Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KAIRE NURK
Kõne alla tulevad kaks teineteisele järgnenud näitust Kivisilla pildigaleriis, üks veel värskelt mälupildis, teine praegu ootamas vaatajaid. Ajaline lähedus ja ruumiühesus on küll täiesti formaalne alus nendest koosrääkimisele, kuid seeläbi tuleb reljeefsemalt esile kahe kunstnikuisiksuse sisesihi ja -olemise erinevus.
Saskia Kasemaa (1945, maalidiplom 1971) guashid, peategelaseks ajatu inimmüsteerium, moodustasid novembrivihmadest kuni jaanuaripakaseni koos pildigalerii III korruse otsasaali kummalise pühalikkusega - ehk tuleneb viimane avatusest möödavoolavale jõele/ajale ja kivises (aja)staatikas püsivale Raekoja platsile - mitmekihilise üldinimliku terviku. Spetsiaalsete tilksatavate-kolksatavate-mütsatuvate kunstihelide asemel olid väljapaneku loomulikeks helikaaslasteks Raekoja kella löögid iga veerandtunni järel, melu platsil ja külastajate sammud-hääled.
Ka teosed ise olid ilma igasuguste virtuaalsete viguriteta. Nad esindasid kujutava kunsti üht alaliiki, maali, ühel mõeldaval, sealjuures naturaalseimal, ehtmanuaalsel kujul, kus vahendeiks vaid pintsel ja värv (öeldu kehtib Tornigi puhul, pintsli asemel siis õlipastell).
Saskia Kasemaa puhul on palju räägitud (ettegi heidetud) perekondlikus traditsioonis olemist. On objektiivne asjaolu, et teise-kolmanda põlve kunstnike visuaalne kogemus erineb oluliselt esimese põlvkonna kunstniku omast. Kunstnike peres kasvanu jaoks on elureaalsuse transformeerimine kunstilisse reaalsusse tavaline, enesestmõistetav, igapäevane. Ta kasvas pildimaailmade keskel. Tema visuaalne kogemus on kunstipärasem, inimese loodud pildimaailmapärasem ja seda vahetult originaalidest, mitte reprodest talletuv. Esimese põlve kunstnik peab aga ise endale selle kogemuse ja keskkonna alles looma, ja see saab tema pärisosaks alles aastatega, mõnikord aga ei saagi.
Mulle on tundunud Kasemaa pildimaailmad alati natuke kauged, kättesaamatud, üldised, distantseerunud, kaugenenud hetkeelust ja furooritsevast tavaemotsioonist. Ka raamatut lugevad lapsed (selliseid portreid-figuure oli tema varasemas loomingus palju) pole tal konkreetsed ega -zhanripildid, vaid kunstnikku näib olevat paelunud üks kindel kunstilis-psühholoogiline moment: tugitoolis istuva poisi poosi ilmekus, kõnekus, elavus, püüd tabada olek, suuta see edasi anda. Foon, tavaliselt interjöörne ateljeeõhkkond, on olnud ülejäänud maalipinna formaalsena tunduv täide, ballast. Viimase aja loomingus (näituse tööd olid aastaist 1992-95) ongi järjest enam pildil üksnes inimene - ajatus taustas, mingis ajast aega alati eksisteerinud olekus ja omas meeleolus, inimene kui sümbolkujund («Põgenikud», «Tants», «Tasakaal», «Keskustelu», «Kalaga», «Kandjad», «Uppunu» jt.). Need pildid pole mitte detailirohked reportaazhid konkreetselt sündmuskohalt.
Omades vahetut kunstitraditsiooni, tundub mulle, on teise põlve kunstnikul kergem (paratamatumgi) ületada ajalisuse piirid ja konkreetsus.
Ka on oluline, et Saskia Kasemaa kodune kunstikogemus oli Euroopa tasemel ja mitte külakunstniku omalõbuks-nikerduslik. Ta sai universaalse visuaalse kogemuse (kaasaja eesti kunstnikest on tema visuaalne pagas lapsepõlve osas üks parimaid, kui mitte parim). See kogemustasand on endas paljusisaldav, avar, inspireeriv ja ülimalt kandevõimeline. Et ta pole selle vastu mässu tõstnud, vaid on end sellel kanda lasknud, sellest lähtunud - mis võiks veel loomulikum olla.
Tegelikult võib iga kunstniku puhul paralleele tõmmata kellegi (paljude) teis(t)ega (ehk vaid maailma esimese kunstniku puhul satume veidi täbarasse olukorda!). Saskia Kasemaa guashshmaale võib tõesti kõrvutada ta ema Linda Kits-Mäe (avatus, siirus, vahetus, spontaansus), isa Elmar Kitse (mänglev pintslitehnika, joone kasutamine keha/pinna mitmekihilist struktuuri loovas rollis, filosoofiline temaatika), ka abikaasaks olnud Andrus Kasemaa ja eelmisel aastal TÜ maali lõpetanud poja Markus Kasemaa töödega. Kuid miks mitte ka näiteks Evald Okase (joone suur osatähtsus) või Eduard Ole (kunstnikutrajektooride sarnasus: motiivirealiteedilt abstraheerituse ja ekspressiivsuse suunas) loominguga. Viimaseks kõrvutuseks annab eriti alust «Tants» (1994), kus figuurid on vaevu eristuvad rahutu-kiire pintslitantsu tekitatud joonteräsast.
Joon liitub Saskia Kasemaa töödes joonega, jätkub uues joones, läheb tabamatul hetkel üle pinnaks, et siis jälle joonena edasi võbeleda, liuelda, võngelda. Erinevalt oma isast on Kasemaa joon ehk vabakäiguliselt emotsionaalsem-impulsiivsem ja graafilisem-joonistuslikum. Elmar Kits rohkem maalis joonega, tehes isikupäraseid «peatusi» joone teel.
Näituse minu jaoks kaks hurm-poeetilisimat tööd olid kummastav «Kahe ilma vahel» (Mida arvata ses ergavas valguses näost seal teise süles? Ja seda pead hoidvatest kätest? Näo oranzh helk on üle külvanud ka hoidja figuuri - valgus tuleb just lamajalt!) ja igatsuslik-unelev «Oma saar» suvemerehelesinises riigis. Neis on aimatav ka mediteeriv tasand. 1994.-95 aasta tööd on üldse kergemad, mängulisemad, vabamad, värv tihti õhuline, õrn, valgust läbikumav.
Muuseumi näituseplaanil on ikka tavaks järgida juubeleid ja muid aastapäevi (inspiratsioon on siin harv külaline), sestap ka avas 3. jaanuaril Pildigaleriis väljapaneku Ilmar Torn, kes 1. jaanuaril tähistas oma 75. sünnipäeva. Loodetavasti oli eakal kunstnikul (graafikudiplom 1955) ja Kunstnike Liidu kauaaegsel (1967-84) esimehel nostalgilinegi rõõm tulla näitusega maalikunsti kantsi.
Torn on Tartusse toonud üllatusliku suvise hõõguvkuuma ja temperamentse romantikamaailma. Sellesse sisseelamiseks ei saa enam aknast välja vaadata ja tajuda, kuidas ümbritsev talvine Taaralinn kaasa mängib (iseasi, kui akna taga «õitseksid kadakad» või kõrguks «haldjate mets»!). Parem on jääda näituseruumi piiresse. Ekspositsioon on aknataguse õhustikuga täiesti haakumatu, lausa dissoneeruv! Tööde meeleolumaastikul näib valitsevat ka absoluutne vaikus, ei kosta Raekoja kella lööke ega tänavahääli.
Torn oli eesti graafikas mehiseim kunstnik - kuni tuli Raul Meel. Ta on viljelnud linool- ja puulõiget, teemaks peamiselt meri ja oma sünnisaarest inspireeritud rannaelu karmus ja poeesia. 1960te graafilised lehed on heroilised, monumentaalsed (ilmselt paljudele tulevad silme ette «Kaluri käed» ja «Ema»). Eriti linooltehnikas tööd on lakoonilise, äärmiselt tasakaalus kompositsiooni ja suurte üldistatud pindade ning tugeva, jõulise hele-tumeduse kontrastiga. Torni on huvitanud eelkõige pind, ka tema joon on pind - kahe pinna vaheline kitsas riba. Puulõige on kunstnikul see-eest rahutum ja maalilisem, ekspressiivsemgi (eriti sari «Inimene ja loodus», 1970-73). 1970te graafilistel lehtedel tundub kohati, et Torni graafikukäes on olnud pastellkriit. Tõepoolest, õlipastellidega maalimist alustas ta 1960-te lõpul. Torni looming osutab, kuivõrd palju sarnast võib olla must-valges graafikas ja värvilises õlipastellis, kui seda on puudutanud üks ja sama loojakäekiri. Ka õlipastellides tunneme ära graafik Torni.
Näitusetööd on pea eranditult valminud 1995. aastal. Puhta ja täiskõlalise sinise-rohelise-kollase-punasega on kunstnik loonud tugevaid hele-tumeduse ja värvikontraste, kompositsiooni stabiilne horisontaal ja jõuline diagonaal on ränikivikindlad, pinnad on suured ja lihtsad. Üldmulje on maaliline, värvikas ja efektne. Motiivides aimdub Saaremaa maastikku («Lagendik metsas», «Kadakas õitseb», «Maalinn» jt.). Kuid domineerivaks fenomeniks on romantika (muide, romantilist meeleolu - endeline taevas, ääretu meri jne.- kohtas kunstniku varasemas graafikaski, kohati eht-ANKilikul kujul, nii et praeguse lausromantilisuse puhul vast ei tasugi olla üllatunud). Pilte valitseb taeva ja iidsete puukroonide igavikuline võim, metsa võim, põld on põletav-leekivas kumas («Maja metsas»), taevast laskuvas valgusvihus kangastub naise figuur («Hilissuvi»), «Haldjate mets» kutsub valendava avause poole astuma salapärases, roheliselt kiirgavas kehadest metsas. Kogu see romantika võiks ju olla magus, kui ta pildikuju ei oleks nii ilmartornilik, jõuline ja tasakaalus.
Tundub, et nii materiaalse realiteedina kui romantilise hingevisioonina on Saaramaa näol kunstnik Ilmar Torn o m a s a a r e üles leidnud. See on andnud ta töödesse rahu ja kindluse.
Kui küsisin Saskia Kasemaalt (ajendatuna ta «Oma saarest»), mis on üldse o m a s a a r, kas ta on seda oma elus otsinud või on see algusest peale olemas olnud, rääkis küsitletu talle omasel kahtleval moel: «Olen rohkem elanud seda nn. nõukogude naise elu. Olen rohkem teistele elanud. Sel sügisel olin kohe kuu aega ära (Valgemetsas maalimas - KN). Tuli tunne, nagu olekski kunstnik. Tore tunne küll, kui saad ainult maalida.» Võibolla seepärast ongi Saskia Kasemaa «Oma saar» nii hingestav-igatsev.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MAIE KALDA
Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.
Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.
Seisid paljapäi hallis sajus,
musta madala taeva all,
ja laulsid mehega kaasa
kodust punaste pihlade all.
Kalju Lepikut on määratletud kui üht meie kõige rahvuslikumat luuletajat, samuti kui üht meie varasemat teise laine modernisti, koguni kui kosmopoliitset luuletajat. Omalt poolt proovin tõestada, et ta on kõige selle kõrval ühtlasi spetsiifilise põhjaeestiliku vaimulaadiga luuletaja. Julguse niisuguseks katseks sain Lepikult eneselt, kui ta ühel paari aasta tagusel jutuajamisel tarvitas väljendusi, nagu: mis elu see Kreutzwaldil Võrus ka oli, või: kas sa arvad, et mul Rootsis kõik see aeg kerge on olnud nende Valgamaa meestega kirjanduse asju ajada, ja kui ta hiljutise juubeli aegu põhjendab Otto Paju illustratsioonide ja oma luule kongeniaalsust tõigaga, et «meie kodumaastik on olnud enam-vähem ühesugune. Mina olen Järvamaalt, tema Rakvere kandist. Meid seob põhjaeestlase elutunnetus, mis erineb lõunaeestlase omast» (Kultuurileht 13.10.95).
Tööhüpoteesi püstitada on teadagi palju lihtsam kui saada terakenegi seda põhjaeesti loovvaimu eripära näpu vahele. Otsida erinevusi lõunaeestlastega oleks lootusetult töömahukas. Nii otsustasin järele vaadata, kas leidub samasusi põhjaeestlastega. Kalju Lepiku kaasaegsete luuletajate seast on sünni- ja/või kasvupaiga järgi lähemad geograafilised naabrid Runnel Järva-Jaani kihelkonnast, Merilaas Väike-Maarja ja Suuman Simuna kihelkonnast. Taustal Tammsaare Järva-Madiselt; tema vargamäelastele on ka nad kõik peale Suumani loomingulisi viiteid teinud. Lepiku konkreetsemad määratlused Otto Paju illustratsioonide kohta - annab olulist edasi maalähedaselt ja jõuliselt; jääb ka päris ürgset stiili kasutades tabamatult moodsaks - käivad nii Lepiku enese kui ka nimetatud kontrollisikute kohta. Nõnda siis vähemalt spekulatsiooni või fabuleerimise korras: kas ei ole see, et keskpõhja murdeala sai eesti ühiskirjakeele baasiks, vahest seegi, et Viru-, Järva- ja Harjumaa naised läksid varem kui lääne- ja lõunaeestlased rahvarõivastelt üle internatsionaalsemale riietumisstiilile (selles olid omad teened muide ka kogu Eestimaa kubermangus tuntud prohvet Maltsvetil, kodanikunimega Juhan Leinbergil, kes oli sündinud Koeru külje all Liusvere külas), - kas ei võinud see teistest varasem maakondlike ja kihelkondlike eripärade üldkasutusse minek ja üldkasutatavaga asendamine, teise sõnaga - nivelleerumine saada sajand-poolteist hiljem, 1960-70ndatel, sügavamaks stiimuliks, miks need ja teisedki väga tuntud põhjaeestlased, nagu Paul-Eerik Rummo, Jaan Tooming, Kaljo Põllu, Veljo Tormis asusid sihiteadlikult ja väga andekalt sünteesima rahvaloomingut igaüks o m a kunstisse, olles ühtlasi modernsuse poolest eesti kunsti esirinnas. (Muhulased, saarlased ja võrokesed on läinud oma lokaalsubstraadi võimalikult puhtana säilitamise, ka retro teed, mõned mulgid aga ületavad keelelise ekstravagantsi poolest kõiki teisi.)
Kalju Lepiku nimi on tänapäeval üsna tavaline, tean isegi veel kahte sellenimelist. Ometi NB! eesnimel on lisaks üllale tähendussisule järvamaaline tekkelugu: Kaljo~Kalju nime-ettepaneku tegi 1903. aastal kirjanik Pitka-Ansomerdi, kes oli pärit samast Järva-Jaani kihelkonna Võhmuta vallast kust Runnelgi. Lepiku sünniaastal 1920. pandi Tallinnas varianti Kaljo 3 promillile ja varianti Kalju 8 promillile poisslastest, Tartus vastavalt 9 ja 7 promillile. Massiline levik tuli 1930ndail ja u-lõpuline teisend tõusis siis tugevasse ülekaalu ka Tartus. (E. Rajandi, Raamat nimedest. Tallinn 1966, lk.93 jj.)
Kontrollisikute nimedest peatuksin Merilaasil. See on teatavasti noore luuletaja isevalitud nimi, kõlalt luuleline ja tähenduselt natuke absurdne. Mingit hingematvat mere-elamust, mis oleks võrreldav pisikese Eugenie Moorbergi esimese Eesti-kevade metsalillede nägemisega, ta isikuloost teada ei ole. Runnel omalt poolt poetiseerib merd esikkogu esimeses luuletuses, Lepik ja Suuman on elanudki saarel, mere luulendamisest rääkimata.
Tahan öelda, et põhjaeesti poeet vajab merd ja merekujutlust, ka juhul, kui ta on metsavahi perest. «Ju lapsena igatsesin merd ääretut mina,» võidakse nüüd kohe vastu deklameerida. Aga Tuglas tuligi Tartust ära Tallinna.
Välja arvatud Suuman, kelle kaks tsüklit Simuna-Alutaguse värsspajatusi kubiseb (vastavalt selle zhanri seadustele) isiku- ja kohanimedest, ollakse omakandi toponüümika luulesse tassimisega enam kui tagasihoidlik. Arvan, et selle taga ei ole ainuüksi esteetiline kaalutlus, vaid ka põhjaeesti mõistes hea toon, suhtlemiskultuur. Inimest, kes ei räägi muust kui iseendast ja külauudistest, peetakse rumalaks, lapsikuks või kasvatamatuks.
Ebavere mägi ei ole kindlasti mitte ainult kohalik vaatamisväärsus, temaga seotud muistendeid luulendas juba Väike-Maarja parnass, Merilaas sekundeeris pahaaimamatult «Ebavere nõiaga» ja sai uuelt võimult esimese võmmu kuklasse. Runnelilt leidsin ainult (Mõru ja mööduja, 1976, lk 31):
Mu sünnivald on Võhmuta, / ma olen väsind, võhmuta.
Sõnamäng meeldib väga mõlemale, Lepikule ja Runnelile ja see on kindlasti ka üks viis, kuidas meie üldpruugituna luituvat keskpõhja keelt nähtavaks-kuuldavaks teha. Sõnamäng eeldab huumori võimaluste kiiret kinninabimist ja kasutamist. Kas pole põhjaeesti loov vaim ka üldse koomika-altim kui pateetikalembene Tartu vaim ja palett rikkalikum, eriti rämedamate ja jämedamate naljaliikide poolest. Burlesk, võllahuumor, tobe nali tulevad välja nii Lepikul kui Runnelil. Tammsaare lisab veel rumala, s.o. kohatu nalja (Rava Kustas!), mis näikse olevat talumatu kõigile teistele peale keskpõhja inimeste. «Pühaduse rüvetamisest» rääkimata:
Eestlane ei heida meelt, / kirbusitta korjab teelt, / selle hais ei hakka ninna, / kuskil võib ka tarvis minna
See on Runnel 1988, aga ega Lepiku pop-pagulase võitluslaulud ole kehvemad.
Lepiku loendamatute sõnamängude seas on üks uuemaid tsüklipealkiri «Koeru poisi koeruselaulud». Siit leiame veel kolm kodukandi toponüümi - on ju «Öötüdruk» tagasituleku raamat - Väinjärv, Rakke ja Kapu risttee, kõik veidi äraspidises konfiguratsioonis. Koerust ca 2,5 km põhja pool asuv Kapu teerist on vabariiklikus autoliikluses hästi tuntud. Seal jooksevad teineteisest läbi Rakke-Koeru maantee ja vana Tallinna-Tartu ehk Piibe maantee. Piibe ise on Koerust kümmekond km idas, Väinjärv 3-4 km kagus. Kapu ristteel ja Väinjärve äärses seenemetsas, paarisluuletuse «Umbsõlmed» tegevuspaikades, peatab Lepik aja. Ning liikumise. Just nagu seiskaks stopperi.
Väinjärv «ei liiguta oimugi»/ Nagu purjus uurmaaker Holm/ (kohaliku NB! kellassepa pärisnimi); ja
Vanker sõitis rataste raginal Rakke poole. / Küsisin pära peale. / Sõidule küsimise motiivi leiame ka Merilaasil, ju see oli Eesti ajal koolilaste üldine komme. Tuli valmis olla ka järsuks äraütlemiseks.
Külamees sülitas kandilisse veeloiku. / Veeloigust tõusis kits ja mökitas: / Kus sa käisid mats-masajalg Koerust?
Seesugune ebasõbralikkuse kitseks kehastumine meenutab natuke Suumani «seletamatuid lugusid», aga siiski ainult ilmumise tehnika poolest. Suumani vaimolendid on ju heatahtlikud abistajad või häirimatud oma asja ajajad. Ka ütleb Suuman olevat nad tegelikud nagu igasugune muu tegelikkus. St. tema pegasus on moodsalt parapsühholoogiline. Noorel luuletaja Lepikul oli, vastupidi, peamiselt kuraditega tegu ja need olid enam piibellikku tüüpi või folkloorset päritolu. Nõndasamuti «Umbsõlmedeski», tavatseb ju Vanatühi just ristteedel ilmuda ning kits on tema tuntumaid inkarnatsioone.
Mina jäin tulbana seisma. / Olen niimoodi seisnud juba viiskümmend aastat, / lollilt lapsemeelne, / Kapu ristteel
- omaelulooliselt üpris täpne vaste aastaile 1944-1994: kodu/kodumaa lähedal mitte ainult hingeliselt, vaid ka geograafiliselt ja samas kurja jõu poolt nagu paigale loitsitud.
Runnel ja Suuman on meie üle-eestilises kasutuses märkamatuks kulunud keskpõhja keelt ergastanud maarahva kõnekeelse ehk nn. rahvaliku elemendiga, ära põlgamata ka kõvemaid sõnu ja ütlusi. Runnelilt ainsana leidsin ühe kodumurdes värsistuse - abipalve Krõõdale, et see ütleks, «kuda üida neid sigudikke», kes endistviisi paha peale kipuvad. Leksikaalselt on Lepiku ja Merilaasi keel säravam. Neil on sõnaga töötamiseks olnud vististi ka tõsisemad motiivid. Merilaasi varane lapsepõlv oli teatavasti kakskeelne. Paguluses oli Lepik kui kirjanik, liiati veel luuletaja esimene, kes pidi hoolt kandma emakeele püsimise ja kultiveerimise eest.
Lepiku järelt stiililiselt aktiivsemaid sõnu arvele võttes eeldasin, et nende hulgas on ka mõni tema kodukihelkonna või vähemalt Järva murrete spetsiifiline sõna. Tulemus ei vastanud ootusele - Lepiku leksikaalsed pilgupüüdjad on kas laia murdelise levikuga või mõne teise kitsama murdeala omad või hoopis ilukirjandusest sõnaraamatuisse võetud. Juba tsiteeritud «Kultuurilehes» vastab Lepik küsimusele leksikaalse «mälukambri» kohta: sõnastikud - Wiedemann, Grenzsteini uute sõnade sõnastik, rahvaluule oma sõnavaraga. «Kes ütleb, mis asi on nopikannel? Või jälle - peremees lõi turtsu? Mul on olnud huvi vana keelepruugi vastu. See viib tagasi lätete juurde, annab mineviku hõngu.»
Järeldus: keel, eriti mis puutub atraktiivseid keelendeid, ei aita kuigivõrd kaasa keskpõhja kirjaniku identifitseerimiseks. Kordan: et tema kodumurdeala valisid eesti kirjakeele baasiks juba Rosenplänter ja Masing, üks lääne-, teine idamurde alalt, tuleb tal nüüd sihiteadlikult ja teraselt läbi vaadata eesti keele ühisvarad.
Tunneme teesi või õigemini hüpoteesi, et lõunaeestlased olevat visuaalselt erksamad, et ülekaalus on seal optiline tüüp, kuna põhjaeestlased tunnetavad maailma enam teiste meelekanalite kaudu, olles suurema auditiivse vastuvõtlikkuse tõttu ka musikaalsemad. Tammsaare on siin muidugi tugevaks argumendiks: tarvitseb vaid läbi lugeda poolsada lehekülge «Tõe ja õiguse» algusest ja meelde tuletada ta suhet isikliku viiuliga. Siinse neliku ühine pill on lõõtspill (Lepik nimetab seda vahelduseks ka kõrtsapilliks) ja ühine persoon on külapillimees. Suumani puhul märkis kriitika juba ammu ära lonkavad rütmid, nimetades neid küll viisakalt teadlikeks rütmikonarusteks. Temal maalikunstnikuna on selle eest ka luules tugev visuaalne substraat, eriti esimestes kogudes. Runneli musikaalsus seisneb andekuses luua tekste, mis on ühel hoobil head loetava luulena ja laulutekstidena. Lepik «Mängumehe» nimiluuletusega, «Vilemehega», «Rohelise kontserdi» instrumentideloendiga (3 värsireal á 4 pilli pluss minaisiku plekktrumm) jne. on siiski teistest rafineeritum. Tema enese seletus: «Muusikainimesena tõi Asta (Kalju Lepiku abikaasa - toim.) minu ellu helide maailma. Ilma temata oleks mul palju kuulmata või nägemata jäänud ja muusika osa minu loomingus oleks kindlasti väiksem olnud.» («Kultuurileht» 13.10.95.) Tõe huvides lisagem aga, et Asta Lepik on valgalane.
Merilaasil ja Lepikul on ühine allegooriline pilli purukslöömise motiiv. Lepikul teeb seda peremees kirvega raiepakul, Merilaasi pillimehed taovad ise oma instrumendid puruks, pussikangelaste pähe, ehkki «Peksta pilliga on narr» ja «Pill ei ole sõjanui». Aga see pole ei põhja- ega üle-eestiline, vaid üleüldine poliitilise ja satiirilise luule probleem, millega siin vaadeldavad luuletajad on isegi hästi, pilli lõhki puhumata toime tulnud.
mäletame Merilaasilt, samuti seda, et mõni selle mõõduka maa noor inimene ometi silmuse kaela pani hariduse kättesaamatuse pärast. Vaoshoitus ja ebaisiklikkus, huumor ja intellekt omalt poolt distantsi hoidmas. Kui malbe oli kas või Runnelgi kahes esimeses kogus ja järjest filosoofilisem järgmistes kogudes - nt. kuulus «Üks veski seisab vete pääl». Ja ikkagi hakati teda pärast «Avalikke laule» (1970) kartma ja kardeti järjest rohkem, kuigi ta ju oma kõige «ohtlikumateski» kogudes on äärmiselt harva häält kõrgendanud. Karta muidugi tasub, sest kui niisugune talitsetud käitumisega isik lõpuks siiski enam ei suuda ja endast välja läheb, siis ta virutab nii et teine enam ei tõuse. Tammsaarel on Indrek, kes niiviisi teeb, ja mitte üks kord. Vaatlusalustel neljal luuletajal on igaühel mõni niisugune väga jõuline luuletus, kus nagu oleks kõik mis piinab täiest hingest, tagajärgedele mõtlemata tulla lastud. Runnelilt leidsin esimese sellise, meeleheite või lämbumise viimasele piirile viidu luuletuse ta kolmandast kogust. See on «Lumelammas» ja kujundimaterjaliks siin õieti ainult loodusjõud. Merilaasi vist küll kõige intensiivsemad luuletused «Herneste taevas» ja «Trumm» annavad edasi seda kumuleeruva rusutise ja tsüklilise meeleheite õhustikku, mis valitses siinmail tema viimase kogu «Antud ja võetud» ilmumise ajal. (Muide, hingearstid soovitavadki lahendamatu ummikutunde ületamiseks minna metsa trummi taguma.) Lepikul on sama sisendusjõulist, kuid erinevalt Merilaasist väljapoole pööratud luulet juba esimeses kogus: «Nägu koduaknas», «Kisendad, kodumaa!».
Ja lõpuks mõned
Anna meile andeks meie võlad...//Ei suuda ma anda andeks, ja ka mulle / ei anta andeks. /---/ Ja kõik,/ ja kõik,/ ja kõik/ on tagasi jälle,/ meie piin ja häbi, oh mu vennad!
(Merilaas, Trumm, 1981)
Ja uuesti kõik jälle kirja pandi. / Ei mingit unustust,/ ei mingit andeksandi.
(Merilaas, Kohtupäev, 1981)
Sinu riik tulgu,/ kui ta just tulemata / jääda ei saa./ Sina ise ära tule. / Sinu riigis hakkab halb./ Sul endal./ Ausalt.
(Runnel, Pärispalve, 1972)
Kõik häbi, mis maailmas olnud,/ on meiegi häbiks saanud.
(Runnel, Side, 1972)
Anna andeks mulle mu võlad./ Anna mulle mu igapäevane leib,/ koduahju lõhnast lõhnav,/ suur ja soe.// Kui ma annan andeks oma võlglastele.
(Lepik, Pää kohal surnud linnud, 1968)
Anna mulle alandlikkust ka viha päeval
(Lepik, 1973)
Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.
(Lepik, Tagasitulek, 1990)
Kui mõtleme siia kõrvale veel Vargamäe vana Andrese, kes ei läinud Pearuga surivoodil ära leppima, siis paistab küll, et Lepik on selles seltskonnas kõige rohkem ristiinimese moodi. Aga kui tagasitulek tõesti ei ole enam vihkamine, ei tähenda see veel kõige andeksandmist. Ega peagi tähendama. Nagu ei tarvitse ka mitte-andeksandmine automaatselt vihkamist tähendada ega tolerantsus armastust etc., sest et õige põhjaeestlane ei küsi iial nagu meie venelased, et miks te meid ei armasta.
Niisiis võib põhjaeestilikkus eksisteerida mitme tunnuse komplektina või sündroomina. Kindlasti mitte ei ole ta tuvastatav mingi üheainsa tunnuse varal.
Esitatud Kalju Lepiku 75 a juubeli ettekandekoosolekul 25.10.95 Tallinnas, Väikese Illimari 12, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996