Ülle Lichtfeldt: allahindlusi ma ei tee

Ülle Lichtfeldt

FOTO: Lauri Kulpsoo

Pälvisite esmakordselt parima naisnäitleja auhinna, ja seda kahe rolli eest, Solange lavastuses «Toatüdrukud» Rakvere teatris ja Katerina


Izmailova  lavastuses «Mtsenski maakonna leedi Macbeth».



Need on head rollid, aga elu rollideks ma neid ei nimetaks. Mina võtan näitlejana peaaegu igat rolli kui elu rolli ja mingit allahindlust ühelegi rollile ei tee. Selle üle, et žürii need auhinnad ära märkis, on mul muidugi väga hea meel. Samas näiteks, kui «Toatüdrukutest» rääkida, siis oli see puhas meeskonnatöö minu, Tiina Mälbergi ja Anneli Rahkema vahel ning ma olen väga üllatunud, et just mind sealt välja toodi. Ilma nendeta poleks seda rolli ilmselt mitte kunagi nii teinud, nagu ma seda tegin. Muidugi ka suurepärane lavastaja Hendrik Toompere juunior. «Mstsenski maakonna leedi Macbethi» puhul tahaksin aga kindlasti välja tuua Jõhvi professionaalsetest näitlejatest koosneva trupi Tuuleveski, ilma nendeta poleks see roll taas kord olnud selline. Kindlasti on mul ka minevikus mitmeid rolle, mis on mulle armsad, aga lõpuks otsustab ikkagi vaataja.



Näitleja enda jaoks, kui tal vähegi huvi on ja tekst kannab, ei olegi vist halb rollisooritus võimalik? Ikka võid minna ja parandada, kui just tükki kohe mängukavast maha ei võeta. Kas ma olen sellise jutuga õigel teel?


Eks natuke on see kõikide rollide elu rollideks nimetamine muidugi liialdus ka. On ju ikka neid rolle, mis tulevad lihtsalt, kergemini ja loomulikumalt ja mis puudutavad sind. Muidugi on olnud ka rolle, mis pole meeldinud või välja tulnud, aga peab ütlema, et minu karjääri jooksul on neid hetki ikka vähe olnud, kus tahaks teatriukse enda järelt nii kõvasti kinni lüüa, et see uksepiitadelt maha kukuks.



Katerina Izmailova rolli kohta olete öelnud, et see oli  oodanud teid peaaegu kümme aastat. Suvel tõite selle Eili Neuhausi lavastajakäe all nappide rahaliste tingimuste kiuste välja. Mis seda vaimu sedavõrd üleval hoidis?


Kogu tööprotsess oli väga soe, see Ontika mõis ise muidugi. Muidugi partnerid alates Ines Arust ja lõpetades Kristjan Sarvega. Ja lust on töötada lavastajaga, kellel on asjad oma nägemuses ja selles, mida ta tahab, nii täpselt ja peensusteni läbi mõeldud. Meie, näitlejad olime vaid tööriistadeks lavastaja käes ja rollid tulid iseenesest. Ka minu Katerina Izmailova sündis sellistes tingimustes väga lihtsalt. Ja olgu see ka tõestus sellest, et kõiki asju ei pea raha pärast tegema.

Tagasi üles