Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KATI MURUTAR
Tüdrukutel on kena komme meesnäitlejaisse armuda. Kena? Mis muu võiks noori naisinimesi sedavõrd väekalt teatrisse ja kinno meelitada. Läbi isiklike romantiliste tunnete jõuavad nad kultuurini palju olemuslikumalt kui lapsevanemate või pedagoogide kannul. Puberteetilised piigad istuvad higistades, punastades ja tuhandeid tundeid tundes pimedates saalides. Kuni kestab puberteet, piisab lavamehe häälest, näost, liikumisest, mängust selleks, et naisehakatistesse elustavat joovastust näidelda. Kui puberteet saab mööda, jääb neiusse tänu illusoorsetele armumistele sügav teatri(kino)tõmme. Keskealise pereemana üha teatrisse kippudes ei pruugi ta enam ratsionaalselt mäletadagi, millest algas seesugune kultuurihuvi.
Mis saab tüdrukust, kelle armumine süveneb armastuseks? Seda küll, et temast saab lillede saatja ja teatri tagaukse läheduses varitseja. Ent temast saab ka põhjalik enesemääratleja: milline olen mina tema kõrval, millega võiksin mina teda paeluda, mida ma oskan? Paljud tüdrukud tahavad näitlejaks saada. Mõned tüdrukud leiavad oma mitmekihilisele teatriarmastusele intellektuaalse lahenduse - kriitik, ajakirjanik või teatriteadlane võib asja pärast teatrirüpes püsida, tal on õigus (õnnestunud juhul ka oskus) oma arvamust öelda, kirjeldada, analüüsida, üldistada. Nii tekitab kena komme meesnäitlejaisse armuda tüdrukutele elukutse ja elutöö. Ja armastuse ajel leitud pühendumus on kõigile nii siin-kui sealpool rampi aina rõõmuks - nende inimeste seas, kes on näitlejaks tahtnud, kuid pole saanud, on sedavõrd palju halastamatuid teatriteoreetikuid, et mõni armastav kulub nende kõrvale hädasti ära.
Lavamehel on tavamehega võrreldes suuri eeliseid - ta on illusoorselt kõikvõimas. Ta valitseb antud aega ja ruumi. Ta on pidevalt uus, üllatav, muutuv. Ning tema loovuse ja mitmekesisuse kinnipüüdmine, sõnastamine tekitab mõnel juhul naisteoreetikus kirgliku tahte olla ka oma rollis täiuslik - täita oma missioon, maalida unelmatemehest portree. Loomulikult saab kirglikult sünnitatud raamat võluvalt subjektiivne. Nii kütkestavalt subjektiivne, et pärast selle lugemist ei kujutagi enam ette, et loovisiksuste monograafiaid võiks üldse asjalikult, kuivalt ja leigelt tekitada. Raamat «Rein Malmsten» on peaaegu liiga pika stardiribaga monograafia. Just emotsionaalses, autori suhtumise mõttes. Siiski on sellel, miks autoripealkirjaga «Kõik jumalad ei sure» lugulaul algab suhteliselt madalate pööretega, oma põhjus. Jaanika Kressa on pidanud välja stiili olla ise hingeliselt faktide ligi. Sedasi siis pakubki ta Malmsteni esimesi näitlejateistkümneid suhteliselt jahedalt - need aastad, rollid ja sündmused olid enne tema ajaarvamist. Monograafia esimene kolmandik on koostatud kohusetundliku teaduri käega. Teatrikriitika ja dokumentalistika tasandilt.
Isiklik suhe ja tegeliku Kressa-stiili avanemine ilmub koos Toominga perioodiga «Ugalas». Siin aimub juba vägi, mille võib kultuurilugu saada. «Juuditi» aeg on raamatu kulminatsioon - faktiliselt Rein Malmsteni tohutu lahtihüpe, kajastaja seisukohast aga ka tema enese eluloo sõlmpunkt, mille tundelisust ta ei häbene. Saates Suurt Malmstenit läbi Uibo, Lepiku ja Pedajase perioodide, näitab kirjeldaja igati austusväärset eruditsiooni. Kuna ta pühendab oma isikliku ja faktilise teadlikkuse ning hingestatuse Mälestuste Malmsteni loomisele, võib seda raamatut kui laulu pidada kauni kingituse tegemiseks.
Alles laulu finaalis, pärast naiselikult tarka ettevalmistust, jagab autor lugejaga Malmstenit kui isikut. Alles siis, kui analüüsist hakkab kujunema valulike salanekroloogide seeria, kirjeldab Jaanika Reinu silmi, sarmi, häält ja hoiakut tõeliselt nii, nagu tema neid nägi. Seega saab ka ülim subjektivism olla imetlusväärselt taktitundeline. Emad peavad tsiviliseeritud ühiskonnas väga palju lauseid alla neelama - ja neil on seda väga raske teha. Osa allaneelatud lauseid peaks järgnema kiitvatele tähelepanekutele, mida on teinud teised - jah, minu armas laps on vähemalt nii vaimustav kui te märkate, aga tal on veel häid omadusi... Teine osa emalikke lauseid tahaks omakorda laitvaid märkusi ümber lükata.
Jaanika Kressa on teadurina läbi töötanud tohutu hulga teatriretsensioone. Neid oma raamatus tsiteerides ilmutab ta aga selgelt tuntavat emalikkust. Objektiivsuse huvides on ta kasutanud ka halvakspanevaid arvustusi, ent allaneelatud vastuväited purskuvad välja alles mitmeid lehekülgi hiljem - ning emalik suhe kõnealusesse saadab lõpuks siiski vastuargumendid ja ühtlasi ka hävitava hinnangu kriitikule, bumerangina tagasi. See on liigutav.
Kiindumus loovisiksusse on sellevõrra ebamaine, et ei ole võimalik määratleda, kas imetleja on tiivustatud rohkem loojast või loomingust. Malmsteni memoriaali ehitades on teatraal Kressa püüdnud pärjata küll loovisikut ja tema loomingut, ent naine Jaanika poetab sekka mälestusi inimese silmadest, millega ta oli isiklikult kontaktis. Unelmad ja reaalsus - neljasaja etenduse vaatamine, tuhandete ajalehtede sihipärane lappamine ning isiklikud vestlused - hoia-vad üht ja sedasama tuld. Armastust. Armastus on tõstnud portreteeritava portreteerija jaoks ebamaiseks - kuningaks või lausa ebajumalaks. Oma laulu lauldes ülendab ta oma ebajumala «Ugala» kuningaks (kahtle-mata õigustatult). Seejärel viib ta kuninga Viljandi tänavatele ja kroonib ta ka seal. Ning lõppeks, laulu viimseid ridu lauldes, kingib jumalikuks armastatud suurmehe tervele Eestile. Mis oligi raamatu eesmärk. Kaunis eesti keel, millega püütakse võimalikult suurejoonelist panoraami maalida, on veel kingitus pealekauba. Autor, muuseas Läti Ülikooli tudeng, on emakeelest tõepoolest ülima välja väänanud ning jäänud elegantselt stiili pidama kõrge stiili ja liigpaatose piirile.
Kired õhutavad eksalteeritud tegudele, sest armastus ja armukadedus kipuvad käsikäes käima. Kuluaarid mäletavad noorukese Jaanika plahvatusi - ent ebaeestilikult iseäralikul kombel on kuluaarid heatahtlikud. Mõistavad.
Selles kontekstis on eriti põnev jälgida Jaanika Kressa suhtumisi Rein Malmsteni lavalistesse naispartneritesse. Kes on Leila Säälik tema jaoks? Malmsteni saagas lauldakse ta enam-vähem kuningannaks. Säälik oli niisiis teine pool, kellega Malmsten sai koos terviku moodustada. sama aine vastasmärgiga. Saatusekaaslane vaimses ja karjäärilises Viljandi-arestis. Ning lavatöö juures paratamatult koguneva haaremi ülemnaine. Peale selle on Jaanika Leilast lauldes laulnud iseendast.
Tegemist on äärmiselt sügava samastumisega. Näib, et teismeline armunu leidis õnnekombel juba ammu oma identiteedi kuningannaga samastumises. Ilmselt on talle eraelus sellest palju abi olnud - armastus on saanud kindlad mõõtmed ja kuningriigi. Üleni muinasjutus elada oleks ju liiga valus ja võimatu. Laulude laul leidub raamatus «Rein Malmsten» lehekülgedel 48-56. Muinasjutu pealkiri on lihtsalt «Juudit». Tegelikult on Jaanika Kressa just selle looga kõik öelnud. See muinasjutt on raamatu süda. Kultuuriloolisest seisukohast ka visiitkaart, sest oma laulude laulus näitab autor nii emotsionaalselt, keeleliselt, kultuuriliselt, esteetiliselt, psühholoogiliselt kui ka filosoofiliselt oma ülimat taset. Ta kinnitab läbi Juuditi sõnade seda, mida võib tähele panna ta enesegi puhul: naine armastab mehes last. Ta kuulutab välja naiseliku filosoofia ajastu: naiste mõttemaailma väärtus on selles, et nad on maised, tegelikult aga toovad taeva enese, armastuse ja emaduse väel meeste jalge ette. Ta jutustab muinasjuttu armastusest mängu tasandil, kus tunnet sütitab võimatu ihalemine. Ning mehe armastamisest jumalaks on selles loos hõisatud ja nutetud kõrvuti äratundmisega, kui igipõline on saatusliku vanusevahe teema. Elutähtis kohtumine on selle muinasjutu kroon. Kusjuures kohtusid Malmsten ja Säälik ning nooruke Jaanika, kes sai meeltes Leilaks ja Juuditiks. Kohtusid ka kõik ajastud - Piibli ajad, Tammsaare ajastu, tänapäev ning tulevik samuti. Sest tulevik algab sellest kohast, kus esitatakse küsimus: mis sai Juuditist pärast Olovernese surma.
Kunagi kirjutatakse, mis sai näitlejanna Säälikust, kui tema partner lahkus. Eestis on teatriteemalist kirjandust lausa katastroofiliselt vähe - sestap jääb soovida, et tulevikus lauldakse Säälikust ja teistest lavasuurustest samavõrd kirglikult, kui on Malmstenist lauldud.
Selle muinasjutu mõistmise võti on selles, et autor tutvustab end neiupõlvenime all. Seal, kus lõpeb muinasjutt, on ta kolmekümnendates, nelja lapse ema proua Udre. See on lihtsalt niisugune lugu. On ka muinasjutte, kus noorukesed unelmate-juuditid on saanud illusoorsete printsidega lapsi ning jäävad neid, vaatamata oma jäägitule armastusele, igaveseks võõrastama. Mina tean.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
INDREK OLMARU
Lõige lahutab, vool kurdub ja me näeme lavastust. Kui palju on seda sama voolu enne lõigatud ja katkemist pole toimunud, alati jääb järgnevus, inimene ei saa sellest üle ega ümber, aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, sest sellest kirjutas Bergson.
Mina tahan kirjutada mälestuste mälestusest. Jalutust Indrekust, sest just nii ilmub Indrek lavale, Andresest, kes ongi Indrek, sest ta on tema isa, ja Tiinast, kes ongi jalutu; Krõõdast, kes ongi Tiina, sest nad mõlemad kartsid soosilda, ja Pearust, kes ei teadnud, et me näeme surnud tähtede valgust, nagu Eedi, kes nägi valgust, aga ei teadnud, sest eedi ongi Pearu, sest Pearu on tema vanaisa. Et sellest kõigest kirjutada, peaksin olema Anton Hansen, aga olen vaid Indrek ja mind päästab ainult mälestus ühest etendusest, mis saab kunagi mälestuste mälestuseks, kui ma leian Krõõda, kes sünnitab poja, kelle veri on veart ja hambad on tugevad, et hammustada mälestustest endale kuuluv osa, nagu Mari osa oli kivi. Juba enne teadsin ma kõike ja minu poolest oleks võinud konspekt koosneda vaid kolmest sõnast. Lühendustel on hirmuäratav omadus olla kerge ja kergusel on rabav võimalus muutuda kerglaseks.
Aga kuhu jääb siis väsimus ja vaev? Peab olema pikk. Sama pikk, kui lai, kui sügav, et oleks füüsiliselt tunda kraavikaevajate töö mõru maiku. Ronides surmväsinult kraavist välja, ei tunne ma kellegi vastu maailmas suuremat armastust kui mõne meetri pikkuse kraavijupi vastu, oma kätega tehtud. Ma puudutan vaid detaile. Eelnevad viis lauset olid sellest, et etendus oli pikk. Oleks võinud veel pikem olla, seda armsamaks oleks etendus saanud, kuigi Indrek ütles: Sina oled tööd teinud ja vaeva näinud, aga armastust pole Vargamäel. Ta oli siis noor. See detail on vormiline (pean silmas pikkust). Kuidas jääb aga sügavusega? Sisulisi detaile on miljardeid ja need tulevad arvesse, kui me räägime detailide välkvalgusest nii, nagu seda mõistis Uku Masing. See on saladus, nendest ei tohi kunagi rääkida, nad peavad jääma isiklikuks. See on elementaarne. Kelle pea see on, näed, seal paremal nurgas?, sosistas keset etendust keegi mu taga. Ei tea, vastas kaaslane, vist Panso oma, nüüd hakkas ju Panso nädal. Ammendav vastus ja rahulolev vaikus. Aga Pansol olid ju prillid, nõuti jälle. Võibolla oli see Jõngermann, kes mu taga istus. See on ju lihtsalt kuju, seletas kõike teadev hääl, võibolla oli see kriitik, sest tollel õhtul oli saalis palju kriitikuid. Üldistused ei allu kriitikale ja selle targa ütlemisega tuleb nõustuda. Pole võimalik hinnata, selgitada ja anda väärtust sõnale Jumal, mis on kõikidest üldistustest kõige üldistavam, ja kõigele, mis seostub Jumalaga (aga mis siis ei seostu?). Just see sõna kõlas etenduses kõige sagedamini, kuigi pealkiri oli «Taevane ja maine armastus». Muidugi - taevane armastus on jumalik ja Tiina armastas. Ma kujutan ette, et tuleb üks inimene ja ütleb mulle nii: Tiina lugu on küll hea ja mõtlemapanev, aga tänapäeva aktuaalsus on teine ja ma saan paremini aru Kieslowski filmist «Sinine», see on sama, Tiina lugu, aga palju traagilisem. Ma ei saaks solvumise pärast sõnagi suust. Aeg, see tohutu kasvaja sügaval inimmeelte sees, ajab taas oma metastaase. Tänapäevane, põlvkondade konflikt, nooruse võlu - Tiinast rääkides on need väljendid haiglased. Kogu Tiina olemus, ainus põhjus ja põhjendaja, on ajast üle. Mitte mingisugust ühisosa ega kokkupuudet. Sinise Tiina armastus on jumal ise. Tiina annab sügavuse, Indrek annab pikkuse, ja naine, kelle ta tapab, laiuse.
Kolmedimensioonilise ruumi puhul jääb küsimus: mis on seal taga? Selle laia informatsioonihorisondi taga. Igatahes mitte Peipsi. See küsimus jääb ja sellepärast tsiteerin ühe adekvaatse Voldemar Panso seisukoha: Mina isiklikult olen Elementaarse teatri pooldaja. Kõik näitlejad tegid rasket tööd ja sellepärast pole näidendis, nagu eluski, ühtegi kõrvalosa ega peaosa, on vaid elementaarosake. Üks ja igavesti elementaarne (nüüd võib ajamäärust igavene kasutada).
Ma tundsin, et Indrek jookseb kogu aeg peaga vastu müüri. Vastu suurt Hiina müüri, aga see on läbipaistev ja teisel pool paistab krigisev, higistav ja ragisev koletis - tuuleveski. Ikka on nii - näed, aga läbi ei saa, mõistad, aga läbi ei saa, tõukad kõik endast eemale, aga Tiinata läbi ei saa. Tiina ei saa tõotuseta ja mina mälestusteta. Läbi. Lõige.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995