Arkaadia asemel labürint

Teatritudengid Liis Haab ja Mait Joorits Ugala laval etenduses «Arkaadia». Foto: Jaanus Laagriküll

Julge hundi rind on rasvane, oli esmamõte kuuldes, et Hendrik Toompere toob oma õpilastega diplomietenduseks lavale Tom Stoppardi «Arkaadia». Sest tegemist on teosega, mille kohta öeldud «liiga palju tarkust kolme tunni kohta» ning mis meisterlavastajatele ja -näitlejatelegi tõsiseks kondiprooviks.

Müstilis-kriminaalse intriigi – kehvapoolse poeedi Ezra Chateri väidetav mõrvamine George Gordon Byroni käe läbi – kõrval, all ja kohal kulgevad arutlused matemaatika, füüsika, arvutialgoritmide, determinismi ja kaose teooria, maastikukujunduse, klassitsismi ja romantismi üle.

Aegade põimumine

Stoppard ehitab 13. aprillil 1993 aastal Briti Kuninglikus Rahvusteatris esietendunud näidendi üles nii, et ühe liinina jälgitakse 1809–1813 noore tüdrukgeeniuse Thomasina, tema õpetaja Septimus Hodge’i ja Ezra Chateri lugu, teine liin kulgeb aga 140 aastat hiljem, 1989. aastal, mil kaks kirjandusteadlast, professor Bernhard Nightingale ja Hannah Jarvis püüavad omavahelises võistluses toimunut rekonstrueerida. 

Seitsmendas stseenis erinevad ajaplaanid kattuvad, korraga on laval nii 19. sajandi alguse kui 20. sajandi lõpu tegelased. Kattumist, põimumist kohtame tegelaskujudeski, näidendi konfliktis olulist rolli etendavad lord Byron ja Chateri abikaasa Charity jäävadki lavale ilmumata.

Kohtumispunkt

Arkaadia laseb end tõlgendada mitte ainult Sidley pargi südamikuna, kus kohtuvad minevik ja olevik, kord ja korratus, elu ja surm, vaid ka kui paralleelsete maailmade võimalikkus. Nii Septimus ütlebki: «Kõik on kusagil olemas kui võimalus.» Aga selle võimaliku rekonstruktsioon minevikus või ettenägemine tulevikus on kui ekslemine labürindis. Nii Nightingale kui ka Jarvis muutuvad oma jälitustöös naeruväärseks, Stop­pard näib kaitsvat Byronit ja tema kaudu kõiki loojaid «kirjandusloolise ahistatuse» eest.

On selge, et nii mitmekihiline draama (nimetatud ka tragikomöödiaks), mille pikad kirglikud arutlused vahelduvad epigrammiliste dialoogidega, mille allhoovuseks omakorda erootika, nõuab näitlejailt keskendumist mitte niivõrd tekstile, kuivõrd alltekstile. Olukorras, kus aga teksti kohati «tulistati» saali, mis Ugala puhul oli algajate näitlejate jaoks liiga suur, jäi segaseks nii autori mõte kui ka see, mida lavastus võimendama pidi. Mis oli see kujund, sõnum, milleks kogu tekstimassiivi vahendamine publikuni ette võeti? 

Nähtamatu pinge

Stoppardi intellektuaalne küllus hakkab laval elama selles nähtamatus pinges, mis näitlejate kehastatavate tegelaste vahel valitseb. Võti ongi selle kõrgepinge tekitamises. Ka kõige forsseeritum dialoog, olgu Thomasina (Liis Haab) või Septimuse (Mait Joorits) ja Leedi Croomi (Sandra Üksküla Uusbergi) vahel või siis Bernhardi (Marko Leht) ja Hannah (Kertu Moppel) vahel, jääb tasapinnaliseks illustratsiooniks, kui see ei toetu psühholoogilisele veenvusele. Jumal hoidku, ma ei taha olla ülekohtune.

Ma imetlesin noorte inimeste entusiasmi, aga ometi pean tunnistama, et «Arkaadia» käis neile lihtsalt üle jõu. Olles ise õppejõud, tean ma, et bakalaureuse eksamiks ei anta ainet, mida õpitakse magistri-, ammugi doktoriastmes. Ehk pidanuks siis lavastaja noortele tõepoolest pakkuma nende oma Arkaadiat, mitte aga Stoppardi labürinti.

Uuslavastus
Tom Stoppard «Arkaadia»
•    Lavastaja Hendrik Toompere
•    Osades EMTA lavakunstikooli XXIV lend
•    Ugala teater
•    Nähtud etendus 3. aprillil