On kunsti, kus on vähe vaadata, aga palju kirjutada. Ja vastupidi – kunsti, kus on palju vaadata, aga vähe kirjutada. Mitte et poleks, millest. Pigem on küsimus selles, kuidas seda teha. Kuidas ikkagi valada sõnadesse tunne – kas või seesama «I feel good» või «mul on mõnus», nagu laulab ka vana hea James Brown Manfred Vainokivi uues dokumentaalis «Elu on lill», kui kaks vanameistrit, Evald Okas ja Kalju Suur, esimesel pintsel, teisel fotokaamera pihus, noore ilusa aktiga mässavad.
«Võtke paljaks!», «Nahk on juba soe», «Nikastan silma ära», sajab humoorikaid repliike nagu oavarrest. Modelli sätitakse kord püsti, kord pikali. Okas räägib, kuidas Playboy ajakiri olevat imestanud – ise 90, aga joonistab veel ikka paljast naist. Ja tõdeb, et no mis see siis ära ei ole – kui ta ka sajaselt seda teeks, vaat siis oleks põhjust sest juttu teha.
Selline kerge ja helge tunne, humoorikus kannab kogu pooletunnist filmi, mille pilt rändab vaid korraks nelja seina vahelt välja – kunstniku järjekordse väljapaneku avamisele endanimelises muuseumis Haapsalus. Siin pole ei kunstiajaloolist faktipuru ega eluloolisi kõrvalepõikeid. Isegi seda ei saa me otsesõnu teada, miks kaks maestrot suure osa oma elust just aktidele on pühendanud. Mis on ka mõistetav, sest Vainokivi pole eepik, vaid lüürik.
Selle asemel tõuseb võimsaks sümboliks üks oluline üldinimlik iseloomujoon – selleks on elaan, tohutu elujõud, mis kaotab aastad, ei luba inimesel sadulast karata ka siis, kui silm enam nii hästi ei seleta nagu kunagi ja käsi vahel värisema kipub. On ju nii Evald Okas kui Kalju Suur mehed, kes on sammunud läbi elu kui kingituse, olgu ajad ja olud missugused tahes – ikka pea püsti, väärikust ja huumorimeelt minetamata.
Ja kui siis veel laulma hakkab 70-aastane Eri Klas, pisut värisevi hääli, seda vana head Johnny Richardsi laulu «Kui su hing on noor», ikka nii, et «muutub tõeks muinasjutt, muutub naeruks kõik nutt, kui su hing on noor» – ise samasugune vana kauboi nagu Evald ja Kalju –, pannes justkui täpi i-le, ei jäägi üle muud kui tõdeda, et Manfred Vainokivi on tabanud järjekordselt kümnesse, saanud maha filmiga, milles vagase vee all tuksleb sügav põhi.
«Elu on lill»
Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi
Filmivabrik 2010
Esilinastus 30. märtsil Eesti filmi päevadel