N, 26.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Minu tüdruk oli pingviin?, Pierre Rey «Minu tüdruk oli Regine» Pärnu Endlas

NN
Minu tüdruk oli pingviin?, Pierre Rey «Minu tüdruk oli Regine» Pärnu Endlas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

ARSENY W. ASPELUND

Tõlkija Häidi Kolle.
Lavastaja Enn Keerd.
Kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Reimann.

Osades: Siina Üksküla, Arvi Hallik, Ahti Puudersell ja Piret Laurimaa.

Pärnu teatris «Endla» lavastati lõppenud aasta jooksul kaks kummalist näitemängu, mille neurootilisus peaks torkama silma ehk kõige kehvema nägemisega neurootikulegi. Märtsikuu kõige viimasel päeval esietendus rootslanna Margareta Garpe draama «Kõik need päevad ja ööd» ning juba seitse ja pool kuud hiljem prantslase Pierre Rey näidend «Minu tüdruk oli Regine». Garpe kirjutatud tükis käis kogu kemplemine selle ümber, et erinevaisse põlvkondadesse kuuluvatel inimestel on üksteist väga raske mõista (seetõttu nad laval terve pika õhtu nääklevadki). Pierre Rey aga jutustab vaatajaile nukra loo liiga suurest ning egoistlikust emaarmastusest, mis keerab poja elu tuksi (vähemasti nii võis tunduda enamikule vaatajaist, kuigi ei ole ka keelatud vastupidi arvata - ema hoopis päästis oma pojakese).

Prantslane ning rootslanna on haaranud üpris sarnaste teemade järele, mille kohta on tundelistel naiskriitikutel kombeks kirjutada: etendus on tõsistest asjadest. Huvitav, kas Ekspress Hotline oskaks vastata nendele küsimustele? Kas kahe ühtviisi painava näitemängu lavastamine vaikse kuurortlinna teatris on juhuslik või väljendab see mingil moel selles linnas valitsevat õhkkonda? Ilmselt mitte. Pärnu tundub olevat päris terve õhkkonnaga linn, vähemasti mujalt tulnud inimesele, ehkki väikelinna ahtas süsteemis tekkivad pinged pole vist tundmata sellegi linna kodanikele.

Võibolla on nende kahe näidendi sisu mingil moel oluline kogu sellele maale, kus kuurortlinn asub? Või seletavad nad inimestele seletamatul viisil seda aega, mis selle maa kohal hõljub? Üks hea kolleeg väitis, et selline enesepiitsutamine ning pikad süüdistavad monoloogid olevat moodne rootsi haigus. Aga kust on prantslasel sellest aimu? Ta ei tea ju, kus see Rootsi asubki. Kes küll oskaks vastata? Mingi põhjus peab ometi olema, miks kaks ühesuguse tonaalsusega tükki jõudsid ühe aasta sees Pärnu teatris lavale. Üks tuntud venelane olevat kord öelnud, et nagu elus, nii ka kunstis ei ole midagi juhuslikku.

Pierre Rey teatritekst on lihtsalt loona võttes üllatavalt lame. Poeg läheb mõneks kuuks naaberlinna õppima ning tuleb sealt koos tüdrukuga tagasi - Regine nimeks. Ema, kes on harjunud oma 40-aastast pisipoega üksinda armastama, korraldab totraid stseene ja käitub ka muidu päris väljakannatamatult, nii et piinlik hakkab. Mis on piinlik elus, on ka laval vaadates piinlik, mitte aga traagiline (elik tõsine), nagu vist näitekirjanik on arvanud. Tüdrukul hakkas ka piinlik ja pani plagama, memmepoeg Camille elab aga vanapoisina arvatavasti siiani oma ema ja isa juures, kui ta surnud ei ole. Korraks ta küll tõstis indiaanlase kombel raske metalljuraka pea kohale ning vibutas seda, ometi pani ta selle kohe jälle vaguralt põrandale maha.

Juhust ei või siiski võpsikusse heita. Palju rahustavam on mõelda, et «Regine» lavastati Pärnu Endlas juhuslikult (vaadati, et enam-vähem korralik näitemäng, dialoogil ei ole ka eriti viga, ning tehtigi ära) ja tegemist ei olegi uut ajastut kuulutava lavastusega. Kergendusohe vallandus siinkirjutaja huulilt seda mõtet mõteldes, Eesti teatris ei olegi algamas uus, neurootilise teatri ajajärk.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

Tagasi üles