Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LAURI KÄRK
Jõulu ja uusaasta vahel tähistasime filmikunsti 100. sünnipäeva. Muidugi, mis viga seda teha, sünniaeg ju lausa kellaajalise täpsusega määratletav. Nii et vaielda võinuks üksnes selle üle, kas tähistada seda tähthetke arvestades meie kahetunnilist ajavahet Pariisi Kaputsiinide bulvariga või kõikjal kohaliku aja järgi nagu uusaasta saabumist, seekord aga ju lausa uue filmisajandi võimalikku saabumist.
Samas oleks üpriski harjumatu, kui näiteks ka kirjanduse või teatri sünnipäeva saaks samamoodi kuupäevalise täpsusega dateerida. See oleks pehmelt öeldes kummaline, isegi naeruväärne. Pole ju asi üksnes nimetatud auväärsete kunstiliikide aastatuhandete kaugusse ulatuvas minevikus, vaid ikkagi selles, kas ühe kunstiliigi sünd on üldse niimoodi kellaajaliselt määratletav. Nii tuleks meil korrektsuse huvides seoses 28. detsembriga rääkida vaid kinematograafia sünnist (muide, ka siin on paljugi kokkuleppelist, analoogseid leiutisi oli teisigi). Filmikunst sünnib ühelt poolt mõni aeg hiljem, seostudes näiteks David Wark Griffithi tegevusega, teiselt poolt on aga embrüonaalselt olemas näiteks juba XIX sajandi teise poole kunstikultuuri otsingutes või ka samas kujutises eri vaatepunkte ühendavas Vana-Egiptuse kunstis, kui siinkohal paari huupi valitud näitega piirduda.
Oma kuupäevalises ja aastasajalises konkreetsuses ütleb kinematograafia 28. detsember muuhulgas, et film sünnib siia ilma enam-vähem aasta kõige pimedamal ajal. Et igas sünnis on midagi sümboolset, iga genees on äraütlemata tähendusrikas, ahvatleb kinematograafia ilmaletuleku iseärasus nii mõnelegi spekulatsioonile. Ons filmikunst nagu süüdatavad jõuluküünladki mõeldud leevendama pimedust, koguni ja valgus paistab pimeduses (Joh. 1, 5) - kui juba, siis juba! -, või on ta ka ise osake pimeduseriigist? (Nii saab äkki ka Linnar Priimäe esseed «Pimeduse pojad» (Pm, 29. detsember) käsitleda filmikunsti juubeliartiklina?)
Kinematograafia seosed valguse-pimedusega polegi ainult sümboolsed-abstraktsed, vaid sootuks olemuslikumad. Fotografeerimine, - aga film on ju samuti fotografeerimine, millele on lisatud aja dimensioon, - tähendab kreeka keeli valguse abil kirjutamist. Ilma valguseta filmikujutist lihtsalt poleks. Filmimaailm armastab jupiteride sära ning Hollywood leidis enesele pesitsuspaiga maamunal algselt just tänu valitud koha päikeseküllasusele.
Teisalt on kino nähtus, mis armastab hämarust ja pimedat saali. Ja see pole ainult tehniline probleem (et ekraanipilt vaatajaile piisavalt nähtav oleks). Rohkemgi on see psühholoogiline probleem - kino, hoolimata oma massilisusest, on üksiti institutsioon, mis pakub üksindust, iseendasse eraldumist. Kinosaal peab alati jäämagi poolhämaraks. Täisvalgus ei sobi siia isegi enne seansi algust. See pole teater, kus kroonlühtrite säras õhtutualette demonstreerida. Nõnda on film nähtus, mis vajab pimedustki, on pimeduse kunst, mis sünnib valguse abil. Ja kuhu - kas valguse või pimeduse valda - võiksid kuuluda need varjud, mida ekraanilt silmadega õgime ja «kellele» ei saa etteaste lõppedes plaksutadagi, sest nad olid ju üksnes varjud, neid enam polegi (nagu on kirjeldatud kinoseanssi Thomas Manni «Võlumäes»)?
Aga eesti film jubileeruva sajandi lõpul, uue hakul? 24. detsembril jõudis ETV vahendusel vaatajani meie arvult teine mullune mängufilm, Mati Põldre «Mineviku heli» (pean silmas filmi riikliku finantseerimise mahtu). Ühelt poolt oleks nagu tegu rahvusvahelist mastaapi tööga: nii mõnegi teise meie ekraanitaiese puhul poleks ju olnud põhjust keskustleda näiteks Daniel Bergmaniga «ühest eesti filmist». Teisalt võib «Mineviku heli» kohta kasutada Jaan Ruusi sõnu, et tegemist on «Käbi Laretei koduvideoga». Muidugi, jääb võimalus end lohutada, et filmi nö. internatsionaalne variant on vaesemgi kui meil näidatu, nimelt puudub sealt Käbi Laretei ja Pier Maria Pasinetti Veneetsia-kohtumine.
Maailmakino juubelit tähistas veel Mare Raidma filmikalender, mis tutvustab eesti filmikunstnikke läbi aegade, samuti Jüri Karmi eestvedamisel valminud fotonäitus «Meediate piirilt» Tallinna Kinomajas, mis kõrvutab meie esimese filmimehe Johannes Pääsukese foto- ja filmitöid.
28. detsember 1995 läheb eesti filmilukku aga ka kui meie ühe vanima seni tegutsenud kino, Tallinna «Heliose» hingusele mineku päev või õieti õhtu, mille viimast seanssi korraldasid filmitudengid.
ETV ekraanil jäi 28. detsembri juubeliõhtut lõpetama Peeter Toominga valgusheit kinematograafia ajaloo seniteadmata faktidele. Tooming jätkab Priit Pärna ja Janno Põldma äsja Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali poolt pärjatud «1895s» alustatud müstifikatsioonide rida ning räägib vaatajaile, kuidas üks eesti kits põhjustas Lumièreide kinematograafilise rongi saabumise.
Olgu lõpetuseks öeldud, et valgusest-pimedusest ei ole mööda pääsenud ka «1895»: üks vendadest Lumièreidest (nimi, mis prantsuse keeles võiks valgust tähendada) pannakse Pärna-Põldma poolt seiklema ilmavalguse käes, teisest saab aga «pimeda ruumi asjatundja».
Nii siis ikka ja jälle - film, on ta valgus või pimedus?»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996