Suri Vene kirjanik ja nõukogudeaegne dissident Aleksandr Solženitsõn.
Suri kirjanik Aleksandr Solženitsõn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Solženitsõn suri eile hilisõhtul 89-aastasena südameataki tagajärjel, kirjutab STT.
Solženitsõn võitis 1970. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Kirjanik saavutas ülemaailmse kuulsuse teostega «Gulagi arhipelaag» ja «Üks päev Ivan Denissovitši elust».
1940. - 1950. aastatel suleti Solženitsõn kaheksaks aastaks vangilaagritesse.
Nõukogude Liit saatis kirjaniku 1974. aastal maapakku pärast seda, kui ilmus Venemaa ja Nõukogude Liidu vangilaagrite ajalugu käsitleva teose «Gulagi arhipelaagi» esimene osa.
Pärast Nõukogude Liidust lahkumist elas Solženitsõn Saksamaal, Šveitsis ja USAs. Venemaale läks ta tagasi 1994. aastal. Pärast naasmist kodumaale kritiseeris kirjanik läänt ja Venemaa nõukogude võimu järgset arengut.
Nobelisti teati juba pikka aega raskelt haige olevat ning enne surma ei liikunud ta mitmeid kuid enam avalikkuses.
Venemaal hakati ta teoseid uuesti välja andma. Möödunud aastal andis tollane Venemaa president Vladimir Putin Aleksandr Solženitsõnile Vene riigi kõrge autasu kirjaniku elutöö eest.
Aleksandr Solzenitsõn sündis 11. detsembril 1918. Oli 1945 – 1953 vangilaagrites, 1974 – 1994 pagenduses.
Solženitsõni teosed: jutustus «Üks päev Ivan Denissovitši elust», romaanid «Esimeses ringis» ja «Vähktõvekorpus», NSV Liidu vangilaagrite ajalugu «Gulagi arhipelaag», Vene lähiajaloo aineline romaanidesari «Punane ratas», mäletused «Vasikas puskles tammega» ja poliitilised esseed «Elu ilma valeta, «Kuidas luua Venemaal kord» ja «Rusudes Venemaa».