Courtyardi intiimne, sadakond vaatajat mahutav saal üllatab juba enne etendust salapärase ja ligitõmbava kujundusega (Pina Russo, Itaalia). Mitmekihiline ja geomeetriliselt viimistletud, hargnevate käikudega, võlvkoobast meenutav struktuur hakkab kohe kaasa mängima.
Anna on kas armunud, mida ta koomiliste rituaalide (nagu mehe jalgade pesemine) abil tõestab, või on tal käsil mingi väikekodanlik projekt, mille eesmärgiks on Matti enesele pidada. Mõlema kehakeel reedab, et midagi on korrast ära. Aga Anna pingutab, ja eriti liigutav on hetk, mil tal on Mattiga rääkides isegi mehe aktsent.
Ent kas hea kõnekooliga Dostal ei kasuta mitte kerget aktsenti teadlikult, et anda meile märku Matti teistsuguseks olemisest? See, kuidas ta Mattina laval liigub, meenutab robotit, tehisinimest.
Valgusefektide sugestiivne kasutamine muudab kogu olemise šikis armastusekoopas väga õõnsaks. Seda rõhutavad ka mood ja disain (loojaiks Mark McMahon ja Maria Oberfrank), mille tähtsust lavastuses pole võhikulgi võimalik alahinnata. Matti-Isabeli armastuse algusest annavad vaatajaile aimu realistlikud filmilõigud.
Siis aga oleme laboris, kus peategelased arvel. Kas nii Mattil kui Isabelil oli enne surma leping, mis lubas õnnetuse korral nende keha elustada? Tulnukaid meenutavad dr Agnew (Lucia Katz Edwards) ja dr Miller (Tony Stansfield) tegutsevad tarmukalt oma steriilses keskkonnas.
Kas Matt ja Isabel on «valged hiired»? Jälgime me inimkatseid? Stseenide sisulisele süngusele vaatamata sööbivad mällu hoopis koomilised hetked – eriti arstlik läbivaatus ning psüühilist seisundit kontrolliv vestlus. Hollywoodi traditsioone arvestavalt ei röövi aga loo lõpp publikult lootust.
UUSLAVASTUS
Tony J. Williams
«Armastuse jõud»
Lavastaja Ilmar Taska
Osades: Anna Winslet, Christoph Dostal
Esietendus 25. märtsil Londoni Courtyardi teatris