Islandi arhaikum, Peaasi, et nad ei nutaks, «Välk mina olen! Pauk mina olen!»

MARTIN SÕMER

Island - jäine vulkaanisaar keset merd, mis jääb Norra ja Gröönimaa vahele. Saare siseosa katab jääkilp ja kogu veerandmiljoniline rahvas elab saare kitsa rannariba asulates; ainus linn peale Reykjaviki on Akureyri.

Me peame siin Islandit vettinud presendi värvi saagasaareks, mis kultuurikontsentratsioonilt ületab muud paigad vähemalt läänepoolkeral. Vist ei vaata me asjata Islandile alt üles. Olen siin kohanud palju inimesi, kes sooviksid kordki elus käia Islandil, kuid vähe on neid, kelle jalg sinna tõepoolest on ulatunud astuma.

Islandi ajalugu ei ulatu kaugele: veidi enne viikingiaja algust kolisid sinna mõned keldi mungad. Islandist oli teadlik ka iirlane Dicuil, kes tegelikult elas Prantsusmaal ja kes eelnevalt oli välja peilinud Fääri saarte olemasolu. Nagu analüüsid on näidanud, leidub islandlastes tõepoolest keltide verd, hoolimata faktist, et enamik kelte põgenes pärast seda, kui Atlandi künnise jäätunud tipu ühte geisritest auravasse lahte olid ankrusse jätnud oma laevad norröna keelt kõnelevad habetunud mehed eesotsas Ingolf Arnarsoniga. Ja geisrite veenev toss ajendas neid paigale nimeks panema Suitsev laht - Reykjavik. «Islandlaste raamatus» (Íslendingabók) - ühes kahest muistsest ajalooraamatust - kirjutatakse, et nad (iirlased) sõitsid ära seepärast, et nad ei tahtnud elada koos paganatega. Keskaegsed ajaloolased väitsid, et norralased tulid Islandile, sest Harald Hårfagre türannia, mis ühtekokku kestis 68 aastat, oli muutunud talumatuks. Ilmselt kujutab väide endast siiski suurt liialdust. Aastal 1000 kehtestati Islandil ristiusk põhjendusega, et saare esimeste asukate seas oli olnud kristlasi. Neile, kes uue usundiga kohe harjuda ei suutnud, jäeti voli oma jumalaid eraviisiliselt edasi kummardada.

Nii oli alguse saanud tsivilisatsioon Islandil, ja vaevaliselt kerkisid saarele kivist ja tõrvast kojad. Alles palju hiljem ehitati puust tared, mis värviti erkudes toonides, et pisutki peletada hallide pilvemassiivide alalist depressiooni.

Modernne Island algas telefoni toomisega saarele aastal 1906, kümne aasta pärast oli kogu elanikkond jõudnud ka linnastuda. Industrialiseerimist aga ei toimunud kunagi. Keskajast jõuti tänapäeva paari põlvkonnaga ja sedavõrd kiire murrang pani islandlased oma juuri otsima. Nii on kaasaegsed kirjanikud süüvinud minevikku ning hoiavad elus saagade ja mütoloogia aega. Praegune Island kuulub kindlalt modernsesse maailma. Sellel saarel põleb öiti palju tulesid, need tuled valgustavad ka Reykjavikki suubuvat kiirteed, ja kahele poole jääb pimedusse mähitud maastik, mille pinnamood ja värvid varieeruvad rohkem, kui oskaksime oodata. Sama valgus saadab ära ka lennukid Keflavíki lennuväljalt ja valgustab ülimodernse terminalihoone esist, millel seisab juba sajandeid Islandi vanim skulptuur. Islandil saab ka selgeks, et kaasaegsus ja ameerikalikkus on teineteisest kergesti eraldatavad mõisted: Coca-Cola esindushoone Reykjavikis ei erga punastest kirjadest - logo on raiutud fassaadi halli kivisse ja mõjub hoopis püsivamalt. Edaspidi selgub, et igasugune Coca-Cola reklaam saarel üldse puudub. Ka ei ole võimalik leida ühtki McDonaldsi restorani. Kurioosumina on islandi kasvuhoonetes kasvatatud banaane - lihtsalt et luua pretsedenti; siirdemuru tuleb niikuinii toota, sest on ilus, kui linnades on pisutki murulappe, aga looduslikult ei kasva seal peaaegu midagi.

Üha sagedamini on hakatud rääkima Islandi majanduse keerulisest olukorrast, mille põhjused on alaline sõltuvus impordist ja saare enda väike tootlikkus. Island on kallis maa, võibolla maailma kalleim, nii ei ole põhjust imestada keskmise kuupalga üle mis on 140 000 Islandi krooni (32 000 EEKi), sest ka kinopileti eest nõutakse 700 Islandi krooni (160 EEKi). Autosid on 1000 elaniku kohta 497.

Nagu ülejäänud skandinaavia keeled, põhineb ka islandi keel norrönal, muistsel põhja keelel, õigemini selle läänemurretel, kuid erinevalt teistest pole islandi keel aja jooksul peaaegu muutunud. Islandlased ei ole kunagi olnud eriti agarad võtma kasutusele võõrsõnu ja laene. Esimene võõrkeel, mida Islandi koolides õppima hakatakse, on taani keel. Et taani hääldust on väga raske omandada, räägivad islandlased seda üsna puiselt, peaaegu norrapäraselt, ja kuna taani ja norra keele kirjapilt on üsna sarnane, siis ongi see pigem norra keel ja taani keeleks nimetatakse seda naljakat moonutist vaid mingi inertse kokkuleppe tõttu.

Omavahelises suhtlemises kasutavad islandlased vaid eesnimesid, isegi telefoniraamat on alfabetiseeritud eesnimede järgi. Meie mõistes perekonnanime neil polegi, on hoopis isanimi. Islandlased teevad rangelt vahet küsimustel Kes sa oled? ja Mis su nimi on?. Näiteks Islandi president Vigdis Finnbogadóttiri nimi on Vigdis, aga ta on Finnbogadóttir ehk Finnboga tütar. Ainsad kogu saarel, keda tituleeritakse härra või prouaga, on president ja piiskop.

Kultuur Islandil ei ole luksus, see on islandlaste eksistentsi ainus alus. Kui islandlased ei oleks hoolinud oma keelest ja ajaloost, poleks neil üldse põhjust sel saarel elada. XVIII sajandil liikuski mööda Islandit tõsiselt võetav ettepanek kolida kogu rahvas ümber Jüüti poolsaarele. Ometi jäid nad paigale ja vana keel sai püsida muutumatuna; koolides loetakse tänini vanu saagasid sellisel kujul, nagu nad kunagi kirjutati, ilma et oleks vaja neid keeleliselt uuendada. Uute sõnade loomisest võtab osa kogu rahvas - näiteks mõni laenatud arvutialane termin toob endaga kaasa arutelud automehaanikutest pressi tasandini, et leida võõrale sõnale islandi vaste. Viis aastat tagasi väljaantud suures islandi leksikonis asendas toimetus paljud inglise- ja taanikeelsed terminid omatehtutega. Et leksikon suisa kodeerituna ei mõjuks, lisati siiski ka üsna täpne instruktsioon, kuidas teosega toime tulla. Kui keeleteadus on olnud islandlaste huviobjektiks kaua, siis kujutav kunst avastati enda jaoks alles eelmisel sajandil, mil paljud islandlased käisid Taanis õppimas ja tõid saarele tagasi pöördudes endaga kaasa kodanliku kultuuri elemente. Islandi kujutav kunst on niivõrd uus nähtus, et paljud selle rajajad veel elavad. Tüüpilisel islandi maalil kujutatakse saare maastikku eredates toonides. Graafika pole seal kunagi läbi löönud. Ka klassikaline muusika võttis Islandil juured alla alles hiljaaegu. Teatris käib väidetavasti kogu islandi rahvas. Reykjavikis on professionaalseid teatreid koguni kaks: Thjódleikhusid ja Borgarleikhusid, kummaski kaks saali. Kutseline teater asub ka Aukareyris, lisaks tegutseb kogu saarel palju amatöörtruppe.

Island tõstab teadlikult esile oma andeid, nii väikeses ühiskonnas ei ole ka eriti keeruline neid üles leida. Saar seob ühte enda vähesed inimesed, kellest vulkaanide destruktiivsed jõud on teinud fatalistid.

Niisugune on Island - väike, meie jaoks peaaegu müstiline maa, mingil määral Eestiga sarnane ka. Samas ei ole aga Eestit mõtet hakata saareks ümber ehitama, omapära läheks kaotsi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ERIK LINNUMÄGI

Kulno Süvalepa «Hundijaani-jant» Vanemuises. Lavastaja Aivar Tommingas. Kunstnik Esti Kittus. Osades Aivar Tommingas, Merilin Kiviorg, Mait Trink, Meelis Hansing, Tiina-Liina Lepasepp, Kersti Neem.

Aastajagu tagasi lõpetas Hoiaronk oma muljete esitamise «Kaval-Antsu ja Vanapagana» puhul üpris paika(pane)va tõdemisega: «Nii et on päris kahju, et esietendusel niigi mitte rohkete täiskasvanute hulgas tähtsamaid avaliku elu tegelasi näha polnud, sest teinekord on hirmus kasulik teada saada, mida arvavad neist asjust, mis meile tuntud ja teatud, meie lapsed. Et mille üle nad siis ikkagi naeravad?»

Väga nupukas pärimine, kui leiduks keegi, kes vastaks. Paraku retoorilised küsimused, küllap Hoiaronk teab hästi, jäävad tavaliselt ammendavate vastusteta. Targem oleks küsida midagi lihtsamat, näiteks, mis asi on elekter, või armastus. Üks on ometi selge - igal juhul ei naera meie lapsed õnneks veel iseendi üle. Ja täiskasvanud, eriti just tähtsad täiskasvanud (lohutuseks: eriti tähtsad isikud käivad üksnes eriti tähtsatel esietendustel, sedagi valikuliselt) ei suuda uskuda, et nad juba nende üle naerda oskaksid; aga inimlaps kasvab ja õpib. Tõestitõesti, kelle üle nad siis esialgu naeravad? Või olgu peale, mille üle?

Need küsimused kergitusid mõnetise tahestahtmatusega ka värske «Hundijaani-jandi» ja tema eelkäija, veel eelmisel talvel etendunud «Sabajandiga» seoses. Viimast tasuks natuke meenutada, sest vaatamata kriitika peeglisse mittemahtumisele pälvis entusiastide väikese kollektiivi ennastsalgav tegutsemine pisikese publiku sooja vastuvõtu (etendati üle neljakümne korra) ning, mis seekordse sõnavõtu õigustamiseks peamine - tema head ja vead võimenduvad kujukalt «Hundijaani-jandis».

Mistahes näidendi head ja vead saavad ikka ja enamasti alguse dramaatikust. Kulno Süvalepal tundus mõned aastad tagasi justkui seitsmes noorus algavat, või tuli üks teatud tiibadega hobune ta talli tagasi. Kuidas teisiti seletada pretsedenditut juhtumi(s)t, et Süvalepa nimi seisis autori nimena korraga nelja («Pinocchio» koos muusikaga, «Emajõe ööbik», «Kaunimad aastad su elus», «Sabajant») ning veel ühe neljandiku («Hulkur Rasmuse» laulusõnad) teatri jooksvas mängukavas oleva, vaid üheainsa kalendriaasta jooksul esietendunud lavastuse kavalehel?! Kusjuures igaüks neist täiesti ise tegu ja nägu, eriti omapärane just kõige tillematele määratud «Sabajant», kus suurt(e) ilmaelu ja teisi tähtsaid loodusseadusi mittemillekski pidavalt lustis täistuurides üks isepäine kamp. Ette kanti tõsielumuinasjutuline muusikaliseeritud jant (naljakas mäng) rõhutatult teatrimängulises vormis. Naerda sai nii laps kui vanainimene, ja moraaliga, mida igalt poolt nii kangesti otsime ju, on asjad just sedasi nagu nad on - kas tasubki teda küll tikutule, küll veduriprozhektoriga taga ajada? Mõnikord võib endale ka lihtsalt lõbusat lustimist lubada, unustada tunnikski see meie nahhaalne maailm, armutu elu... millal see laps veel naerab?! Aga ei unustanud dramaatik süzheedki, ega puudunud lavalt ka näitemänguline dünaamika (Karul miskipärast tolkneb taguotsas kahemeetrine sabalohe, Hundil-Rebasel kõigest mingi puudritups; ja kuidas nemad siis Karult endile seisusekohased sabad välja kavaldavad, sissesekka muid nipitamisi Metsavanaga.) «Sabajanti» sünnitades oli Süvalepal jätkunud mahti välja mõtelda vaimukat sõnamängu ja pisikest villaseviskamist nii muinasjuttude-muistendite kui tänapäevaste ühiskondlike kategooriate üle, ent see polnud eesmärk omaette, see lisas vaid shmanti.

Nüüd «Hundijaani-jandi» juures astub varjust lagedale see hästi tuntud ja kergelt kättemaksuhimuline järje-sündroom - kõik eeldused kordaminekut korrata oleks nagu olemas, ent ometi jääb kogu ettevõtmise kohale justkui millegi tuulest püütu vari. «Hundijaani-jandis» puudub läbiv lugu, üksnes teemast ei aita; lapsed ootavad (ja mitte ainult nemad) eelkõige edasivedavat sündmustikku, see on väga vana tõde.

«Sabajant» algas sedamoodi, et süütust vinskienergiast pulbitsev Rebane otsib taga uimast ja ohmuvõitu Hunti; natuke näägeldud, hakatakse teatrit tegema, s.t. kõigepealt lava ehitama, mis juba iseenesest põnev võte. Lavameister Hunt ei jaga aga lavast suurt midagi, ta on vana ja blaseerunud, ei kuule ta ka enam kuigi perfektselt, kui Rebane käsib tal puud kohale tuua, vantsib Hunt tagasi, luud peos, teist korda tarib kaenla all kuud jne. Hunt jõuab Aivar Tommingase kiindumuse märgiks ehtsat elektrikitarri helistada ja moesolevaid lööklaule laulda, mis lausa kõhedusttekitava kindlusega tüki faabulasse haakuvad. Eksprompt Süvalepa ja eksperiment Tomminga trupi poolt, lugu ise ja lavastus oli hästi tasakaalus.

Nüüd aga, jah, kui leiti, et kuluks ära ka järg, hakkas ilmnema sisetakistusi. Kõigepealt Süvalepal, ju vist tellimustöö jääb mõneski mõttes paraku ikka tellimustööks. Kuigi dramaatik on ka seekord püüdnud kõigest väest ja leidnud mängule intrigeeriva põhjusegi - vanahärra Hundi piduliku pensionilesaatmise tseremoonia, siis pole ta ometi üle saanud igast mäest, vaid üheks üleslöödud koosviibimiseks see sündmus kujunebki; mis pidanuks jääma taustaks, asetub keskmesse.

Seegi kord saabub hakatuseks Rebane (Merilin Kiviorg) ja ajab pikemata jalule, nagu muistegi, kännu taga norskava Hundi (Aivar Tommingas), tuletades talle õrna õhinaga meelde, et oleks nagu aeg pensile minna. Millega Hunt päris hästi nõus on, saab kindlasti pulli ses igavavõitu olesklemises. (Kahju, et Esti Kittuse lavapilt seekord niiväga klassikaline välja näeb, ehk võinuks veel kord millegi ehitamisest pihta hakata?) Rebasel on kaasas suurem sumadan kostüümide ehk piduriietega. Sealt saavad endile karnevalirüüd ka kõik ülejäänud külalised, vaataja vanad sõbrad Karu (Mait Trink) ja Metsavana (Meelis Hansing) ning uued tuttavad Jänes (Tiina-Liina Lepasepp) ja Metsamoor (Kersti Neem). Et just Hundile frakk õpetussõnade saatel hädaga pooleks selga aetakse, on igati arusaadav, aga miks Karu ühtäkki vanaks roomlaseks (tooga) ja Metsavana koguni moslemiks (turban ja puhvpüksid) peavad hakkama? Puhtalt Rebase kapriissest fantaasiast lähtuvalt, et jube põnev, ah? Nojah, kui Rebane on kogu selle järgneva showprogrammi üldjuht, lavastaja ja management, siis küll. Tantsu- ja laulunumbrid on mõnusad ja vaadatavad; asja juurde kuuluv väike tüli koos kiskumisega ehk arvamuste lahknemine, kas piduroaks pakutud vihmaussid on praetud või röstitud, annab võimaluse parajaks mölluks. Ka seekord on Süvalep näinud natuke vaeva sõnamängulisusega (kui Rebane nimetab Hundi osmikut villaks, arvab peremees, et villa pole ta ammu näinud), kuid juba mõnevõrra kramplikumalt, seletades rohkem võõrtermineid maa(metsa)keelde ümber. Hundile tuuakse hulgaliselt kingitusi (kargud, üks nagu jahipüss ja teine nagu vihmavari; hiiglaslikud hambaproteesid, võluprillid, ja nende kõrvale ehtne ratastool...); vidinad on iseenesest ju huvitavad, kui need leiaks veenva põhjenduse, hakkaks eesmärgikalt kaasa mängima. Praegu rõhutakse millelegi ebamäärasele, aga pole see Hunt sugugi veel nõnda fossiilne. Mis aga puutub Aivar Tommingase ninasse lavageeniliste tütarlaste leidmisel, siis juba «Sabajandis» tundus võimatu, et üks lavadebütant võib olla nii graatsiline, lausa balletlik nagu seda oli Merilin Kiviorg, nüüd on asi veelgi paremaks läinud. Karu, lisaks sellele, et Mait Trink ikka tõesti karu mõõdud välja annab, on väljenduslikult samuti tublisti edasi arenenud. Metsavana esineb Meelis Hansingu (veel vähe) tuntud headuses, aga Kersti Neeme Metsamoor toob endaga kaasa mingi nõiakalduvustega lapsemeelse naise hõnguse, kuhu ka soovi korral välise kestatüübi taha võib pilgu heita.

Teatraliseeritud kontserdina, kus ei puudu ka pürotehnilised efektid, on Hundi pensionipidu omal kohal. Ja pole vist mõtet suurt aasida, et seal midagi erilist ei juhtu, et mille üle need lapsed siis lõpuks naeravad. Naergu, kuidas vaid jõuavad, peaasi, et nad ei nuta. Sest ükskord suureks kasvades antakse neile elus nutta küll ja küll.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUSNETS

LEE PERRY - Super Ape Inna Jungle (ARIWA/RAS) LEE PERRY & MAD PROFESSOR - Black Ark exPerryments (ARIWA/RAS)

... «Üliahv mina olen! Lendlõvi olen! Imeline ämmeljas! Keeristorm ja kõu! Hannibal on mu nimi! William Shakespeare on mu nimi! Peter Paan ja võlur Merlin! Siioni kuningas ja Tsungli valitseja! Mina olen! Maavärin ja välk, must jää ja Jeesus, kuutõbine ja kosmosekodanik, misjonär ja müstik!»

Noh? Voh! või Võeh!? Kuidas tundub? Kas tunnistame häbenematu eneseülistamise kohe kunstielunormiks või nõuame enne psühhiaatrilist ekspertiisi ja seejärel - tulemustest olenemata? - kõigi kunstkehkenpükste lindpriiks kuulutamist? Või valime esialgu vahepealse variandi, mööndes, et pidurdamatu tüüp, kes täiesti kõigutamatult, suurima sisima veendumusega sedavõrd pöörast teksti paneb, peaks nii- ehk teistmoodi olema ikkagi üks päris vintske... vanamehenäss? Kui vana just, ei paista teadvat mitte keegi, Lee «Scratch» Perry sünniaeg ja täpsem -koht on mähkunud samasugusesse müstikapilve nagu tema ligi 30 aasta pikkune muusikukarjäärgi, mis sai sisse ägedama hoo 1968. aasta paiku Jamaikal, Perry-papi kunagisel kodusaarel, kust see maagiline helikosmopoliit ja andunud rastafariaan nüüdseks - peale kümnete ja kümnete kaua ja kaunisti mängivate albumite salvestamist, peale mõnede võigastegi veidruste toimepanemist (oma legendaarse stuudio Black Ark mitmekordset mahapõletamist), peale meeletute süüdistuskõnede avalikku otsesihtimist maailma muusikaäri suurmogulite pihta (näiteks Island Recordsi bossi Chris Blackwelli tembeldas Perry ühel oma kõmulisel singliplaadil «ilgeks vampiiriks» ja «peasüüdlaseks Bob Marley enneaegses surmas») - on ümber kolinud kellavärginduse ja kõva raha, vahukoorekuklite, Noorte Jumalate (Young Gods) ja maaliliste mägede maale Shveitsi. Seal on tema tormilisest muusikategemisest tükk aega samahästi kui paastu pidanud, vähemasti varasema tempo ja toimekusega võrreldes. Seega on Mad Profi nõustamisel avaldatud uusüllitiste komplekt, kuhu kuuluvad ka «Üliahvi»-album ja «eksPerrymendid», Perry jaoks peaaegu et come-back. Järjekordne.

Eespool ümberkirjutatud sõge tsitaadikontsentraat kujutab endast muidugi vaid tibatillukest killukest kõigist manamistest, mida visionäär Perry, «reggae- muusika mõjukaim produtsent, kelle karjäär hõlmab selle stiili kogu senist ajalugu» («The New Music Record & Tape Guide»), pidanud vajalikuks ilmarahvale aastate vältel esitada. Ning nendegi kahe plaadi ühises pikas lugulaulus on nood tiitlivõtmised, ürgelementideks olemised, loojate ja looduga samastumised kõigest väike fragment kusagilt keskkohast. Algused ja lõpud pole vähem söakad. «Humanoid mina ei ole, komputeroid mina olen,» teatab Perry tõsimeeli, niipea kui ta «Üliahvina Tsanglis» esimest korda suu lahti teeb. «Sõge mina olen,» jääb ta viimaseks sõnumiks tsangli-üllitise viimases palas. Aga selle sõnumi sabast, sellest enesediagnoosist ei tasu küünikutel õhinal kinni hakata. Meeltesegaseks on Perry ise end alati nimetanud - ja muusikaambulatooriumi püsipatsiendiks. Mil määral kinnitab seda diagnoosi LP haiguslugu kusagil Kingstoni linna kliinikus, sel pole lõppude-lõpuks määravat tähtsust. (ON?? EIJOLE!) Norm ja hälve, nii muusikas kui mujal, on valdavalt kokkuleppe küsimus. Aberratsioonidena, isevärki mullistustena muusikamaastike kaugemaist võpsikuist võisid «normaalse» maitsega tarbijaile tunduda «vanasti» (s.t. umbes 28 a. tagasi) dub ja veel võrdlemisi hiljuti ka tsangel - selleks viimaseks miksib Perry’t modernmetsiku tantsumuusika loominguline üksus Douggie Digital/ Juggler; tuttavlikum ja traditsioonilisem Perry kostab «Black Arkil» mehe enda, Mad Profi ja William The Conquerori viimistluses -, iseäranis viimastel aastatel on aga mõlemad mutantvormid üha visamalt tikkumas lausa lugematutesse naabervaldustesse, nii et avant-popil ja muul «avangardil» on vahel võimatu, mõnikord isegi mõttetu vahet teha. Tõsi, esineb juhuseid, kus taoline ristsigi(ma)tus võtab sõna otseses mõttes hälbinud vorme: rohkem kui ühe menuka marjamaise diskomuusikaplaadi tagaküljelt leiab mõne loo juurest kirja «dub remix»! Remiksimisega võib seal tegemist olla jah, ainult et dub on neist remiksidest küll sama kaugel kui Mäeküla piimamees Merkuurist. Õieti, kaugemal veel...

Veel kaugustest. Mõnest, mida Lee Perry oskab lähedusteks muuta. - Kunstnikuks olemise allaheitlik vahendajamissioon ühelt poolt ning sõnaosav enesereklaam kui väljendusvahend ja olemisviis teiselt poolt. Tulemuseks: muhedamast muhedam tehnokraatia helis ja oivalisim onomatopoeetika tekstides. (Reggae’ ja dubi tõrjujaid see jutt mõistagi ei veena...) Aga sedasama asja annab kokku võtta, defineerida ja kirjeldada lugematutel muudelgi viisidel. Kasvõi Captain Beefhearti sõnadega: «Kunstnik on keegi, kes peenelt nipitiritab eelkõige iseennast.»

... Ja alles teises järjekorras teisi?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996