Mika Waltari eksistentsialism – Eesti poolt vaadatuna*

Raamat Mika Waltari «Sinuhe» Tõlge Piret Saluri Kirjastus Varrak, 2009 Foto: Pm

Piret Saluri tõlgitud Mika Waltari «sinuhe» valiti Möödunud aasta parimaks tõlke­raamatuks. Raamatule annab hinnangu PROFESSOR Rein Veidemann.

Alustan tsiteerimisega: «Olen hoidnud oma mälestusi ranges saladuses, algul väga suure häbi- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu vahelt ja mis on oma lõhna kaotanud.»

See võiks olla Waltari «Sinuhest», selle 1945. aastal ilmunud raamromaani lõpulehekülgedelt, kus Teebast igaveseks pagendatud Sinuhe tunnistab, et ta poleks jaksanud elada, «kui poleks kirjutanud ja kirjutades oma elu uuesti läbi elanud».

Aga see pole «Sinuhest». See tsitaat on mõned aastad enne «Sinuhed» kirjutatud – umbes samal ajal, kui Tammsaarel valmis «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja Ristikivil «Õige mehe koda» – ja kirjastaja huvi puuduse tõttu Waltari oma kulu ja kirjadega sajas eksemplaris 1942. aastal ilmunud  lühiromaani «Fine van Brooklyni» eelviimaselt leheküljelt.

«Fine van Brooklyn» ilmus eesti keeles 1969. aastal ja see oli siinkirjutaja esimene tutvus Waltariga. See kajas täiega vastu toona 23-aastases, seega Waltari minajutustajast pisut vanemas noormehes, tema alter ego’s, kes 1927. aasta oktoobris oli teadlashakatisena saabunud Pariisi ja sealt edasi reisinud Bretagne’i Carnaci, Euroopa kuulsaimate megaliitsete  mälestusmärkide paika pärast Inglismaa Stonehenge’i. Sealsamas Carnacis autoriga toimuv ning jutustuse juhtmotiiv – deemonliku armastuse hukutav tähendus – kirjutatakse romaanis pihtimuslikult läbi.

Kõik see kajas lugejas vastu põhjusel, et selle õblukese teose moraal või sõnum tundus mulle toona ja tundub siiani ülimalt oluline. Unistuste sinilind, mida me nooruses läheme püüdma; lossid, mida kujutleme end kunagi ehitavat ja kus me kunagi arvame elavat; armastus, mida ihkame – kõik see on ümbritsetud juba ette mööduvuse ja lõplikkuse nimbusest. Kõik algab «väikestest kõrvalekalletest», nagu Waltari kirjutab, ahvatlustest ja valikutest.

Ja kõik lõpeb teadmisega, et nii on olnud ja nii jääb see ka edaspidi. Ehk kui seda Waltari sõnumit, millega ma kohtusin esmakordselt «Fine van Brooklynis», ümber öelda eksistentsialismi manifestiks peetava Jean-Paul Sartre’i 29. oktoobril 1945. aastal – samal aastal, kui ilmus «Sinuhe» (sic!) – peetud loengu «Eksistentsialism on humanism» sõnadega, siis kõlab see nii: «See, mis jääb alati samaks, on tema [inimese – R. V.] paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik.»

See oleks triviaalne nending, kui sellest ei tuleneks eksistentsiaalsele elutunnetusele ja ühtlasi eksistentsialismile kui mõttevoolule olulised järeldused.

Esiteks on kõikjal kohatavate objektiivsete ja äratuntavate piiride kõrval olemas ka sisemised, subjektiivsed piirid, mida elatakse läbi, sest kui neid läbi ei elataks, siis polekski neid olemas. Teiseks, kuigi inimene ei muutu, ei tähenda see ometi, et inimene peaks leppima oma iseolekuga, sest oma eksistentsis määratleb inimene end suhtes teisega. Kolmandaks, vaatamata nende objektiivsete ja subjektiivsete piiride rägastikule, loob inimene ennast just nende vältimatul survel.

Ta peab valima. Inimene on määratletav vaid valitud moraali ja oma sidumuse ehk angažeerituse kaudu. Neljandaks, inimene kogeb hüljatust ja ängi, mis tuleneb sellest, et me ise valime oma olemise, mis võib olla aga teostunud valesti, või oleme oma valikuga põhjustanud häda teisele inimesele või iseend seeläbi kaotanud. Ja viiendaks, seda ängi tunnet võimendab omakorda vastutuse koorem, mida oma tegudega enda peale laome.

Viitasin essee algul «Fine van Brooklyni» lõpuleheküljele, mis võinuks olla «Sinuhest». Aga «Sinuhega» sarnane on ka  selle lühiromaani alguslehekülg, millel jutustaja teatab, et ta paneb oma loo kirja – «Sinuhes» on see terve elulugu, «Fine van Brooklynis» üks õpetlik juhtum ühe elutee algusest – «et sel teel  [kirjutamise kaudu – R. V.] teha lõpp viimasele rahutusele endas».

«Hoopis iseenese pärast kirjutan ma seda,» ütleb Waltari Sinuhe.

«Sinuhe» romaanile viitavaid detaile on teisigi. Josephines ehk Fine’is, keda minajutustaja kahe aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida «rikutuse seemnest» nakatatud Neferneferneferi deemonlikkust («naine, kellel on võime kiusata, ise kiusatusse laskumata»), naist, kelle olemus olevat Fine’i isa, van Brooklyni sõnul vanem kui meie usk.

Aga Fine meenutab ka süütut Mineat ja Sinuhe poja ema Meritit. Muuseas hoiatab van Brooklyn, nagu hoiatasid Sinuhe vanemad – õieti küll need, kes lapse vanu­igi otsekui Jumala kingitusena leidsid  lootsikus Niiluse kõrkjastikust –, et «see on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks».

Muidugi ei käinud ei van Brooklyni ega ka Sinuhe vanemate hoiatus ainult selle konkreetse maa kohta, vaid elu enda kohta. Ja kui van Brooklyn õhutab minajutustajat tundma end pigem turistina, «kes täna tuleb ja homme läheb», pigem suvitajana, keda on palju ja kellele meri ja liiv ei tee halba, siis kõlab selles soovituses eksistentsiaalses elutundes nii tähtis «igavese ränduri, teelolija» motiiv, mille olemasolu ju «Sinuhe» ka enda puhul tunnistab.

Veel jutustab van Brooklyn, et Carnacis oli veel 19. sajandi lõpul esinenud juhtum, kus vigasena sündinud lapse pea torgati läbi selleks alalhoitud kivinoaga – menetlus, mida olevat muistses Egiptuses kõrgelt koolitatud arstid sooritanud parandamatult haige puhul. Ja Waltari egiptlane Sinuhe oligi üks neist oma võimete, oskuste ja kogemuste tõttu privilegeeritud seisusesse tõusnud arstidest.

Neist vihjetest tohiks piisata kinnitamaks, et «Sinuhe» kõrval etüüdina mõjuv «Fine van Brooklyn» pole mitte ainult sissejuhatus «Sinuhesse», vaid ka selle narratiivi mudel (raamjutustus, elutunnetuslik vaatenurk). Ühele sarnasusele, aga ilmselt ka läbivale joonele tahaksin veel osutada: see on Waltari narratiivi enda loomus, mida Endel Mallene tõlgitud «Fine van Brooklynis» ja Piret Saluri tõlgitud «Sinuhes» selgelt tajume.

Waltari tekst meenutab piltlikult öeldes «oja vulinat» – see on tema pealispind. Jutustamine on sujuv, seisundite ja sündmuste kirjeldused haaravad lugejat märkamatult endasse, nii nagu muinasjutuvestja juhatab kuulajad vahendatavasse maailma. Jutustuse teine plaan on pihtimuslik. Waltari usaldab lugejat, avab end tema ees kõigis läbielamistes. Ja on ka kolmas, kõige sügavam plaan, mis vormistab Waltari narratiivi lummuse – see on müstiline, salapärane, lõpuni sõnastamatute vihjete plaan.

Nagu öeldud, «Fine van Brooklyni» lugedes polnud ma veel kohtunud «Sinuhega», ehkki raamatu järelsõnas viidati selle teose kui soome kirjanduse peaaegu absoluutsele visiitkaardile. 1970ndate algul sain aga üheks õhtuks kelleltki paguluses ilmunud – ja seega Nõukogude Eestis keelatud kirjanduse nimistusse kuuluva –  Johannes Aaviku «Sinuhe» tõlke. Ahmisin süžeed, romaani seikluslikku pealispinda, erootikat ja ekslesin vaaraode, preestrite, kuningate, tapluste ja orgiate, riikide ja rahvaste ning nende kommete rägastikus, mis jäigi lõpuks tabamatuks.

Nüüd «Sinuhed» üle, täpsemalt sellesse romaani end sisse lugedes avastan aga, kui sügavale ulatuvad eksistentsiaalse elutunnetuse juured.  Õpikutes eksistentsifilosoofia hälliks peetud varase kristluse eelmänguks tuleb pidada ainujumala Atoni kummardamist poolteist tuhat aastat enne Kristuse sündi.

Nõnda ei kätke romaanis valitsev  mõtteviis esmalt Taaveti poja Koguja  pessimismis, mille juhatab sisse «Sinuhe» esimese lehekülje lause «Kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all» (võrrelgem Koguja öelduga: «Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all!»). 

Seda ei pea otsima kõigepealt ka ladina kirikuisadest suurima Augustinuse «Pihtimustes» (400 pKr), kus näiteks aja olemuse järele küsimises kogeb teadvus ängistust («Sinus, mu teadvus, mõõdan ma aega. Ära vaidle mulle vastu, see tähendab: ära vaidle endale vastus oma muljete segase hulgaga!») ning kus kirgastumiseni Jumala-usus ja selle kuulutamiseni jõutakse läbi piinavate kõhkluste.  

Võimalik, et nüüdsest tuleb meil näha eksistentsiaalse elutunnetuse eelkäijat, seda esimest eksistentsifilosoofi hoopis Mika Waltari Sinuhes, kes arstina valitses surelike üle, kes heitis väljakutse võimu ja valitsejate illusioonidele ja kes karistuseks selle eest, et  keeldus uskumast surematust, läkitati maapakku, mis polnudki talle lõppude lõpuks võõras, kui ta võõrana oli siin ilmas elanud kogu oma elu.

Juba enne seda, kui end Egiptuse mineviku ja tuleviku ühendajaks kuulutav Horemheb jõudis otsusele saata Sinuhe Egiptusest igaveseks ajaks välja, oli too oma reisidel kogenud sünniga kaasa saadud kodutust. Nimelt oli Sinuhega  läinud samamoodi nagu teistelgi vallaslastel, kelle emad häbisse jäämise kartuses olid oma vastsündinud saatnud kõrkjalootsikus mööda Niilust allavoolu.

Sellega võeti neilt teadmine sünnikodust ja oma õigetest vanematest.  Kui «üksildaseks» kutsutud Sinuhe pöördub Baabülonist tagasi Egiptusse, siis ütleb ta küll, et pöördub tagasi koju, kuigi samas tunnistab, et tal polnud kodu ja et on tundnud end võõramaalasena maa peal. Sellega seostub eksistentsiaalses elutunnetuses nii oluline süütunne. Isegi siis, kui ta oleks pidanud rahul olema, et päästis Egiptuse hettide võimu alt, kurdab Sinuhe, et kuhu ta ka ei läinud, surm käis ta kannul otsekui needus.

«Kasvasin arstiks, et inimesi oma oskustega tervendada ja külvata surma asemel elu, kuid mu isa ja ema surid minu halbade tegude pärast, ja Minea suri minu nõrkuse pärast, ja Merit ja väike Thot surid minu pimeduse pärast, ja  vaarao Ehnaton suri minu viha ja sõpruse pärast vägivaldsesse surma.» Nõnda pihib Sinuhe.

Aga teisal lohutab ta end mõttega, et «see ei ole sinu süü, Sinuhe, vaid inimene jääb samasuguseks ja inimene ei muutu. Aastad veerevad, inimesed sünnivad ja surevad ja nende elu on nagu kuum hingetõmme ja nad ei ole elades õnnelikud, vaid nad on õnnelikud ainult surres. Seepärast ei ole suuremat tühisust kui inimese elu, ja süüdi ei ole sina, vaid inimene jääb ajast aega samaks».

Loen seda Sinuhe  eleegiat ja silme ette kerkivad Blaise Pascal, Søren Kierkegaard, Miguel de Unamuno ja kõik teised tundelised eksistentsimõtlejad, kelle  skepsiseta oleks uusajal sündinud humanism jäänud deklaratiivseks ja tasapinnaliseks.

Panu Rajala osutab oma Waltari-monograafias «Uno mystica» Waltari eksistentsialismile kahes episoodis: esiteks oli ingliskeelsete kirjastuste agent Marion Saunders see, kes oli Ameerikasse viinud Camus’ ja Sartre’i teosed ja kelle visadus viis rootsikeelse tõlke põhjal 1948. aastal USA kirjandusturule ka Waltari «Sinuhe», millest algas romaani maailmakirjanduslik triumf.

Teiseks viitab Rajala «Sinuhe» prantsuskeelsele tõlkele, mis sõjajärgses Euroopa vaimuilmas kõlas kokku prantsuse eksistent­sialismiga. Rajala möönab, et Waltari prantsuse keele valdaja ning kultuuri ihalejana tundis vaimset sugulust Sartre’i eksistentsialismiga, kuid distantseerus pärast selle kaldumist biheiviorismi.

Otsides paralleele eesti kirjandusest – aga enamasti me leiamegi seda, mida me otsime –, olen juba viidanud Tammsaarele ja Ristikivile. «Sinuhe» filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi, aga kirjanikena on nad tiirelnud erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga sarnastab Waltarit Sinuhe kui «igavese ränduri» motiiv, samuti Ristikivi ajaloolistes romaanides kujutatavate sündmuste ja inimsuhete ehedus.

Kui on osutatud, et Waltari kirjutas «Sinuhesse» ka omaenda elutunnetuse, oma rahuldamata kire, oma kujutlused ja teadmised; kui on osutatud, et «Sinuhe» on Waltari enda eestkõneleja, tema autorikujund, siis leiame paralleele Waltari ja Jaan Krossiga, kes – nagu ta kusagil viidanud – nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas.

«Sinuhe» lõpeb jutustaja-pihtija tõdemusega, et ta on kõik need viisteist raamatut kirjutanud seletamaks endale, miks ta on elanud. Ent viimast raamatut lõpetades seisab ta endiselt selle küsimuse ees, teadmata vastust.

Ja Sartre’i pihtimusteosest «Sõnad» loeme:

«Ma olen kaotanud usu, kuid pole murdnud tõotust: ma kirjutan ikka. Mida muud võiksin ma teha?

Nulla dies sine linea.

See on harjumus ja see on minu amet. Kaua aega pidasin ma sulge mõõgaks, nüüd tunnen ma meie võimetust. Mis sellest: ma kirjutan ja kirjutasin edaspidigi raamatuid, seda on vaja; kasu on sellest ikka. Kultuur ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene end ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab.»

Waltarigi ütleb «Sinuhes», et kirjutamine on lohutus. Aga lõppude lõpuks on seda kogu kultuur. Kirjutamise, kultuuri kaudu me lunastame end igavikule.

* Essee aluseks on Mika Waltari «Sinuhe» romaani esitluse ettekanne Soome Instituudis.

Raamat

Mika Waltari «Sinuhe»

Tõlge Piret Saluri

Kirjastus Varrak, 2009