Kui Pariisi galerii Rivoli 59 trepil peaaegu käpuli käisin, sajatasin endamisi oma laiskust, lohakust ja kanapimedust. Nüüd, kus sama trepiaste on ületanud uudistekünnise, tean, et süüdi polnud töntsid jalad ega silmad, vaid tönts vaim.
Ninanips kinganinadele ehk kõmu Pariisis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehk tavaline vaimupimedus, mida võib oodata inimeselt, kes käib näitustel harva ja kui, siis mütsiga löömas.
Tuleb tunnistada, et kontseptuaalkunstnike näitust ei maksa süvenemata läbi jalutada, isegi kui puudub igasugune stiimul. Ükskõiksus võib saada saatuslikuks ja sa ei pruugi isegi märgata, kuidas kõik sinuga juhtus.
Tagantjärele tean, et tookordne komistus polnud muud kui mind ootamatult tabanud kunstikogemus. Kunstiteos oli mind kõnetanud, ilma et mul olnuks teosest aimugi.
Ise aimamata olin osalenud performansis ja mu etteaste oli olnud laitmatu, loomulik ja sundimatu. Seda võis lugeda vernissaažile kogunenute nägudelt, kust peegeldus emotsioone siirast ehmatusest varjamatu kunstinaudinguni. Pärast võis kaasa elada paljude teistegi vahetule komistamisaktile, kuid olukorra kogu ilu ja võlu jäi toona lõpuni adumata.
Kohalekutsutud olid muudetud väljapaneku osaks, vabatahtlikeks taiesepikendusteks, mida publiku vahel salapäraselt ringi siuglevad soliidse välimusega kontseptualistid rahulolevalt konsumeerisid, veini ja snäkkide vahele ühe ja teisega vesteldes. Esialgu näis näitus tahumatu, tasapisi hakkab kohale jõudma selle mitmetahulisus.
Kunstnikud on kodus tagasi, aga nende kunst elab oma elu edasi loojaist sõltumata. Isegi see «aste, mida tegelikult polnud» ja mida nüüd tegelikult ka enam ei ole.
Aga mis siis, kui keegi sel trepil sellegipoolest komistab? Kui keegi oma nina veriseks kukub absoluutselt ilma kunstniku abita? Kas veri trepiastmel on kunst ja kellele see kuulub – kunstnikule, ninaomanikule või galeriile? Quo vadis, ohtlik ja skandaalne eesti kunst?
On kunstikaugele uitlejale ninaprilli tehtud, Pariisi kolleegidele on konnasilmadele astutud, on tõstetud suuri küsimusi. Järelikult võib näitust lugeda kordaläinuks juba praegu, kus see on alles poole peal. Aga lootkem, et skandaale tuleb veel. Ka sinu teeklaasis võib peituda Loch Nessi koletis!
25. märtsil vahendas postimees.ee
Eesti kontseptuaalkunstnike Kiwa, Taavi Piibemanni ja Toomas Thetloffi näitus tekitas Pariisi galeriis skandaali, sest ühte installatsiooni peeti publikule liiga ohtlikuks.
Nädalapäevad tagasi avati Pariisis Rivoli 59 galeriis Eesti kontseptuaalkunstnike ühisnäitus «Stiimuli puudumine» Kiwa, Taavi Piibemanni ja Toomas Thetloffi osavõtul. Thetloffi teos «Ettevaatust, aste» – kolme sentimeetri paksune pleksiklaasist kõrgendus ühel trepiastmel – võeti esimest korda galerii ajaloos skandaaliga näituselt maha, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».
Meie mees Pariisis Hannes Pikkat kirjutab, kuidas asjad tegelikult olid.