Järelehüüe «Põhjanaelale», Vea vari, Platoni koobas kunstihoone pööningul, Mälestused akna taga

REET KRUSTEN

Kui Jaan Tõnisson käesoleva sajandi alguses «Postimehe» kaasandena eesti esimese lasteajakirja «Lasteleht» käima pani, siis rõhutas ta selle sündmuse suurt tähtsust noore põlvkonna rahvusliku, kõlbelise ja kultuurilise kasvatuse seisukohalt. Oludest tingitud tasemekõikumistega täitis «Lasteleht» oma ülesannet kuni 1940. aastani. Ajakiri püsis mõned kuud veel Nõukogude okupatsiooni ajalgi, kui kõik Eesti Vabariigis eksisteerinud teised laste- ja noorsooväljaanded olid juba suletud. Oktoobris pidi «Lasteleht» oma koha loovutama «Pioneerile». Koos aegade muutumisega isikukultusest kuni perestroika ja laulva revolutsioonini teisenes ja arenes ka «Pioneer», olles 1960-1980-ndail aastail kohustuslikust nõukogulikust andamist hoolimata sisukas ja viimastel ilmumisaastatel koguni väga rahvuslik ajakiri. «Pioneeris» ilmunud julged ajalookorrektiivid äratasid üldist tähelepanu, ajakirja lugejaiks polnud üksnes lapsed.

1990. aastast muutus ajakirja pealkiri taas - «Pioneerist» sai «Põhjanael». Teatavasti on astronoomiline Põhjanael olnud kindel orientiir maa- ja meresõitjaile, vanad eestlased aga arvasid, et Põhjanael on taevakummi keskne kinnitusnael. Niisiis vihjas ajakirja nimetus millelegi püsivale ja kindlale. Nüüd seisame tõsiasja ees, et «Põhjanael» on kadunud.

Juba 1994. aasta kaksiknumbris 8/9 teatatakse lugejale, et järgmise aasta algusest koondub kogu senise «Põhjanaela» meelelahutuslik (?!) osa - muusika, film, arvuti, looduse lood, psühholoogi veerud, kunst, ajalugu jm. - uude ajakirja «Põhjatäht». Endine «Põhjanael» hakkavat ilmuma 4 korda aastas ja selle sisuks kujunevat Eesti noorte autorite jutud, pildid ja koomiksid. Neid olevat toimetusse kogunenud juba mitme numbri jagu. Sama infot korratakse 1994. aasta «Põhjanaela» 12. numbris, mis sisaldabki juba põhiliselt Eesti noorte autorite töid. Aga võta näpust - 1995. aastal lubatud neli numbrit «Põhjanaela» on seni ilmumata. «Põhjatähte» on välja tulnud vaid kolm vihikut, neist viimane kaksiknumber 3/4.

Mis võis põhjustada väljakujunenud struktuuri ja traditsioonidega ajakirja lõhkumise? Kui majanduslikud kaalutlused, siis pidid need olema üpris lühinägelikud. Või sisulised vastuolud ajakirja tegijate vahel? «Põhjanaela» viie aastakäigu arengujoone jälgimine lubab seda oletada. Mitmekesine rubriigistik (muusika, looduse lood, idamaised asjad, psühholoogia, ajalugu, arvutimaailm, kunst jms.) on küll püsima jäänud, kuid järjekindlalt on vähenenud huvi eesti kultuuri ja eriti ühiskondliku problemaatika vastu. Nurka on surutud eesti kirjandus, muusika ja kunst, teatrist rääkimata. Isegi eesti sport pole pop. Poliitikast, teadusest, juriidilistest probleemidest mitte sõnagi. Kerge kommertslik materjal, kuumad neiud ja staaride eraelu suruvad ennast järjest rohkem peale. Niisugune mentaliteet on täiel määral võidule pääsenud «Põhjatähes», mis tituleeribki ennast avalikult mõnu- ja menuajakirjaks. Ajakirja sisu piirdub põhiliselt välismaiste muusika- ja filmistaaride ümber keerleva klatshi ja sinna juurde käiva pildimaterjaliga. Tüüpilised pealkirjad - «Vaprad ja ilusad... soengud» (2 lehekülge staaride soengutest koos fotodega), «2 kuuma seebiooperi neiut», «5 meestähte, kes võiksid varsti vanaisaks saada». Leheküljesuuruste fotode juurde kuuluvates miniintervjuudes küsitakse näiteks, kes oleks siis vanaisaks saamise puhul vanaema, kas staaril on kodus soojad toasussid, kas ta kasutab bussis odavamat kuupiletit vms. Viimase küsimuse vastus on «ülivaimukas» stiilis - ei, ta sõidab oma lennukiga. «Põhjanaela» rubriikidest on «Põhjatähes» säilinud arvestatavamalt looduse- ja tehnikalehekülg. Ilukirjanduse osa on nullilähedane, kui kõnelda tõsisemate taotlustega kirjandusest. Jututoas pakutakse küllaga õudus-, põnevus- ja kriminaallugusid, millele tuleb veel lisaks ööajakiri «Mardus». See sisaldab reklaami järgi õudseid ja veidraid ning vastikult põnevaid lugusid. Sama kinnitavad omalt poolt illustratsioonid.

Laste- ja noorsooajakirjandusel, kaasa arvatud perioodikal, on esteetilise arendamise kõrval alati olnud - ja sugugi mitte tühine - kasvatuslik roll. On ühiskonna ja otse riigi mure, kuidas noort põlvkonda suunata, milliste taotlustega tema vaimsust kujundada. Kust tulevad seadusekuulekad kodanikud, kõlbelised poliitikud, ausad ärimehed ja oma isamaad armastavad sõjamehed, aga ka lihtsalt head emad ja isad, kui ühiskond ei pööra neile probleemidele tähelepanu? Murdeealiste noorte kujunemist ei saa jätta kommertsajakirjanduse meelevalda. Suurtes kogustes ja pika aja jooksul toimiv labasus ning tühisus pole sugugi ohutud nähtused.

«Põhjanaela» ummikussejooksmine ja kadumine on kurb. Esimese eesti lasteajakirja järjepidevuse katkemist võib siinjuures võtta vaid ühe aspektina. Tõsisem on fakt, et kõige keerulisemas arengujärgus noortel puudub nüüd oma ajakiri. Mõnevõrra kompenseerib seda sisuka ja kultuurilembese ajalehe «Meie Meel» olemasolu, kuid juba Zhanrispetsiifika tõttu siiski ainult osaliselt. «Meie Meele» kasvav populaarsus teeb ometi rõõmu - eesti lapsed ja noored eelistavad ja otsivad veel midagi enamat kui staarindus, õudukad ja kriminullid.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

Andrus Laansalu

See oli tohutu impeerium. Ka tema langus oli tohutu - ja pikaajaline, sest tal oli pikk tee minna.

(Isaac Asimov, Asum ja Impeerium)

Uue muusika festival NYYD’95 23.-27.novembril Tallinnas.

NYYD on hea nimi. Ei tekita küsimust NYYD või MITTENYYD?. Vaadatagu ainult, kui paljud kirjutajad nyydsõnaga oma NYYDilugude pealkirjades mängivad. Ent kui küsimusi ei teki, siis on keeruline kirjutada. Tähendab, tuleb siirduda kuhugi mujale, eemale nimest (vähemalt ajutiseltki), kuhugi, kus vältimatult tekivad küsimused.

See kusagil on tegelikult muidugi olemas. Juba ammu. Peaaegu sadakond aastat. Selle võib formuleerida üpris provokatiivselt: Kogu 20. sajandi akadeemilise muusika ajalugu on olnud jõhker, brutaalne viga. Provokatiivsus on tahtlik ja hoopiski mitte liialdatud. Ainult et ilma selgituseta ei tähenda seesugune väide mitte midagi. Sest küsimus ei ole ju milleski absoluutses. Küsimus on hoopiski mõnes, peaaegu läbi kogu 20. sajandi akadeemilise muusika ajaloo arusaamatult ja ebafunktsionaalselt paigutatud raskuspunktis.

See viga ei ole mõistagi struktuurne viga, ei tulene kirjutamistehnikast või mõttesüsteemidest, mis ühe või teise kirjutamistehnika põhjustanud on. Ei saa öelda, et keegi loob valesti (paremini-halvemini, seda küll, aga see aspekt meid praegu ei huvita). Looming on just selline, nagu ta on, tuleneb ajastu kontekstist ning ühtlasi peegeldab seda konteksti tagasi. Küll aga saab viga tekkida valesti valitud instrumentaariumist, vahendite sobimatusest.

Ja just sealt see viga tulebki. Uuel muusikal ei ole oma instrumenti. Uus muusika kasutab jäänuseid, mis eelkäijad talle armulikult jätnud on. Kusjuures need ei kõlba. Aga uus muusika hoiab neist ometigi kramplikult kinni. Tegelikult ei ole see midagi muud kui harjumuse ja mõtlemispeetuse küsimus. Põhjendamatu järjekindluse dogmaatika. Nii on kogu aeg olnud, no on ju - klaver ja flööt ja klarnet ja... On küll, aga need instrumendid on oma aja ära elanud, nad kuuluvad pigem muusikaajaloolisesse kolikambrisse (või varakambrisse, kuidas soovite), kui et uue muusika lavale. Ainult et seda endale tunnistada on võimatult raske, kui oled kogu elu harjunud mõtlema, et just need instrumendid on need kõige ülimuslikumad, et need ongi jumalariik maa peal. Enam ei ole.

Muidugi on selline väide rünnak paljude inimeste maailma alustaladele. Eesli lõualuu vehkleb pimeduses ja müürid vilistite kohal (kes, muuseas, mingil tingimusel pole nõus endid vilistiteks tunnistama) kipuvad ohtlikult pragunema. See tekitab pimedat ja ühtlasi põhjendamatut viha (isikliku stabiliseeritud maailma alustalade kõigutamine tekitab seda alati, pealgi on niigi pime). Aga mõtleme loogiliselt.

Kõik need klaverid ja flöödid ja klarnetid ja ... on loodud ja välja arendatud tonaalse muusika mängimiseks. Neid on pidevalt täiustatud selleks, et nad kõlaksid võimalikult ilusalt ja väljendusrikkalt, et nad annaksid edasi inimlikke tundevarjundeid, looksid narratiive. Mida on sellise iluga peale hakata praeguses disharmoonilises muusikas? Või sellise väljenduslikkusega? Narratiivsusega? Mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. See on kasutu ballast. Jah, nende instrumentidega saab mängida disharmoonilist muusikat. Aga nad ei ole selleks loodud. Nad kaotavad atonaalsuses oma veenvuse. Nad ei saa atonaalsusega hakkama. Nende tämbrilised omadused piiravad neid. Nende kujunemise ajalugu, see, milleks nad välja arendatud on, ei lase neist lahti. Tonaalse muusika vari ripub nende pillide kohal ja matab nad enda alla. Alati. Siis, kui nad mängivad ja siis, kui nad ei mängi.

Õieti on see veider. Praegu akadeemilises muusikas kasutatavad pillid arendati enam-vähem lõplikul kujul välja 19. sajandi keskpaigaks. See tähendab mida? Aga seda, et ligikaudu 150 aastat on akadeemilise muusika tämbriline spekter seisnud paigal. See ei ole enam isegi õpitud abitus. See on arengupeetus. Muidugi, üks küllaltki väike ja loominguline osa heliloojatest ja muusikutest on kogu aeg püüdnud tardumusest välja murda, aga üldmassiiv püsib siiski niisama liikumatult nagu arktiline jää. Et luua uut muusikat, tuleb luua uusi pille. Atonaalsus, kuna ta tugineb ülemhelide mittesobimisele, vajab uusi, teistsuguseid tämbreid. Ja ta vajab helisid, mille kohta ei saaks öelda, et ahhaa! see on see heli, mis tekib siis, kui käega üle klaveri basskeelte tõmmata. See on väga primitiivne teistmooditegemine. Niimoodi muutub heli defineerituks, piiratuks ja igavaks. On alasti ja lame. Tähenduse poolest lame. Ja maa oli lame ja paljas. Ja isegi pimedust ei olnud lameduse peal.

Tõsi, tegelikult on uued pillid olemas. Arvutid, sämplerid. Elektrooniline helitöötlus. Helideformatsioonid. Ühesuse kaotamine, defineeritavuse kaotamine. Helid, mida kunagi varem olemas pole olnud. Struktuurid, mida ei saa partituuri kirjutada. Ja muidugi olid need ka NYYDil olemas. Nende ilmumine kinnitas, et nyydmuusikat tuntakse ja tehakse ka akadeemilises keelkonnas. Et Erkki-Sven Tüür või Lepo Sumera teavad, mida elektroonikaga peale hakata. Et ka Ekstemporistid teavad seda, kuigi kasutavad oma teadmist esialgu veel juhuslikult. Ja et Robert Black seda teab, pole vist tarvidust lisadagi, aga tema on ka teise kooli mees.

Aga ega sellest vähesest mineviku vari veel ei lühene. Eelmisesse sajandisse kuuluvate, elektrooniliselt mõjutamata pillide kasutamine nüüdismuusikas tõmbab selle muusika ajas tagasi. Kõik mängivad ühte ja sedasama lugu, muusika sisestruktuur tämbri toetuseta ei suuda muusikat nihutada aja frondile, sinna, kus tekib olevik. Sinna, kus on ainult pidev, lakkamatu nüüd. See muusika tahab liikuda mürapilvedes. Ent nihe struktuuris eristub sellistes mürapilvedes vähem kui nihe tämbris. Seetõttu on paratamatu, et iga isikupärane mängukäekiri vajaks ühtlasi ka isikupärast tämbrispektrit. Muidu on kõik ainult üks absolutiseeriv klaver väikeste struktuuriliste variatsioonidega.

Aga mõtleme edasi. Kui tulemus on disharmoonia, pole 12 tooni suhetel, ammugi veel tempereeritud häälestusel absoluutselt mingit tähtsust. Selle häälestuse mõte ja eelis teiste häälestussüsteemide ees oli mäletatavasti võimalus kasutada võrdselt edukalt kõiki klaviatuurilt leitavaid helistikke. Heakõlalisusest lähtuvalt! Disharmoonilise muusika süsteemis puuduvad tal aga nii loogilised, füüsikalised kui ka matemaatilised põhjendused. 12 toonilise skaala jätkuv kasutamine on nüüdseks juba üksnes puhas inerts, suutmatus juba olemasolevast edasi mõelda. Oma väikese selgeksõpitud maailma säilitamine. Lihtsam on sellest kõvasti kinni hoida kui sellest lahti lasta. Nii ei jäägi järele õieti midagi muud kui paaniline hirm toetuspunkte kaotada ning mineviku vari selle hirmu kohal.

Niisiis, miks just sellised suhted helide vahel ja mitte mõned täiesti teised? Et nii küsida, selleks pole vajagi muud, kui terviklikult atonaalses helimassiivis ootamatult väikese tertsi või kvindi või mõne muu seesuguse veidruse otsa komistada. Taas kord on põhjust meenutada Theodor Adorno sõnu, kes väitis, et kaasaja muusikas ei kõla kakofooniliselt mitte dissonantsid, vaid hoopis kolmkõlad («Akadeemia», 1993, number 6). Muidugi, seda väidet on hiljem nii ja teisiti vaidlustatud ja ka ümber lükatud, ent mürapilvedes see kehtib. Disharmoonia kontekstis ei ole seesugustel kooskõladel lihtsalt mingit mõtet. Või, mis veelgi hullem, nad meenutavad tonaalse muusika olemasolu, annavad teada, et tegelikult mängitakse selle pilliga ikka ilusat muusikat, ainult et praegu, vaat on selline eriolukord. Ja pilli tämber räägib sedasama. Siis hakkabki tunduma, nagu mängitaks kõigest rikutud, valestikõlavat tonaalset muusikat. Kuigi tegelikult on mingi uus mõte ja uus konstruktsioon. Taust on liiga raskelt taga. On ja ei kao.

See on see ajaloo tume vari. See, mis matab kõik eelmise sajandi pillid. Ja varasemad. Või õigemini, kõik, üksainus välja arvatud. Orelit ei mata. Kuigi ajamäärus eelmise sajandi on oreli puhul muidugi ilmne kohatus, aga ega see ei olegi mõeldud konkretiseeriva ja jäigana aega fikseerima (see kirjeldab suhet, mitte täpset kohta ajas). Orelil on müraga teine suhe kui teistel naturaalsetel pillidel. Orelis ei ole tämbrilist konflikti. Ta on disharmoonia tarvis piisavalt võimas ja variatiivne. Ta saab disharmooniaga hakkama. Selle poolest on ta ajatu pill. Ilma reservatsioonideta.

Asjadel ei pruugi olla põhjendusi. See, et orel disharmoonia esitamiseks suurepäraselt sobib, on juhuslik. See tuleneb tema ehituslikest omadustest. Et teised minevikku kuuluvad pillid ei sobi, on samuti juhuslik. Lihtsalt juhuslikult omandas muusika ühel ajaperioodil kuju, mis nõudis uue instrumentaariumi väljamõtlemist.

Uus instrumentaarium mõeldi välja ning mõisted tämber ja helikõrgus omandasid hoopis uue tähenduse. Samal ajal hakkas eelnenud sajandisse kuuluva instrumentaariumi kasutusareaal aeglaselt kuid pöördumatult ahenema. Lõpuks säilis reliktne, fikseeritud tämbriga instrumente kasutav muusika üksnes kitsastes, kaitsealadega sarnanevates infosfääri osades ja traditsioon suri aeglaselt välja. Ent paralleelselt sellega arenes Arnold Schönbergi algatatud atonaalse muusika traditsioon uutele, muutuvtämbrilistele väljendusvahenditele toetudes 21. sajandi teiseks pooleks täiuslikkuseni, ning hakkas siis, pärast noore, end Martelage’iks nimetava, oletatavasti prantsuse päritolu helidekonstruktori revolutsiooniliste teooriate võidukäiku vaikselt taanduma.

Nojah, igasugune utoopia piirneb alati naeruväärsuse ja ebaveenvusega. Ja kindlasti on olemas olulisemaid asju. Näiteks, et kultuur koosneb võrgustikuna põimuvatest tähendustest. Isegi siis, kui on tegemist asjadega, mis mitte midagi ei tähenda ega peagi seda tegema. Aga, kuidas see seal üleval oligi et ja maa oli lame ja paljas. Ja isegi pimedust ei olnud lameduse peal. Niisiis, isegi pimedust ei olnud tämbrite ajaloolist staatilisust varjamas. Ja kui pimedust ei ole, kust need tähendused siis veel peaksid tulema? Sest tähendused, nemad tulevad alati pimedusest. Kõigepealt on pimedus, siis lakkamatu nüüd ja siis tuleb jälle pimedus. Ja vari ei aita siin midagi.

Aga et kas festivali ka vaja oli? Näidatagu, kes selles veel kahelda julgeb?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JOHANNES SAAR

Noore Maria-Kristiina Ulase erakordsus seisneb julguses eksponeerida oma käeosavust joonistamises ajal, mil peetakse sobilikumaks kunsti peaga teha. Ajal, mil iganemise hirmus salatakse maha paljud kätteõpitud oskused ning esitatakse eelkõige päheõpitud tõdesid, otsib Ulas oma manuaalsetele oskustele uut tähendust. Oma arvukatel isiknäitustel on ta oma joonistuslikku virtuositeeti, peent värvipaletti ning teadmisi kompositsioonist ja anatoomiast - kogu seda akadeemilist pagasit - pidevalt vaadelnud uutest vaatenurkadest, uute installatoorsete lavastuste raames. Ta justkui testib pidevalt - mida annab selle oskustehulgaga veel ära teha, milline võiks olla tema püsivam tähendus arenevas ajas. Iga isiknäitus on katse leida oma kunstiharidusele uus pädev raam, kontekst ja otstarve.

Aastal 1992 eksponeeris ta Tallinna Kunstihoone galeriis hiigelpaberipaane tihedalt täis iseloomulikku juugendlikult lainetavat joonemängu, figuurietüüde ja ornamentaalset kalligraafiat. Värviline mustrimeri näis paberipinnal levivat radiaalselt, niivõrd tasakaalustatud olid kompositsioon ja värviintensiivsused, just nagu ringid veepinnal, mis matavad enda alla järjest laiema areaali. Olgu mainitud, et see värvikarneval oli kaunis oma lõikavalt kirkas koloriidis, kuid see ei saa olla lõppjärelduseks meie praeguses käsitluses, pigem lähtepunktiks - nii nagu ta oli lähtepunktiks ka Maria-Kristiina Ulasele endale ja tema ruumilistele lavastustele. Ulas orienteerub siin vaatajale, kes hindab intriigi, pinevust, teatraalsust. Ta eksponeerib oma klassikalist joonistuskooli teatraalsete kulisside vahel, rabades vaatajat kord ootamatu rakursi, kord ülikärtsu dekoratsiooniga. Tollasel näitusel ulatusid paberipaanid ka põrandale lainetama, nagu ka piltidemeri nende peal. Võimalik, et nende liigsest pikkusest oli inspireeritud keskse asetusega taies esimeses saalis - Surnumere kirjarullina kahelt poolt rulli keeratud paberipaan, mille keskosa rullide vahel oli avatud ja vaadeldav. Rullide ülaotsas asusid sambakapiteeli taolised moodustised. Lavastuslik nüanss oli siin tähtis. Kunstnik lisab dekoratsioonidega taiesele dekadentlikku hõngu ja teatraalsust. Midagi oli idanema pandud, nii nagu nisu ja läätseseemned näituse avamispäeval galerii aknalaual. Neist võrsus näituse lõpuks habras kahvaturoheline kõrkjastik. Ka Ulase maalid pürgisid uutesse kontekstidesse, uude aega.

Vahepealsete aastate otsinguid Ulase arvukatel isiknäitustel on siinkirjutaja arvates alles nüüd pärjanud märkimisväärne edu. Novembri lõpus Tallinna Kunstihoone suures saalis avatud installatsioon «Kihisused» avas ühe võimaluse kunstiliseks suhteks oma minevikuga. Uus kvalitatiivne suhe oma joonistuslike oskuste ja joonistustega seisneb lihtsalt välja öelduna selles, et kunstnik on jätnud nad galerii ukse taha, täpsemalt galerii lae peale - nö. pööningule. Samas pole see tõlgendatav nende hülgamisena, sest klaaslagi, millele nad on laotatud ning laele langev valgus võimaldavad jätkuvat äratundmisrõõmu Ulase meisterliku käega lõigatud paberietüüdidest. Ulas on oletatavasti mängu kaasanud ka tänavu kevadel «Decos» eksponeeritud näitusematerjali. Paberist välja astunud figuurid ja neist maha jäänud augud põrnitsesid teineteist tookord «Deco» vastasseintel. Nüüd heidavad mõlemad endakujulist valgust ja varju läbi saali mattklaasist lae. Mis oleks lihtsam ja ahvatlevam kui võrdlus Platoni varjudekoopaga - helgid-varjud tõelisest ja igavesest ideede maailmast! Ulas on ka meister seda nägemust võimendama. Kogu laepealne on täis kergeid visuaalseid vihjeid. Asi ei piirdu labase must-valge valgusvarjuga, ka värve kohtab saali «altariosa» klaaslael. Need on sumbuursed, matti uttu hajuvad, justkui niidiotsad, mis viivad tundmatusse dimensiooni Kunstihoone katuse kohal. Selle tundmuse tekkimiseks on ka näitusekülastaja asukoht väga sobiv. Saali põrandale naelutatuna peab ta konnaperspektiivist kiikama kõrgel-kaugel ilmu(tu)vaid nägemusi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VAPPU VABAR

See teeb alati rõõmu, kui kunstinäituses on kohakeskset suhtumist ning tegija ei püüa tolle hoone ja ruumi iseloomu oma teostega muuta, mille külaliseks ta nädalaks või paariks kutsutud on. Tõdesin sellise koosmõju tohutuid võimalusi esmakordselt kaheksa aastat tagasi Soomes, Billnäsi vanas tühjas tehaseruumis, kuhu grupp Tallinna ja Tartu kunstnikke sõitis koos MUU ry-ga ühist väljapanekut korraldama. Vana sara imes kunstnikud ja hiljem ka vaatajad hämmastava jõuga endasse ning tema pimedates käikudes hakkasid toimuma salajased asjad. Tühjast lobudikust sai mõne päevaga fantaasia ja alateadlike hirmude-rõõmude vaba arengu ruum.

Hoonet ei pea tingimata võtma kui keha sünonüümi, ka kainel ja pragmaatilisel tasandil on võimalik hea kontakt leida. Tallinna Kunstihoone laeaknale kogunenud tolm valmistas aastakümneid kunstiarmastajatele meelehärmi. Tolmust vabanemisest ja selleks tehtud remondist sai aasta tagasi sümboolne akt meie kultuuri uuenemisprotsessis, mida oma näitusetegevusega sellisel viisil tõlgendasid mitmed kunstnikud ja kujundajad. Kujunes dialoog eetilistel ja esteetilistel teemadel, mida oma aastalõpunäitusega jätkab põnevalt Maria-Kristiina Ulas.

Tema pühenduses Kunstihoone valgele saalile on meeldivalt palju elurõõmu, kuid kõige rohkem väljendab see sügavalt empaatilist sisseelamist ruumile ainuomasesse konteksti. Laeakendele on laotatud paberilõiked, osaliselt abstraktsed, kohati ka figuratiivsed, ja valguse läbi kumades muudavad nood saali valgustatuse omakorda pehmemaks, mahedamaks, ebaühtlaseks. «Altaris» on paberid värvilised. Ülevalt pudenevad meeleolud reflekteeruvad põranda tasandil, mida on lae peeglina varemgi kasutatud, näiteks sel kevadel Mari Kurismaa poolt.

Maria-Kristiina Ulase fantaasiamaailm on alati olnud jõuline ja mingil määral kaootiline, kuid lähemal süvenemisel on selles kaoses võimalik tuvastada oma sisemine loogika. Hämaruses laeakende klaastahvlite taga, mis hakkavad toimima ekraanina, tulevad esile figuurid ja terved kompositsioonid, millega loodud assotsiatsioonid paigutavad ennast märkamatult meie kunstiajaloolise mälu taustale. Kõigepealt kujutlesin, et läbi akende vaatavad mind Ado Vabbe parafraasid; siis jõudsid juba kohale signaalid saksa ekspressionistidelt: Emil Nolde «Prohveti» tuvastasin enese arvates eksimatult lae vasakpoolsel äärel, näoga ukse poole pöörates. Kõige rohkem võlus siiski hermafrodiidikehaga Pierrot, keda silmate lae keskel kohe sisenedes. Ta jalge ees tõstab päid lohe, pea kohal on aga vertikaalne sootu ja ka peaaegu kehatu kuju, mis lõpeb kolbaga. Pierrot’ ilusa lopsaka keha õrnu vorme kordab temast paremal pool olevale aknale pillatud serpentiin, lohe sõlmilist soomust selgroolülisid meenutav vorm samas kõrval. Järgmiselt ruudult vaatab alla libahundimask - isiksuse kahestumise mütoloogiline kujund. Samas mustasse paberisse lõigatud meesakt. Maskid - neegrijumalate? lastefantaasia? - jõllitavad alla ka «altari» värvilisest kumast. Laialipillatud motiivide vahelistes vabades ruutudes hingavad vinjetid, abstraktsed paberimügarad, mis teispool klaasi aegade uduna lainetavad.

Sellal, kui suur osa Tallinna galeriidest on seotud Sorosi aastanäituse eksperimentaalsete, tehniliste ja kvaasiteaduslike projektidega, liigub Maria-Kristiina rahulikult Kunstihoonele omases eesti kunsti ruumis ning tegeleb seejuures sama edukalt postmodernismile nii omaste teemadega: identiteediga, isiksuse kahestumisega, seksuaalsusega, ootamatult esilekerkivate valikuvõimalustega mitmeis eluvaldkondades, ja seda siinsamas meie oma traditsioonilises mänguruumis. Kui ühe ruumi aeg nii täpselt eesti kunsti ajalooga kattub, siis pole mingi ime, et remondiga siit välja tuulutatud vaimud laeakna ja pööningu vahelisse ruumi elama asuvad. Usutavasti jäävad nad sealt ka edaspidistel aastatel sisse piiluma ja meie kõigi näituseelamustele märkamatult kaasa elama.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995