Nobeli preemia on sel aastal Frankfurdi raamatumessil kindel kõneaine kõigi nende kirjandusinimeste jaoks, kelle tegevus vähegi kuidagi PENiga seotud. Olgu siinkohal öeldud, et PEN (Poets, Essaysts, Novelists) on maailma suurim kirjanikke ühendav organisatsioon, millel on üle 140 keskuse enam kui sajas riigis.
Kõigepealt astub kiirel sammul Eesti stendist mööda PEN Internationali president, Kanada kirjanik ja majandusmõtleja John Raulston Saul, kellel on kahju, et ta Nobeli kirjandusauhinna selgumise ajal peab juba messilt ära minema ega saagi šampanjat pakkuda, kui Alice Munro Nobeli peaks võitma.
Ei lähe kaua aega, kui tõtakal sammul läheneb Soome PENis aktiivselt Venemaa suunal tegutsev Iida Siimes, kes kutsub kõiki Soome stendi, et pakkuda šampanjat, sest selge on ju, et keset seda meeletut Süüria lammutamist antakse Nobel just sealt pärit Adonisele, juba ammu pagenduses elavale luuletajale.
Kannatamatult oksjonipakkumise tulemust ootav Norra suurima kirjastuse juht arvab, et nii poliitilised ei saa nad seal ka olla, ja pakub omalt poolt Valgevene kirjanikku Svetlana Aleksijevitši, kes oma viimased raamatud on kirjutanud sõna otseses mõttes elu ja surma vahel vaakudes. Järgmisel hommikul kohtun Aleksijevitši Rootsi kirjastaja Ola Walliniga, kes lõppematuid Bollingeri ojasid tõotab.
Kõik asjata. Kui selgub, et selleaastane Nobeli kirjanduspreemia läks hoopis Kanada novellimeistrile Alice Munrole, oli Kanada stend minust juba poole tunni eest selja taha jäänud.
Alice Munro on aastakümneid juba omamoodi varjatud varandus olnud. Üle ja ümber ei saa temast need, kes vähegi naiste kirjutatud ingliskeelse kirjandusega kokku puutuvad, laiem avalikkus aga ei tea temast kuigi palju, kummub ju Kanada kohal suurelt ja kõrgelt Margaret Atwoodi vari. Iseäranis siinpool suurt ja laia ookeani. Nii käis siinkirjutajagi tee Munro loominguni ikka läbi teiste naiskirjanike soovituskirjade.
Kõigepealt rääkis ja kirjutas temast igal vähegi võimalikul ja võimalikul juhul Jeanette Winterson ja selle peale jäi Munro nimi meelde. Kui samast inimesest rääkis ka Ali Smith, kes on kahtlemata üks kaasaegseid novellimeistreid, tuli juba esimesel võimalusel Munro raamat soetada. Otsustatud-tehtud. Pettuda lugejal ei tulnud.
Elu sunnil – laste kasvatamise kõrvalt liiga vähe aega, et romaani kirjutada – novellikirjanikuks saanud Alice Munro looming on iga lugejat väärt. Oma mitmekümneaastase kirjanikukarjääri jooksul on ta sellele vormile andnud laiema sisu ja kõrgema väärtuse.
Kolm korda Kanada kõrgeima, kindralkuberneri kirjandusauhinna ja kaks korda Gilleri auhinna pälvinud kirjanik ei ole kirjutanud meeletut hulka raamatuid. Neliteist novellikogu ja mõned valikkogud kamaluga peale. Ometi on tema kirjutatu mõjutanud paljusid teisi autoreid ja loomeinimesi.
Lisaks ülaltoodud näidetele tegi Kanada näitleja ja režissöör Sarah Polley ühe Munro novelli järgi filmi «Away from Her», mille stsenaarium kandideeris Oscarile. Hea kirjandus ei tunne piire ja ehkki Alice Munro loomingut eesti keeles veel lugeda ei saa, on meil järjest enam inimesi, kes mõistavad seda lugeda originaalis. Ja see on juba väga hea.
Alice Munro oli võidust kuuldes enese sõnul «kohutavalt üllatunud» ja vaimustatud. «Ma teadsin jah, et kandideerin, kuid ma ei arvanud, et võidan,» rääkis ta agentuurile The Canadian Press. Kirjanik nimetas preemiat «üsna imestusväärseks».
Munro sai preemiast teada tütrelt, kes ajas ta üles ja teatas uudisest. CBC-le tunnistas värske nobelist, et on alati mõelnud, et tema võimalus võita Nobeli kirjanduspreemia on «üks neist teostamata unistustest». See võib juhtuda, aga tõenäoliselt nii siiski ei lähe, lisas ta.
Kommentaarid
Krista Kaer
tõlkija
Alice Munro kirjutab sellest, mis inimese hinges toimub, ja ta teeb seda filigraanselt ja täpselt. Tema tekstid sööbivad mällu, need on viimistletud, väga hea stiiliga. Lühijuttu mahutab ta kogu inimese elu. Ta kirjutab küll üksikinimese probleemidest, kuid ta teeb seda palju laiemalt. Tema lühijuttudes peitub terve maailm.
Munrole oli Nobelit ammu ennustatud, sest ta on saanud paljud olulised auhinnad. Kusjuures selle aasta alguses teatas Munro, et ta enam ei kirjuta. Eestis ei kiputa lühijutte avaldama, sest need ei müü. Loota on, et nüüd võib-olla tõlgitakse, see sõltub kirjastajatest.
Ann Alari
ajakirjanik, London
Need, kes kaldusid juba arvama, et Alice Munro jääb igavesti vaid Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks, eksisid. Seekordse preemia on võitnud Kanada kirjanik, kellel pole poliitikaga pistmist. Tegemist on hoopis stiilipeene lühijutumeistriga.
Munro lühijuttude köitvaim tegelane on naine. Sageli on tegemist tütarlapsest naiseks kujunemise looga, mis suubub väikelinna väiksesse ellu. Tegevuspaik võib küll olla Ontario (kirjaniku kodukoht), ometi on tegemist psühholoogilise realismi stiilis loodud filigraanse kirjandusliku üldistusega, mis võlub lugejaid kogu maailmas.
Munro raamatute läbimüük on sedavõrd suur, et Nobeli kirjanduspreemia lisandumine tema auhindade kogusse müügiedu ilmselt eriti ei suurenda. Küll on aga võitnud kirjandus, kuna akadeemiliselt hinnatakse ju kirjandust ka auhindade alusel.
Ürgse andega kirjutajana oskab Munro lühijutu piires arendada karaktereid paremini, kui mõnel teisel autoril õnnestub see romaani vormis.
Üheks arendavaks etapiks oma elus peab Munro aega, mil oli raamatupoodnik.