Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
INDREK OLMARU
Lõige lahutab, vool kurdub ja me näeme lavastust. Kui palju on seda sama voolu enne lõigatud ja katkemist pole toimunud, alati jääb järgnevus, inimene ei saa sellest üle ega ümber, aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, sest sellest kirjutas Bergson.
Mina tahan kirjutada mälestuste mälestusest. Jalutust Indrekust, sest just nii ilmub Indrek lavale, Andresest, kes ongi Indrek, sest ta on tema isa, ja Tiinast, kes ongi jalutu; Krõõdast, kes ongi Tiina, sest nad mõlemad kartsid soosilda, ja Pearust, kes ei teadnud, et me näeme surnud tähtede valgust, nagu Eedi, kes nägi valgust, aga ei teadnud, sest eedi ongi Pearu, sest Pearu on tema vanaisa. Et sellest kõigest kirjutada, peaksin olema Anton Hansen, aga olen vaid Indrek ja mind päästab ainult mälestus ühest etendusest, mis saab kunagi mälestuste mälestuseks, kui ma leian Krõõda, kes sünnitab poja, kelle veri on veart ja hambad on tugevad, et hammustada mälestustest endale kuuluv osa, nagu Mari osa oli kivi. Juba enne teadsin ma kõike ja minu poolest oleks võinud konspekt koosneda vaid kolmest sõnast. Lühendustel on hirmuäratav omadus olla kerge ja kergusel on rabav võimalus muutuda kerglaseks.
Aga kuhu jääb siis väsimus ja vaev? Peab olema pikk. Sama pikk, kui lai, kui sügav, et oleks füüsiliselt tunda kraavikaevajate töö mõru maiku. Ronides surmväsinult kraavist välja, ei tunne ma kellegi vastu maailmas suuremat armastust kui mõne meetri pikkuse kraavijupi vastu, oma kätega tehtud. Ma puudutan vaid detaile. Eelnevad viis lauset olid sellest, et etendus oli pikk. Oleks võinud veel pikem olla, seda armsamaks oleks etendus saanud, kuigi Indrek ütles: Sina oled tööd teinud ja vaeva näinud, aga armastust pole Vargamäel. Ta oli siis noor. See detail on vormiline (pean silmas pikkust). Kuidas jääb aga sügavusega? Sisulisi detaile on miljardeid ja need tulevad arvesse, kui me räägime detailide välkvalgusest nii, nagu seda mõistis Uku Masing. See on saladus, nendest ei tohi kunagi rääkida, nad peavad jääma isiklikuks. See on elementaarne. Kelle pea see on, näed, seal paremal nurgas?, sosistas keset etendust keegi mu taga. Ei tea, vastas kaaslane, vist Panso oma, nüüd hakkas ju Panso nädal. Ammendav vastus ja rahulolev vaikus. Aga Pansol olid ju prillid, nõuti jälle. Võibolla oli see Jõngermann, kes mu taga istus. See on ju lihtsalt kuju, seletas kõike teadev hääl, võibolla oli see kriitik, sest tollel õhtul oli saalis palju kriitikuid. Üldistused ei allu kriitikale ja selle targa ütlemisega tuleb nõustuda. Pole võimalik hinnata, selgitada ja anda väärtust sõnale Jumal, mis on kõikidest üldistustest kõige üldistavam, ja kõigele, mis seostub Jumalaga (aga mis siis ei seostu?). Just see sõna kõlas etenduses kõige sagedamini, kuigi pealkiri oli «Taevane ja maine armastus». Muidugi - taevane armastus on jumalik ja Tiina armastas. Ma kujutan ette, et tuleb üks inimene ja ütleb mulle nii: Tiina lugu on küll hea ja mõtlemapanev, aga tänapäeva aktuaalsus on teine ja ma saan paremini aru Kieslowski filmist «Sinine», see on sama, Tiina lugu, aga palju traagilisem. Ma ei saaks solvumise pärast sõnagi suust. Aeg, see tohutu kasvaja sügaval inimmeelte sees, ajab taas oma metastaase. Tänapäevane, põlvkondade konflikt, nooruse võlu - Tiinast rääkides on need väljendid haiglased. Kogu Tiina olemus, ainus põhjus ja põhjendaja, on ajast üle. Mitte mingisugust ühisosa ega kokkupuudet. Sinise Tiina armastus on jumal ise. Tiina annab sügavuse, Indrek annab pikkuse, ja naine, kelle ta tapab, laiuse.
Kolmedimensioonilise ruumi puhul jääb küsimus: mis on seal taga? Selle laia informatsioonihorisondi taga. Igatahes mitte Peipsi. See küsimus jääb ja sellepärast tsiteerin ühe adekvaatse Voldemar Panso seisukoha: Mina isiklikult olen Elementaarse teatri pooldaja. Kõik näitlejad tegid rasket tööd ja sellepärast pole näidendis, nagu eluski, ühtegi kõrvalosa ega peaosa, on vaid elementaarosake. Üks ja igavesti elementaarne (nüüd võib ajamäärust igavene kasutada).
Ma tundsin, et Indrek jookseb kogu aeg peaga vastu müüri. Vastu suurt Hiina müüri, aga see on läbipaistev ja teisel pool paistab krigisev, higistav ja ragisev koletis - tuuleveski. Ikka on nii - näed, aga läbi ei saa, mõistad, aga läbi ei saa, tõukad kõik endast eemale, aga Tiinata läbi ei saa. Tiina ei saa tõotuseta ja mina mälestusteta. Läbi. Lõige.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995