsustatult võib öelda, et hea lavastaja on kaval.
«Minu suurim tugevus on näitlejate mõistmises. Arvan, et oskan näitemängu lugeda ja oskan aru saada, mis näitleja sees toimub ja mida ta vajab,» ütleb Nüganen ning lisab naerdes, et hea lavakujunduse tunneb ta ka ära.
Heaks lavakujunduseks saab kindlasti pidada vaid kolme tooliga Põrgulaval etenduva «Ma armastasin sakslast» kujundust. Nii tüki lavastamine kui ka napp lavakujundus oli tingitud raha puudumisest. «Ma ei saanud teha lavastajale väljastpoolt maja ettepanekut rahata lavastada. Mõistsin, et ainuke, kes teha saab, olen ma ise, kuigi ma polnud seda üldse planeerinud.»
Lavastuse «Ma armastasin sakslast» etenduste lõpus pühivad paljud publiku seast silmist pisaraid. Nüganen ei varja rahulolu, ta ütleb, et selline puudutus on äge. «Tegelikult me kõik tahaksime teatris, kinos või raamatut lugedes mingil hetkel naerda nii, et pisarad voolavad, või vastupidi. Et puudutaks. Kui puudutab ainult ülemist osa, siis jääb midagi puudu. Kuigi mõistust peab ka puudutama, sest muidu on täitsa jura, aga inimesel on veel nii palju olulisi organeid. Kui ükskõik milline kunst puudutab ja aitab, et kui lähed paremana koju, siis on hea. Aga kui lähed halvemana, siis on see natuke jama.»
Nüganen on veendunud, et kuna elu on praegu kõigi jaoks küllaltki keeruline, siis loomeinimesed peaksid inimesi lohutama. «Aitama, kaasa tundma inimesele kõigis tema vigades. Mitte aga näitama, et sa teed valesti, et sa oled nõme. Nõmedust on niigi palju, kuigi ma pole mingi nõmeduse apologeet. Teatris töötades tahaksin inimesi, kes tulevad teatrisse, kes ise maksavad raha, kuidagi toetada. Olla inimese poolt. See pole mu kreedo, aga praegusel ajal võiks kunst mõista inimest ja aidata tal elus hakkama saada.»
Vahetult pärast seda saatuslikku rahvahääletust avaldas Nüganen arvamust, et võib-olla on aeg küps loomeinimeste mõttekaojaks. Ta arvab, et kui see peab tulema, siis see tuleb. Võib-olla isegi teater NO99 käima lükatud aktsiooni mõjul.
NO99 Ühtse Eesti suurkogu kohta loodab Nüganen, et see ei muutuks poliitiliseks palaganiks või populismiks. «On selline arvamus, et kunst ei peaks väga poliitikaga semmima, sest võitjaks jääb niikuinii poliitika. Aga see vaid üks mõte.»
Suurkogu peab Nüganen teravmeelseks ideeks, kuid ise ta sinna ei lähe. Sest ta ei taha muutuda manipuleeritavaks mängus, mille reegleid ta ei ta. «Mul on tunne, et kui lähen, siis osa ringkondi, ma ei tea, missugused ringkonnad, võivad tõlgendada minu minekut millegi poolt või vastu.»