Sellest, mis jääb nootide vahele

In Spe valmistub korraks kokku tulema: helilooja Erkki-Sven Tüür proovib, kas hääl ikka kannab. Foto: Kaader filmist

Puhas lust on juba teist korda selle nädala jooksul raporteerida, et ekraanile jõuab väärt kodumaine dokumentaalfilm, esimene oli Manfred Vainokivi «Elu on lill» ja nüüd siis Marianne Kõrveri «Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides».

Ka see on portree, ka siin mõtled portreteeritavaga hingega kaasa ja imetled portreteerija oskust üks väga sümpaatne maailmavaade ja sõnum kujundlikult, selgelt ja jõuliselt vaatajani tuua.

Ka siin jääb asi klassikalisest, kuivast kunstnikuportreest kaugele, aastaarvude ja faktidega ei liialdata, isegi too kuulus vektoriaalne komponeerimisprintsiip, mis Tüürile maailmas edu on toonud, võetakse jutuks ainult korraks.

Anu Tali koguni tõrjub sellist küsimust, ütleb ilusasti, et kõige olulisem Tüüri muusikas on see, mis jääb nootide vahele – loodus, see, kuidas päike tõuseb ja jää läheb, kodu, mälestused, rahvalaulud... Just seal, nootide vahel, kus paiknevad üldmõistetavad ja -inimlikud tähendused, kulgeb ka film ise.

Tuhanded imed meie ümber

See algab ilusa kujundiga otsimisest, pildilise etüüdiga Hiiumaast, «inimtühjast saarest» ehk insula deserta’st – muide, sama pealkirja kannab ka üks Tüüri teos –, kuhu tullakse ikka iseendas selgusele jõudma ja mis isegi aitavat neidsinatseid otsijaid, nagu Tõnu Õnnepalu viitab. Just see on koht, kus on enesele nii füüsilise kui hingelise ankrupaiga leidnud ka Tüür.

Helilooja tunnistab, et vahel ta lihtsalt on Hiiumaal, ei tee midagi, aga see ei ole mõttetult surnuks löödud aeg, vaid millegi selgeks mõtlemine, kuulamine või tajumine ja et see olevat ehk kõige tähtsam asi üldse. Ta ütleb end nägevat midagi lohutavat sealses pidevalt muutuvas samasugususes, olgu selleks siis meri, taevas või puud – et see toitvat teda.

Just hingelise rahu leidmine, teadmine, millises suunas liikuda, kristalliseerumise kujund võtab filmi ka kokku – selle viimane, seitsmes etüüd kannab pealkirja «Crystallisatio», seegi on üks Tüüri teos. Kuuleme ühe helilooja ilmavaate ja mõtete sümboolset vahekokkuvõtet, ääretult tummist ja kõnekat monoloogi, õigemini pinevat dialoogi iseenesega, kus pausid pole vähem olulised kui sõnad.

Tüür mõtiskleb, kui oluline on kasvada selle poole, et näha igas hommikuses kastetilgas tervet universumit, kuidas olla ikka ja jälle rõõmus nende tuhandete väikeste imede üle, mis meist igal sekundil mööda tuhisevad.

Ja kuidas kanda seda kõike üle mitte ainult oma lähedastele, vaid kõigile ja kõigele. Kuidas muusika tegemine on üks võimalus armastada – et see on peamine, mis maailma püsti hoiab. Ja et kui raske, isegi ebamugav on sellistest suurtest asjadest üldse rääkida.

1. ja 7. pildilise etüüdi, otsimise ja leidmise vahele jääb mõistagi teelolek, ka In Spe. Ühtlasi on see pilguheit ka telgitagustesse, sellesse, kuidas valmib üks teos, kuidas selle esitamist harjutatakse, kuidas seda salvestatakse, esimest korda ette kantakse ja mis sünnib pärast seda. Sünnib aga see, et minnakse ja võetakse üks õlu. Just! Film ei kujuta Tüüri pühakuna, nagu Arvo Pärdiga on kiputud tegema.

Vaataja ees on luust ja lihast inimene, kes käib eaka naabrimehe juures vikatit luiskamas ja kuulab mõnuga, kuidas too talle närvivalu äravõtmist õpetab – ikka nii, et teed kastanimunad pudruks ja paned viina sisse likku, leotise ajad aga vana pesemata soki sisse ja hakkad hõõruma.

Musikaalne lavastaja

Tund ja veerand kestev film on väga kompaktne, hästi struktureeritud ja rütmistatud, sisuliselt liiglihata, kõik, mis välja üteldakse, on oluline, iseloomulik ja tabav. Ja kui vajalik praeguses skisofreenilises ajas!

Hämmastav on ka režissöör Marianne Kõrveri musikaalsus – tema impressionistlikult uitlev kaamera tabab 1. ja 7. etüüdis täpselt Tüüri muusika hingust, leiab selle sisemisele pingele ja dramaatikale vaste Hiiumaa enda loodusest, selle detailidest, kõigist neist pisiasjadest, vaatab neid kui väikeseid imesid.

Minge kinno, palun!

Uus film kinolevis

«Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides»

Režissöör, stsenarist, operaator ja monteerija Marianne Kõrver

Exitfilm 2010

Alates 2. aprillist Coca-Cola Plazas