L, 28.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eluteatri maaletoojad, Eksistentsialistlik Kean?, Inimene Kean, Eluteater, Lavastaja Baskin, Minu tüdruk oli pingviin?, Pierre Rey «Minu tüdruk oli Regine» Pärnu Endlas

NN
Eluteatri maaletoojad, Eksistentsialistlik Kean?, Inimene Kean, Eluteater, Lavastaja Baskin, Minu tüdruk oli pingviin?, Pierre Rey «Minu tüdruk oli Regine» Pärnu Endlas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
IVAR PÕLLU

Jean-Paul Sartre, Alexandre Dumas (vanem).
«Edmund Kean» (legend kolmes vaatuses) Pärnu teatris «Endla».

Lavastaja Roman Baskin.
Kunstnik Jaak Arro.
Nimiosas Jaan Rekkor.
Õnnetud geeniused, surematud, suured omal alal, pärsitud elus. Nad võivad olla kes tahes, ainult ise olla nad ei saa. Kui te tahate neist vaimustuda, vaadake neid omas elemendis, omal alal. Kui te tahate pettuda, vaadelge neid endid. Kui see võimalik on. J. P. Sartre on leidnud Dumas’ vanema näidendis endale hea baasi, mille tragikoomilisele ettevaatlikult, ent kindlakäeliselt paigutada oma. See on näidend nii lõõgastust ihkavale kodanlasele, naerda soovivale prolele, samas ka maailma(teatri) probleeme lahata armastavale targutajale. Nii on ta midagi kõigile ja samas otseselt mitte kellelegi, konkretiseerimata lugu suure maailmateatri näitlejast Edmund Keanist. Nii on ta läbi näidendi ja seeläbi ka etenduse kaudu ühtedele pajats, teistele filosoof. Kord on ta lärmav ja naisi taga ajav napsisõber, kord tundeline ja õrn armastaja, peene tunnetusega näitleja.

Et need vastaspoolused kõik ühes inimeses kokku saavad, ei muuda ometi Keani kuju skisofreeniliseks. Tema on üks. Tema teab, vähemasti arvab teadvat, kes on kes ja kes on ta ise. Kriis tekib, kui maailmamasinavärgi vidin Kean tahab välja astuda, saada härra Edmundiks. See ongi vast mõjusaim stseen. Suurt pargikujude ja büstidega kaetud ringlava keskel asuvat ümmargust kõrgendikku näeme nüüd esmakordselt teise pilguga. Varem kujundusse sulanud kui ruumi kõrgem osa, saab see nüüd ringlavaks, justkui amfiteatri keskmeks, gladiaatorite viimaseks mängupaigaks, kus nad esimest ja viimast korda keisrit tervitada said. Ka siin on rõdul SELLE daami - Elena (Laine Mägi) - kõrval Tema Ise - kroonprints (Aare Laanemets). Sellises olukorras ei olegi vaesel Keanil muud teha, kui solvata printsi, nö. mõrvata näitleja Kean, sealjuures aga puistata teravaid ja maailma paika panevaid fraase, mis vahel juba ehk liigagi lobedaks looks muutunud etenduse taas ideedraama juurde toob. Lava-Keani juhtum on kui mitte öelda tüüpiline, siis kirjanduslikult loogiline küll. Kean tahab mängust välja astuda, lõpetada enne kokkuvarisemist, lahkuda troonilt enne kukutamist. Ta tahab saada lihtsaks inimeseks, elada, vähemasti proovida elada oma elu. Ta aga unustab teised, kes teda just sellisena vajavad. Ta unustab Walesi printsi, ta unustab Elena, unustab seltskonna. Keanil on intrigandi, osava naistemehe kuulsus. Naised on valmis temasse armuma juba kasvõi selle kuulsuse pärast. Walesi printsi jaoks on ta varjatud iidol. Prints jäljendab teda rõivamoes (ja teised omakorda printsi, nii puudub Keanil võimalus olla originaalne), lööb üksteise järel üle Keani armukesed, elab püüdlikult koos Keaniga ohjeldamatut ööelu. Suur mimeet osutub printsi puhul ise jäljendatavaks.

Suhtlemisel Keaniga tunneb ehk prints sedasama keelatuse tunnet, mida suurilmadaamid, kes lavakuulsusega oma mehi petavad. Kean on ju veiderdaja - alam klass, kellega suhtlemine on tõeline keelatud vili. Tavaline kaupmees Kean ei omaks seda mõju. Ka Keani alandamine ei oleks mõttekas, kui ta oleks vaid tavaline kaupmees. Mida kõrgemalt kedagi alla tuua, seda suurem on lõbu. Ja seda suurem on suuremeelsus teda sinna tagasi aidata. Nii et kui identiteedikriisist üldse rääkida, siis põeb seda prints, kelle lavakuju sarnaneb väga Joosep Tootsiga, ainult et see Aare Laanemetsa kehastatu on märksa ebakindlam. Teatri eest põgeneva Keani maapealsele lavale tagasitoojaks saavad Elena ja «tüdruk, kes kõike saab» - Anna Damby, kaupmehe tütar, kes tahab näitlejaks saada, seda peamiselt eeldusena võttes - lõppeesmärgiks abiellumine Keaniga. Kena väike progressiivne tegelane, kelle nime kannab etenduse neli tundi Diana Konstantinova. Elena mängib, lootes veel pärast skandaali eest leida vana Keani, mille peale viimane abielurikkumise- ja põgenemisemängu pidevalt «Ma ei mängi enam»-fraasiga katkestama peab. Ometigi on mäng ju perfektne - ei puudu sellest ka mehe kätte sattuv unustatud lehvik, millest võiks saada laval mängitud «Othello» Desdemona rätik. Anna aga toob järjekindlalt sisse oma etenduse, kus Keanile, kasvõi härra Edmundile on üks kena keskne roll. Ning tasapisi, kasvava heameelega asubki Kean seda osa täitma, pealegi annab see võimaluse näidata truudusetust ja üleolekut oma eelmisele elulavastajale (seltskond - prints - Elena). Nii saab igaüks oma etenduse kätte - ja peab rahul olema.

Viimane tegelastest, kellel ses eluteatris oma sõna ütelda on, on Keani etteütleja ja teener Salomon (Peeter Kard), kes kangesti tuletab meelde «Filosoofipäevast» Professor Kanti teenrit Martin Lampet. Salomonil puudub küll sarnane pealetükkivus oma filosoofia esitlemisel kui Martinil, see aga ei tähenda, et tal puudub süsteem üldse. See süsteem võib filosoofiati olla, sest teadagi on filosoofia religiooni teener. Ja Kean oli omal ajal teatris samahästi kui jumal. Ja ilusate seoste ritta veel lisaks needki, et Martin Lampe rääkis oma filosofeerimishetkil Martin Heideggeri, Sartre’i ühe mõjutaja sõnadega ja et «Keani» lavastaja Roman Baskin selles «Filosoofipäevas» Professorit mängis. Teater armastab seoseid. Kahtlemata ka eluteater - seosed ongi tema äratundmisel abiks. Kolm õilsat - Kean, Anna ja Salomon kuuluvadki nö. positiivsete tegelaste hulka, kes Sartre’ile nii meeltmööda olles omas otsustusjõus lõpuks piisavalt teadlikuks saavad, et tegutseda suudavad. Naine juhib, geenius vaatab, tark teener näeb. Roman Baskinil on see juba õige mitmes lavastus, milles ta tegeleb näiva ja tegeliku suhtega. Molière «Tartuffe’is» siis otseselt nimitegelase end-kellegi-teisena näitajana. Tõeline pale ei jää aga asjatundliku mängule vaatamata osava poolt paljastamata. «Kostümeerijas» jääb näitleja nö. paljastamata. Siin nimitegelase püüdlused - näidata oma «hoolealust» paremast poolest - kannavad vilja. «Edmund Keanis» lasevad Dumas, Sartre ja Baskin Keanil maski langeda ja selle siiski maast tõsta. Keani tahtmine teostub, sest tahtmine muutub. Kean saab tugevaks, sest ta lepib reaaliatega. Kean läheb teise leeri ja vallutab enda tühjaks jäänud kindluse - ise esirinnas trügides.

Kogu pika jutu peale pole aga sõnakestki juttu olnud Keani kehastanud Jaan Rekkorist. Ja paraku ei olegi siin kiidusõnu, sest see vääriks omaette juttu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele


ARSENY W. ASPELUND

Tõlkija Häidi Kolle.
Lavastaja Enn Keerd.
Kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Reimann.

Osades: Siina Üksküla, Arvi Hallik, Ahti Puudersell ja Piret Laurimaa.

Pärnu teatris «Endla» lavastati lõppenud aasta jooksul kaks kummalist näitemängu, mille neurootilisus peaks torkama silma ehk kõige kehvema nägemisega neurootikulegi. Märtsikuu kõige viimasel päeval esietendus rootslanna Margareta Garpe draama «Kõik need päevad ja ööd» ning juba seitse ja pool kuud hiljem prantslase Pierre Rey näidend «Minu tüdruk oli Regine». Garpe kirjutatud tükis käis kogu kemplemine selle ümber, et erinevaisse põlvkondadesse kuuluvatel inimestel on üksteist väga raske mõista (seetõttu nad laval terve pika õhtu nääklevadki). Pierre Rey aga jutustab vaatajaile nukra loo liiga suurest ning egoistlikust emaarmastusest, mis keerab poja elu tuksi (vähemasti nii võis tunduda enamikule vaatajaist, kuigi ei ole ka keelatud vastupidi arvata - ema hoopis päästis oma pojakese).

Prantslane ning rootslanna on haaranud üpris sarnaste teemade järele, mille kohta on tundelistel naiskriitikutel kombeks kirjutada: etendus on tõsistest asjadest. Huvitav, kas Ekspress Hotline oskaks vastata nendele küsimustele? Kas kahe ühtviisi painava näitemängu lavastamine vaikse kuurortlinna teatris on juhuslik või väljendab see mingil moel selles linnas valitsevat õhkkonda? Ilmselt mitte. Pärnu tundub olevat päris terve õhkkonnaga linn, vähemasti mujalt tulnud inimesele, ehkki väikelinna ahtas süsteemis tekkivad pinged pole vist tundmata sellegi linna kodanikele.

Võibolla on nende kahe näidendi sisu mingil moel oluline kogu sellele maale, kus kuurortlinn asub? Või seletavad nad inimestele seletamatul viisil seda aega, mis selle maa kohal hõljub? Üks hea kolleeg väitis, et selline enesepiitsutamine ning pikad süüdistavad monoloogid olevat moodne rootsi haigus. Aga kust on prantslasel sellest aimu? Ta ei tea ju, kus see Rootsi asubki. Kes küll oskaks vastata? Mingi põhjus peab ometi olema, miks kaks ühesuguse tonaalsusega tükki jõudsid ühe aasta sees Pärnu teatris lavale. Üks tuntud venelane olevat kord öelnud, et nagu elus, nii ka kunstis ei ole midagi juhuslikku.

Pierre Rey teatritekst on lihtsalt loona võttes üllatavalt lame. Poeg läheb mõneks kuuks naaberlinna õppima ning tuleb sealt koos tüdrukuga tagasi - Regine nimeks. Ema, kes on harjunud oma 40-aastast pisipoega üksinda armastama, korraldab totraid stseene ja käitub ka muidu päris väljakannatamatult, nii et piinlik hakkab. Mis on piinlik elus, on ka laval vaadates piinlik, mitte aga traagiline (elik tõsine), nagu vist näitekirjanik on arvanud. Tüdrukul hakkas ka piinlik ja pani plagama, memmepoeg Camille elab aga vanapoisina arvatavasti siiani oma ema ja isa juures, kui ta surnud ei ole. Korraks ta küll tõstis indiaanlase kombel raske metalljuraka pea kohale ning vibutas seda, ometi pani ta selle kohe jälle vaguralt põrandale maha.

Juhust ei või siiski võpsikusse heita. Palju rahustavam on mõelda, et «Regine» lavastati Pärnu Endlas juhuslikult (vaadati, et enam-vähem korralik näitemäng, dialoogil ei ole ka eriti viga, ning tehtigi ära) ja tegemist ei olegi uut ajastut kuulutava lavastusega. Kergendusohe vallandus siinkirjutaja huulilt seda mõtet mõteldes, Eesti teatris ei olegi algamas uus, neurootilise teatri ajajärk.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

Tagasi üles