Westholmi poiss «Wikmani poistest», Nädalad pea linnas, Paljasjalgne ballett, Retro- ja makrofotod tanumalt ja tandrilt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
NILS B. SACHRIS

«Sama häda, mis treffneristidel Maurus-Treffneriga,» leiab vana westu-poiss Nils Sachris «Teleteatris» valminud «Wikmani poisse» oma koolimälestustega võrreldes. «Mul tuleb ennast manitseda ja meeles pidada, et lugu räägib ikkagi Wikmani koolist, eksiteele viib aga suurema jao õpetajate ja mõne poisi sarnasus tõepoolest olnutega.»

Nüüd on siis Wikmani poisid kooli lõpetand, peo pidand ja otse välismaal ekskurseerind. Tõsised reisimised seisid alles ees: kes Heidelaagrisse, kes Venemaale tööpatti surema, kes muidu küüdiohvriks, kes Sinimägedesse, kes Karjalasse, jumaluke, kui palju oli neid kohti, kuhu meid taheti, oli minulgi tunne, et ei sm. Stalin ega schrumpfgermaan Hitler kuidagi ilma minuta ilmasõjas hakkama ei saa. Sellest hirmsast ajast on ka Wikmani poiste lõpuloos möödaminnes juttu. Nii saigi Krossi raamatust esimesel korral parajasti pooleks aastaks näitamist. (Kordusena näidati «Wikmani» kaks korda kiiremini, nädalas korra.)

Esimesest 30 minutist olen «Postimehes» juba juttu teind ja mitmeid hämmastav-üllatavaid seiku äramärkind. Iseäranis mütsi, mis poisil magnessi müügikohas müüjannaga asju ajades peas. Järgnevates jagudes midagi taoliselt rabavat igatahes polnud. Ei usu, et esimene osa nii ära ehmatas, et hiljem ei pannud apse tähelegi. Otsisin neid, kuid ei leidnud. Korra küll tuli mõte, et mis vägev pilt oleks olnud, kui koolisaalis oleks paarikümne sama klassi poisi asemel sumand 250 tegelast. Missugune tohuvabohu! Kuid nii see ju tegelikult oli: Westholmi koolis käis 520 kuni 540 poissi, kes vahetunnis võrdselt üla- ja allkorruse vahel jagusid. Muidugi, oma 100 poissi oli igal vahetunnil teekonnal Kaitseliidu võimlasse või sealt tagasi, paarkümmend poissi peldikus, teist samapalju pirukasabas. Ja nagu Krossi abil teada saan, oli üks suur seltskond Maria juures suitsetamas ja koguni alkoholeerimas. Kui nüüd ikkagi Westholmi kooli silmas pidada, siis on tunne, et nii Kross kui teletükitegijad on Maria-putkaga ülepingutand. Arvan, et see on seesama saia- ja limonaadiputka, mis asus Falkpargi ja Kevade tänava nurgal ja mille taga laius suur aed. Kui see institutsioon oleks nii tähtis olnud nagu see teletükist selgub, siis oleks sõnum sealsest «dolce vi-ta’st» meiegi klassi jõudnud. Ja kui meie poleks teada saanud (meie olime 4 aastat nooremad ja suitsumehi üksjagu vähem) sealsest jumalavallatust elust, siis oleks hr. Ambel, kelles ilmeksimatult hr. Etvergi ära tunnen, sellest surmkindlalt teadnud. Ma olen veendund, et see mees teadis kõike, mis koolis vähegi sündis, ainult et mõnest asjast ei teind välja.

Suitsetamisest, rääkimata joobejookide tarvitamisest poleks ta eluilmaski mööda vaadand. Kui hr. Ambel-Etverk oleks valinud matemaatikuleiva asemel justiitskarjääri, siis oleks sir Ar-thur Conan-Doyle’i suurkuju kahvatu vari tema uurijavõimete kõrval olnud. Ei olnud sel mehel mingit koputajavõrku, ta surus meid kõiki abitusse olukorda oma raudse loogika ja ristküsitlustega. Et tegemist oli väga meeldiva inimesega ja läbilõhki dzhentelme-niga, saime muidugi aru alles siis, kui olime kooli lõpetand. Aga siiski: kirjavahetuses oma hiljutilahkund pinginaabriga Lundis, kasutasime tema puhul ikka epiteeti «meie ühine hirm».

Leitud erinevused pole, taeva pärast, mõeldud etteheitena tegijaile: teist osa vaadates tuli pähe, et paraaduksest Kevade tänaval pole ma rohkem sisse ja välja käinud kui siis, mil ema mind 1931. a. suvel sisseastumiseksamile viis. See uks oli õpetajaile, meie vanemaile, kui neid kooli kutsuti, et meie kohta midagi halba teada anda, üldse kõigile, ainult mitte õpilasile: meie läksime õue kaudu keldrisse, kus oli riidehoid, saiamüügituba, peldik, mida tuli klosetiks nimetada, keemia- ja füüsikaklass, ka käsitööklass ja teejoomisetuba, mis oli mõnel vahetunnil ja peale tunde kooli kooperatiivi asupaigaks. Garderoob, mis oli keldrist võrega eraldatud, oli nii väike, et ma ei saa siiani aru, kuidas ometi kõik-see-mees sinna mahtus, koju minnes veel koledasti tormates. Selle nurgas oli tohutu kalossimägi: kellel oma kadund, võis sealt asendust otsida (õiget nii-kui-nii ei leitud). Teist osa vaadates juhtus minuga midagi uskumatut: mul oli veidi igav. Mõtlesin selle nähtuse üle tüki aega ja arvasin põhjuseks olevat Krossi tekstist pea üks-ühele kinnipidamine. Teab, mis siis oleks välja tulnud, kui oleks suudetud Krossi angazheerida dialoogi juurde tegema. Küllap ta oleks ära ütelnud, et pole tema branche, temal töö tehtud ja punkt. Ja püsiski teatud staatilisus päris lõpuni välja.

Mulle vastatakse kindlasti, et mida ma õige tahan, ega TV kavatsegi mulle minu koolielu kroonikat pakkuda, lugu pole ju üldse mitte mõeldud paarile veel elusale ja mäletavale ürgwestukale. Mina omakorda juhiksin tähelepanu seigale, et õpetajate välimust ja käitumismaneeri on imeväärselt tabatud. Kui Vilja Palmil on see korda läinud ainult Krossi tekstile tugedes, siis tuleb järjekordselt mõlemale au anda. Äratuntavate galeriist tuleb maha kanda võimlemisõpetaja Pahkla. Pahkla-Grünberg-Tarem ei olnud mitte niisugune vilega mässav koleerik nagu telemängus, vaid väike ja ümarik mees, nagu ta ka Krossi kirjutatuna esile astub. Kross on teinud temast Yale’is õppinu. Tegelikult oli mees Springfieldist. Magister küll ja kandis alati valgel pulloveril suurt «S»-i. Ei saavutanud aga kunagi niisugust populaarsust nagu mitmed mulle tuntud-teatud tolleaegsed võimlemisõpetajad. Vaga-jutt rääkis, et kui Tööstuskooli ja vene linnagümnaasiumi võimlemisõpetaja Rooseste olla talle õnne soovind, et temal 4 meeskonda tulnud võrk- ja korvpallis TKSÜ meistriks 1939. a. kevadel, siis olla springfildlane ütelnud, et mõtelda kui tore, ma mitte ei teadnudki. Mis näitab, et sporditegemine käis ilma temata.

Ellu jäi hr. Tarem küll ja elas kõrge vanuseni USA-s. Pahkla saatuse jätab Kross meile teada andmata, sest sündmused pärast 1938. a. pole enam «tema periood» nagu mu tuttavad ajaloolised tavatsevad ütelda. Kaugushüppaja on küll vist saksa keele õpetaja Plath, keda mina koolist üldse ei mäleta, ainult nimi on tuttav.

Tahvlile joonistet poliitpilt oleks toonud samasuguse reaktsiooni nii miss Viruskundralt kui ka Mme Lüllilt või ükskõik kellelt, sest Pätsi-Jaaksoni päevil oli poliitikategemine tabu isegi Riigivolikogus, mis siis veel koolist rääkida. Kross andis edasi aja kaja ja keegi pidi nats olema ning von zur Mühleni juures marssimas käima.

Kolmandas osas tunnen kirjandusringi koosolekult ära koolivend Ivar Paulsoni, kes löödi westust poliitika pärast välja. Paulson ei saatnud tervitustelegrammi mitte Tuglasele, vaid oli segatud ettepanekusse saata Pätsile ja Laidonerile tervitustele-gramm. Tuglasele oleks neid võinud saata mitu korda päevas, kui just kirjanik ise poleks tülitajate vastu üles astund. Mainit Pätsi-Laidoneri-telegramm oli aga osa «suurest mässust», mis sugenes kolonel Jaaksoni ediktist, millega keelati poistel-tüdrukuil Harju-Viru tänavail promeneerimine. Ivar Paulson tegi siis mõne kuu pärast hirmnoore eksternina eksamid ja oli juba üliõpilane, kui tema klassikaaslased 1940. a. kevadel viimastena «päriswestu» lõpetasid.

Märgime endile ära ka, et «gümnasist» on sama tark kui «entusist». Olgu ikka «gümnasiast» nagu Wikmani-päevil ja praegu Saagpakus. Paulson pääses siit eluga minema ja kirjutas Lundi ja Hamburgi vahel pendeldades kapitaalse teose «Das Glauben der nördischen Völker» ja suri vaevalt 50 aastasena. Mina kirjandusringis käinud pole, kuulsin, et selle nimi olnud «Hüperboloidne elbimus» ja et nende jumalaks olnud Salvator Dali (mis kõik võib kuulujutt olla).

Neljas jagu rabas sünnipäeva toredusega, tohutu söögilaud lookas, kogu asjas midagi sobakeviclikku, laual röögatu tuurakala või säga, klaase nagu dineel Waldorf-Astorias. Üldse oli kogu värgis midagi Andy-Hardylikku (tuntud filmid meie nooruses, kus säras Mickey Rooney). Ega midagi, kõvad poisid paistsid olevat, kallid veinid ja puha. Meie klassis peeti päris Kröösuseks Tartu maantee apteegi omaniku poega Kalju Mikheina, kes sai 25 senti päevas taskuraha (poiss arreteeriti 1941. a. mais koolipingist ja suri sama aasta juunis Patareis pimesoolepõletikku).

Samas osas on ilus stseen direktori ja õpilase Kappeli vahel, kelle soeng polnud eeskirjakohaselt eest kahe nulli ja tagant habemenoaga aetud (1931. a. enam paljapäisust ei nõutud, seda peeti ainult eelistatavaks). Kappel on muidugi Akel, kelle isa parajasti riigivanem. Mikiver teeb imetabase näitlejatriki, mängides laualipu sõrmitsemise suureks ja tähendusrikkaks.

Lehitsedes märkmeid, leian, et just viienda osa juures on märkus: «asi läheb vägisi igavaks». Ja samas kerkis küsimus, et palju neid eestlasi nüüd on, kes aru saavad, et hr. Marksoni napp vastus «sit» (prantsuse keele eksamil) tähendas tema õpetatavas keeles «olgu», mitte et ta oleks andnud omapoolse hinnangu eksaminandi teadmisile Eestis laialt-käibiva germaani laensõna abil.

Klassi ainuke skaudipoiss on kaunis pupujukuks tehtud Jauram, milles Kross põrmugi süüdi pole. Vaikjärvel-Paukjärvel asus muidugi Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) Koitjärve poistelaager, millest üle järve peeti skaudilaagrit ja kus lord Baden-Powell tõepoolest ka käis, keda minagi oma ihusilmaga olen näinud. Möödaminnes olgu öeldud, et hr. Westholm tõsine NMKÜ-sõber (fän!) oli, kinkis laagrile ühe palktare (kokku oli neid 1940-ks 15 tükki) ja käis kolmekümnendail koos piiskop Rahamäe ja adv. Kuuskmaaga USA-s NMKÜ Maailmakongressil, kus Rahamägi pidas kõne ladina keeli (tol ajal polnud inglise keel vanema põlve haritlaste hulgas eriti osatud, asju aeti saksa ja prantsuse keeles).

Kuuendas osas teeb Pukspuu eksameid ja kool saab uue direktori. Krossi direktor on prototüübita, see on just niisugune, nagu sel perioodil üks kolonelministri saadik oleks võinud olla, teletükis Peeter Kardi mängituna kaunis ebameeldiv inimene. Tegelikult oli uusi direktoreid koguni kaks. Gottlieb Ney tuli Riigiraamatukogust, oli elegantne härrasmees, rinnas Rotary hammasratas. Räägiti, et tema oli lastevanemate proponeeritu, kes pidanud Etverki liiga karmiks. Lahkus poolteist aastat hiljem armastatuna ja lugupeetuna. Tema järel tuli Tartust Paul Mägraken, kaasas hüüdnimi «Verba». Suri paari aasta pärast, mina olin siis IX klassis (1939 sügis), seisin kirstu kõrval auvalves ja imetlesin Treffoonia esindajaid mustades taljes palituis, valgete sallide ja kinnastega: tudengid, mis tudengid, selge näide miljöö mõjust. Pean ütlema, et Mägrakeni foonil hakkas Etverk kiiresti populaarsust koguma ja hakati ka tema direktoraati himustama. Ja nii sai Etverk kohale, mis oleks õigupoolest pidanud temale kuuluma 1935. a. kevadest (see olevat olnud ka hr. Westholmi soov).

Märkide kätteandmine kaheksas. osas on Krossi romaani südamlikem peatükk ja ilmselt ka õige telegeenne. Siin on meie õpetajaid pikalt eksponeeritud, mitte viivuks välgatavatena. Ei mingit igavust. Saan aru, et «Wikmani poisid» on väljapeetud, loogiliselt areneva sündmustikuga pikk film, mis pole küll permanentselt põnev, kuid millel pole midagi ühist «Salmonite» pildiridadega, milliseid võiks vabalt suvalises järjekorras esitada.

Tulles veel tagasi direktor Puhmi juurde, kaldun arvama, et Kross tegi ühte «vaikiva ajastu» poolt vormitavat «juhitava direktori» prototüüpi. Ainult aega jäi väheks (mitte Krossil), enne tuli MRP pakt, mis vallandas II ilmasõja ja lõpetas meie iseolemise. Imelik, et just kõige elitaarsema Tallinna kooliga oli haridusministeeriumil rohkem sekeldamist ja raskusi kui linnakoolega. Kuigi neiski oli nii anarhiste kui ka sürrealiste (Laaban Reaalkoolis!). Leebe diktatuur ikka ei kõlba, ainult ärritab publikut: kui juba, siis à la Stalin. Mille eest hoidku Jumal.

Nagu tähelepanelik lugeja juba märgand, ei tule siinkirjutajal TV-retsensioonist suurt midagi välja. Märkmed kõlbaksid ehk kuidagi viisi Jaan Krossi romaani kommenteerit väljaande juurde. TV-s näeme Stockholmi, kus mõistagi meie kangelastega juhtuvad erotoavantüürid, millele aga teletükis, taevale tänu, suuremat tähelepanu ei pöörata. Mitte et mul niisuguste asjade vastu midagi oleks, aga Hollywood on oma seksivägitükkidega lihtsalt ära tüüdand.

Viie-aasta-kokkutuleku aega ja ruumi markeerimaks on silt «Nach Reval», mis on vale, sest sakslased kirjutasid ja kirjutavad teeviitu nagu meiegi: lihtsalt «Reval» (ei mingit prepositsiooni). Hea, et TV selle teo ära tegi, nüüd on Wikman väärikalt Mauruse kõrval. Ja aeg oli Tele-Wikmani tegemiseks sobiv, Palmil polnud vaja temast klassivaenlast teha, nagu Panso seda pidi. Mäletan hästi, kuidas treffoonused, kes praegu üle 100 aasta vanad oleksid, kurja vandusid, et nende direktor teatris ärateotet. Wikmaniga nii ei juhtund, millest tunneb siirast rõõmu 24. lennu westupoiss

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

PRIIT RAUD

New York on pealinn. Seda kindlasti ka tantsumaailmas. Aga halbu päevi on vist ka pealinnadel. Nii vähemalt tundub.

USA tantsuringkondi on ärevuses hoidnud üksteisele järgnenud katastroofikesed - National Endowments of the Artsi ressursside neljakümneprotsendiline vähendamine; The Joffrey Ballet kolis Chicagosse ja lakkas praktiliselt tegutsemast; Ralph Lemon Company läks laiali, Harlemi tantsuteater hingitseb, New Yorgi Balletil ei jää midagi muud üle kui näidata taas «Pähklipurejat».

Käesoleval hooajal ei näe New Yorgi publik ei Bolshoid, Kirovit, Londoni ja Taani Kuninglikke truppe, Pariisi Ooperi Balletti. New Yorgi hooaja jätab vahele Paul Taylor. Kallis on. Peale legendaarse «maaletooja» Sol Huroki surma ei julge keegi tegutseda. Kuid enne tuli planeerida reklaamiks normaalne kümme protsenti eelarvest, siis nüüd on see kakskümmend viis ja seda ilma TV reklaamita. Rahas tähendab see aga üle 100 000 dollari.

Niisiis käivadki Euroopa tipud Washingtonis ja mujal. Aga ega sealgi varsti kergem ole.

Rääkides New Yorgi tantsuelust tuleb kõigepealt öelda, et on olemas kaks erinevat maailma Uptown ja Downtown. Uptown tähendab reaalsuses City Centerit ning Joyce Theaterit.

City Centeris oli võimalik näha üliedukat San Francisco Balletti ning Martha Graham Company etendusi. Viimane andis küll ainult neli etendust, mis on New Yorgi kohta väga vähe.

Joyce Theater tõmbas saalid täis keskpärase Toronto tantsuteatriga. Lihtsakoeline, formalistlik ning lüürikasse kalduv vanamoeline etendus. Kõik tööd olid seatud teatri kunstilise juhi Christopher House’i poolt ning jätsid tantsijatestki keskpärase mulje. Downtownis pole tunda taolist paanikat nagu «üleval» - siin ollakse lihtsalt mures, kuid tegutsetakse edasi.

Üks tähtsamaid sündmusi oli rahvusvahelise konkursi «Recontres choreographiques internationales de Seine Saint-Denis» New Yorgi Platform. Kohal oli üheksa USA koreograafi. Muuseas sama ürituse Baltimaade ning Venemaa koreograafidele keskenduv osa korraldatakse Tallinnas 9.-11. jaanuarini 1996.

Midagi vapustavat seekord New Yorgis ei näidatud. Kui mitte arvestada kohta, kus üritus toimus. St. Marsi kirik on juba ammu muudetud tantsuteatriks, kuid loomulikult toimuvad seal ka kiriku üritused. Üheksast osalejast jäid silma ehk ainult David Dorfman, John Jasperse, Nicholas Leichter, Wally Cardona ning Neta Pulvermacher.

Dorfman on USAs juba nimega mees ning nüüd tegemas ka rahvusvahelist karjääri. Leichteri suure huumoriga tööd jäid ehk vähe sisutuks, mida aga ei saa öelda Wally Cardona kohta. See mees on ennast Skandinaaviaski läbi löönud suurepärase tantsija ning pedagoogina. Koreograafias on siiski veel arenguruumi. Neta Pulvermacher esitas katkendi pikemast tööst, mis jutustab Kibutzi lastest ning seetõttu nõretas emotsioonidest. John Jasperse jäi meelde vaid ühe tantsuga, kus viis erinevast soost tantsijat liigutasid muusika rütmis nii oma kui naabri soolisi tunnuseid.

Hoopis teisest «ooperist» oli Joy Kellman & Company etendus Dance Theatre Workshopis. Erinevatest lühilugudest koosnev õhtu oli täis kontakt-improvisatsiooni.

Eriti Skandinaavias edenev agressiivne tantsusuund nõuab siiski ka midagi muud, kui lihtsalt agressiivsust ja hoogsust. Tore oli vaadata noori ja tehniliselt kindlaid tantsijaid, kuid kaasa haaras vaid duett autori (Joy Kellman) ning ta partneri esituses.

Washingtoni väljaku kirikus näitas publikule oma uusimat etendust VIA THEATER. Multikultuurne seltskond, kus kõik võimelised laulma ja tantsima ning näitlema. Ehtsas off-off-Broadway stiilis Brian Jucha muusikalis-tantsulises etenduses sai naerda ning igavleda, sõnum jõudis tõrgeteta kohale. Etenduse pealkirja võiks ka ära trükkida, sest sõnum just seal peitubki - I FELL OFF THE MOUNTAIN AND STUBBED MY TOE ON THE THORNY PRICK OF YOUR COLD COLD HEART (OR) BASHING MY HEAD AGAINST A BRICK WALL UNTIL I CAN TASTE BLOOD.

Igal juhul keeb New Yorgi tantsumaailm siiski edasi nagu ka galeriid Green Streetil Sohos ja see annab jõudu. New York on pealinn.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUSNETS

UNTSAKAD - Nuur ma olli, ull ma olli... (HyperPromoter)
PASSENGERS - Original Soundtracks 1 (PolyGram)

Üks küla kõik. Viitina või Veneetsia, Obinitsa või Okinawa, Punsa või Budapest, Kalahari kõrb või Kokemäe. - Vahet pole. Vat. Varsti enam suuremat miskit, sest kõik-kõik need ja seed, mis maamuna peal üldse olemas on, olevat-elavat ühtekokku kui üksainus suur globaalküla. Sest kõikjale ulatuvad kommunikatsioonikombitsad kisuvad meid kaugemailegi ligimesile üha ligemale, toovad nende löömingud ja lembe meile otse koju kätte, viivad meie simmanid ja sõimu nende õuele, ning kohendavad pisitasakesi meid kõiki universaalseiks ilmakülakodanikeks. Avalikkus õilmitseb, anonüümsus ahtub.

Umbkaudu niisugust tulevikku jutlustas mitmekümne aasta eest futuroloog Marshal McLuhan. Paras protsent tema külaeluteesidest on nüüdseks tõestunud, muist tõestub ilmselt edaspidi.

Meenutades siinkohal - lühendatud, õgvendatud ja jämendatud joontes, mõistagi - toonast Marshali plaani, ei tule mulle aga kahjuks mitte meelde, mil määral või kas üldse räägiti selles tulevikumuusikast. Kui seda siiski tehti, kas nägi McLuhan ette, et kohalike koloriitide totaalse segunemisega ja üleilmse universaalitsemisega paralleelselt kiirenevad killustumine ja getostumine, aktiveerub alalhoidlikkus? Ega ta ometi arvanud, et kommerts ja konservatiivsus muusikast sootuks ära kaovad?

Aga planeeris siis Marshal, mida ta planeeris, mineeris McLuhan, mida ta iganes elimineeris, alalhoidlikkust ja anonüümsust tema siit ilmast minema sõnuda ei ole suutnud. Ega suuda seda eales kestahes teinegi, olgu külaolud globaalsed või kohalikud. Need kaks isandameest - Anonymus ja Alalhoydus - on, on olnud ja jäävad olema alati. Õnneks ja õnnetuseks. Sel või tol kujul on nemad platsis neilgi heliülesvõtteil, Passengersi «Filmimuusikatel» ja Untsakate rahvastepi/allilugudel.

Anonüümsus, s.t. loo päris-autori nime kaotsiminek, on sarnaste simmanipalade puhul, mida Untsakad on Võrust, Virust ja mujalt üles leidnud, kokku korjanud ja välja valinud, täiesti loomulik nähtus. (Asjad, mida käest kätte ja suust suhu edasi antakse, kipuvad ikka mõne koha pealt pisut kuluma või üht-teist ära poetama.

Seeläbi ei pea nad tingimata halvaks minema.) Ning et Mulgimaa pealinna Kultuurikolledzi kasvandikud talletatavasse vanavarasse lugupidamisega suhtuvad ja sellega võrdlemisi alalhoidlikult ümber käivad, selleski pole midagi ülearu imelikku. Iseasi, et kaugest ajast pärit laulude «kompetentne» ja üldiselt isukas mahamängimine saaks üksjagu sisu ja jumet juurde, kui sagedamini tahetaks ja julgetaks - eriti kuna ollakse Untsakad! - tiba tavatumaid «tükka teha!» «Disku» seade stiilimoondused ja «Tardo liina» hoogne lähisida (slaavi)lik ühisjauramine mõjuvad teretulnud «hälvetena» ülejäänsud valiku stiilse, ent kaunikesti kaheülbalise retroromantismi keskel.

Omnipotentsed isandad Anonymus ja Alalhoydus - samuti igavesti globaalsed ülekülateemad nagu lemme, Lethe, elusloodus ka löömingud - esinevad ja Passengersi etnograafilisel elektroonikaalbumil. Kusjuures Anonymus esineb läbinisti naeruväärses, Alalhoydus vähetänuväärses rollis. No midaasja! - Ei usu mina, et U2, Brian Eno, papatenor Pavarotti ja tantsutegelinski Howie B ise hetkekski uskusid, et neil õnnestub peita oma popidentiteete Passengersi anonüümse nime ja kaanepildi naiiv-futuristliku kaadervärgi taha. Veel vähem leian ma sest toosist põhjust, miks nemad (eeskätt U2) üleüldse peaksid niisugust imidzikomejanti korraldama. Ah et miljonid heausksed fännid jookseksid kabujalu kaugele pakku, kui neid vaguraid sünteetilisi unelmaid pakutaks neile U2 korralise plaadi pähe? On’s uu-tuulased tõesti nõnda nõrga närvisüsteemiga rahvas?!

Õigupoolest on siin ainult üks lugu, jaapanipärane «Ito Okashi», mille kuuldel U2 kaasautorluse tuvastamine tugevasti (minu meelest meeldivalt) üllatab, muu kraam pole sugugi nii väga erinev sellest, mida Brian Nupukas ja uu-tuutajad ennemalt üheskoos vaaritanud on. ...Ja Pavarotti? Teate, parem unustagem praegu see pagana Pavarotti. Tema teenib oma pika dollari «Miss Sarajevo» lõpus ja rohkem ette ei astu. Hullem on lugu isand Alalhoydusega, kes hõljub välja igas teises loos. - «Soundtracks 1» võiks olla Brian Eno sooloplaat, keskeltläbi mittehalb, keskeltläbi mitteeriline. Väga hõredalt püüab kõrv siit ollust, mille sarnast globaalkülamees Brian The Brain juba varemini ja paremini poleks eksponeerinud. Ühe iseäranis hõrgu haldjatantsu need reisumehed hulgapeale siiski teevad: «Your Blue Room» on too virtuaalvärkstuba, kus Bono, Lumivalguke kaenlas, viis minutit põrandat puudutamata ringi lendleb. ...Samal aal kui kõrvalkambris läheb Toots Tali pruudiga tantsima Untsakate «Tibujala» saatel?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995

    Tagasi üles