Inimesele, kes ei loe, tundub, et talle tulevad originaalsed mõtted, Minu tee raamatuni

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RUTT HINRIKUS

39. Kreutzwaldi päevad Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis 21. ja 22. detsembril 1995.

Pealkirjas toodu on üks mõtetest, millega Tõnis Lukas (kui Riigikogu kultuurikomisjoni esimees) avas 39. Kreutzwaldi päevad. Vahest võiks veel kord meenutada, et Kreutzwaldi päevad ei ole mitte «Kalevipoja» lugemine, ega ainult kirjandusmuuseumi aastalõpuüritus, vaid Eesti ainus kirjandusloo ja folkloori konverents, millel on nii pikk traditsioon. Kuid sõnadel muuseum, Kreutzwald, Tartu ja muidugi sõnal kultuur, vahest isegi sõnal teadus - ja kindlasti sõnal rahvusteadus - on Eestis ikka mingi märk küljes. Märk, et seda ei saa müüa või et sellel puudub turg. (Ja siis on mõned nii taipamatud, et räägivad selle totaalse müümise juures eetilisest kriisist.)

Prooviks seekord keskenduda märkidele, sest konverentsi üheks keskseks ettekandeks oli Jüri Talveti «Tartu kui märk». Tellitud eessõnaks Andaluusia Semiootika Assotsiatsiooni väljaandele Tartu semiootika koolkonnast, on Talveti nägemus Eestis seni veel laiemalt tutvustamata. Jüri Talvet mõtiskles Tartu kui sümboli üle maailma linnade seas, kusjuures ta nägi Tartu vaimsusena (vaimuna) selle linna vaimse sisu küündimist üle füüsiliste kontuuride. Sümboolne Tartu on Talveti nägemuses triptühhon, milles ülikool moodustab intellektuaalse tahu, Toomemägi spirituaalse tahu ning Emajõgi südame ja tunnete tahu. Seejuures on spirituaalne tahk ajas kõvasti teisenenud ning see teisenemine algas juba siis, kui Toomkirikusse läinud sajandi alul ehitati raamatukogu. Emajõgi avanes Eesti ärkamisajaga ning ka praegust Tartut iseloomustab kõige rohkem avanemine. Ajalugu on Tartut sulgenud ja avanud, kallutanud teda itta ja läände (ka provintslusse). Kuid sellest on olulisem Tartu kaugus võimu keskustest (oli see võim siis aegade jooksul Stockholmis, Moskvas, Peterburis või Tallinnas). See on jätnud ruumi vabadusele. Vastupidiselt paljudele Euroopasse pürgijatele (alates nooreestlastest), rõhutas maailmakirjanduse professor Jüri Talvet «Kalevipoja» originaalsust maailmakirjanduse kontekstis, kõrvutades teda näiteks maailmas üldtuntud Longfellow’ eeposega.

Sellelt ülendavalt nägemuselt viis kuulajad enesekriitilisemale lainele Tiit Hennoste «Modernism ja meie: kolm pinget». Modernism on paradigma, millega mõõdetakse 20. sajandil kirjandust ja kunsti ning oma kirjandust modernismiga suhtestamata satume sageli väljaspool Eestit kommunikatsiooniraskustesse. Modernismi mõiste kasutamisel (või mittekasutamisel) on Eestis ja Euroopas olulisi erinevusi. Eesti kirjandusuurijad jätavad modernismi sageli hoopis määratlemata ja kõrvaliseks. Siin võib täheldada liikumist modernismi sisse ja (või) tagasi realismi, Eestis on toimunud peateekeskne liikumine, realismikeskne käsitlus, milles modernismi vaadeldakse spetsiifiliste joonte või kõrvalekalletena. Euroopa on kiikunud modernismilainetega kaasa, Eesti on vahel hüpanud samas suunas. Kui ennast rahulikult vaadelda seisukohalt, et Eesti on alati olnud Euroopas, tuleb end teadvustada ja lahti rääkida enam käibivais mõistetes.

Milline on modernismi ja postmodernismi suhe, küsis Jaanus Adamson («Postmodernne detektiiv»), kas katkestus või jätk? Modernismi juured on psühhoanalüüsis ja müütide uurimises. Modernism on ideaalne narratiiv, postmodernism ideaalne detektor. Jaanus Adamson keskendus opositsioonile modernsusega, detektiivloole kui traditsiooniliste uskumuste manifestatsioonile, kus kord on ühenduses maagiaga ja mõistuse võimuga. Näiteks oli ebatüüpiline detektiivlugu - Mati Undi «Mõrv hotellis», mis Jaanus Adamsoni vaatluses on postmodernne teos (samas kui Tiit Hennoste seda modernistlikuna näeb). Eesti modernistlik kirjanik Vaino Vahing rääkis oma kogemustest pealkirja all «Seisund iseendas on tervik». Modernkirjanduse sümboolika on vahetumalt avatud kui traditsioonilisel kirjandusel. Kuid see, mis sümboleis avaneb, on Vahingu jaoks seisund, seisundi tervik, sest meel on esmane. Piiritlenud seisundit filosoofiliselt ja esteetiliselt, rääkis Vahing oma teoste retseptsioonist (tuues muidugi arvukaid näiteid mittemõistmisest) ja lõpetas intrigeerivate marginaalidega teemal Vahing ja Unt.

Modernismi märgist ei saanud täiesti mööda ka Sirje Olesk («Pagulaste katse välja anda soome luule antoloogiat»). 1950. aastate lõpul oli Rootsi eestlastel kavas ja osalt ka valmis soome uuema tõlkeluule käsikiri. Kui oleks leidunud rahastajaid, võiks eesti keeles lugeda mitme soome hinnatud modernisti luulet. Lehte Tavel rääkis märkidest terminoloogia aspektist - «Küsimärke eesti kirjandusterminoloogias». Füüsik Heino Eelsalu võrdles tähistaeva ja rahvaluule märgisüsteeme (««Kalevipoeg ja tähistaevas»). Ajaloolane Ea Jansen («Muutuva aja vaimsus ja Kreutzwald») vaatles eestikeelse ja saksakeelse kultuuri vahekorra muutumist, eestluse märgi progressi, tuues muu hulgas välja müütide hõlmava mõju. 13. sajandi vallutajaid toetas müüt eestlastest kui paganatest, keda võib tappa. Herderist jt. läks käibele ja võeti juba Eesti ärkamisaja eel ka siin omaks müüt rahvuslikust muistsest kuldajast, mida toetasid müüdid rahvuslikest suurmeestest. Baltisakslased toetusid müüdile absoluutsest ajaloolisest õigusest. Nõukogude ajal tekkis pealesunnitud sotsialistliku mütoloogia vastu soome-ugri kontramüüt. Ea Jansen rõhutas, et ajalooteaduse paratamatuseks on müüte lõhkuda, mis ei rahuldanud luuletaja Hando Runnelit (teised ei öelnud oma seisukohti välja).

Etnoloogid-folkloristid rääkisid Bernard Kangro Kauksi Ülle võrukeelses tõlkes võimsaks osutunud «Soe» rahvausundilistest taustadest (Marju Kõivupuu), setu sooloitkudest (Vaike Sarv), vepsa rahvalauludest (Kristi Salve), mordva rõivastusalasest sõnavarast (Kadi Sarv), obiugrilaste antropomorfsetest kujutistest ja nende tõlgendamisest (Art Leete).

Konverentsi viimane ettekanne oli Jaan Kaplinski globaalseid probleeme puudutav «Valgustajad ja fanaatikud». Nagu Talvet ja Hennoste, nii ka Kaplinski oli saanud oma esinemise ühe impulsi maailmas ringi liikumisest - kohtumisest Göteborgi raamatumessil süüria filosoofi Sâdik Jalal al-Azmiga. Lääne traditsioonilist ja vahel äärmuslikkugi vabadust on järjest tugevamini ründamas kaasaegne fanatism - nii islamifundamentalism kui kristlikud fundamentalistid, mis eitavad individuaalset vabadust, demokraatiat, inimõigusi (rääkimata sellistest pisikestest vabadustest nagu abielulahutus jms.). Nad nõuavad oma seisukohtade praktilist ja järjekindlat teostamist (surma Salman Rushdie’le jne.). Nõnda seisamegi peagi küsimuse ees, kas jätkub valgustusel jõudu fanatismi vastu või on vabadusmeelsus jõu välja kurnanud.

Konverents oli juba alanud, kui ülikooli kirjastusest jõudsid kohale esimesed sada eksemplari kirjandusmuuseumi üllitise «Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile» I köitest. See kirjavahetus on 19. sajandi I poole eesti elu entsüklopeedia ja ainus selle perioodi nii hõlmav ja mahukas dokument. Selle ettevalmistamine on olnud Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (käsikirjade osakonna) paremate spetsialistide võimete proov. Meenutagem, et alustajaks oli suurepärane filoloog Leo Anvelt, töö oli mitmel puhul ja mitmel põhjusel (teised tööd, kas on tarvis? liiga raske) seisatud. Leo Anvelt jt. on aastaid otsinud Eesti Ajalooarhiivi ürikutest kommentaare. Saksakeelsete gooti kirjas allikmaterjalide (ka kirjad ise!) deshifreerimisega ei saaks ilma eriettevalmistuseta hakkama ükski praegune saksa filoloogia eriala lõpetaja. Seesuguse keerukusastmega töö omahinda on väga riskantne numbrites välja arvestada. Profaan võib sellisele tööle kulutatud ajast kuuldes küsida: milleks» Ent profaanid võivad peaaegu iga eriala alusuuringute jaoks vaja mineva aja ja raha küsimuse alla panna.

Konverents oli juba käimas, kui kultuuriloolise arhiivi juhataja kutsuti välja: saabusid järjekordsed arhiivmaterjalid Rootsist, seekord Helga ja Enn Nõu saadetis (mis polnud neilt sugugi esimene). Muide - doktor Enn Nõu on arsti- ja kirjanikutöö kõrval kogunud väga ulatusliku eraarhiivi filmi-, video- ja audiomaterjalidest kirjavahetuste ja käsikirjadeni. 1995. aastal on kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile üle antud taas eriti rohkesti allikmaterjale just väljastpoolt Eestit (Johannes Aaviku, Peeter Lindsaare, Julius Mägiste, Andrus Saareste, Bernard Kangro arhiivid). Iga suure väliseesti arhiivi laekumine on olnud sündmus, mis ületab kaugelt arhiivisisese või kohaliku sündmuse tähenduse. Need arhiivid tähendavad eesti kultuuri poolesajandi pikkuse paguluse ajaloo usaldamist Eesti Kirjandusmuuseumile. Need tähendavad vastutuse võtmist nende läbitöötamise (sageli laekuvad materjalid ju ka täiesti süstematiseerimata) ja säilimise eest. Need materjalid, see tükk ajalugu on olemas ainult ühes eksemplaris ja olulisem osa neist vajab kopeerimist mikrofilmile ja säilitamist ka mõnes maailma teises geopoliitiliselt asendilt ehk turvalisemas paigas. (Kirjandusmuuseumi mikrofilmiaparaat on ostetud aastal 1956 ja pole aastaid kasutusel.) Kirjandusmuuseum kui märk on suutnud läbi suruda säilitamisruumide olulise laiendamise (juurdeehituse), kuid arhiiv on veel midagi muud kui mittemüüdava varanduse ladu.

Kirjandusmuuseumi direktor Krista Aru põhjendas oma avaettekandes veel kord kirjandusmuuseumi muutumisi. Fr. R. Kreutzwaldi nimelisest Kirjandusmuuseumist on 1995. aastaks saanud Eesti Kirjandusmuuseum, taastatud on arhiivide (osakondade) esialgsed sõjaeelsed nimetused, et selgemini rõhutada selle asutuse kui arhiivide kompleksi kuulumist rahvuskultuuri kesksete varamute hulka võrreldavalt Eesti Rahva Muuseumiga, Eesti Kunstimuuseumiga, Eesti Ajaloomuuseumiga jne. Kirjandusmuuseumi saatuseks on olnud nime vaev. Sõna muuseum nimes osutab töö ühele, kuid arhiivitöö kõrval marginaalsemale tahule. Pidevalt ollakse sunnitud seisma dilemma ees: kas muuseum või teadusasutus? Teadusasutuse staatust põhjendab selles majas säilitatavate materjalide unikaalsus, põlvkondade teadustöö, töötajate kogemused ja kvalifikatsioon (vt. 1995. aastal ilmunud ja valminud väljaandeid: Otto Wilhelm Masingu kirjade kõrval Mall Hiiemäe «Eesti rahvakalender» VII, rahvaluulearhiivi projektide alusel koostatud raamatud Siberi eesti külade rahvapärimusest «Siin Siberi maa peal kasvanud» ja tänapäeva folkloorist «Lipitud-lapitud» ning «Banaanil on nohu»; ettekandeid, artikleid, läbiviidud konverentse, kogutud ja läbitöötatud materjale).

Inimesele, kes ei mäleta (ei taha mäletada), tundub, et talle tulevad pähe originaalsed mõtted. Vahest (nüüd, kui kultuuritöötajad ähvardavad streigiga) sobiks lõpetada see möödunud pidupäeva jutt hoopis küsimusega teadustöötajate palgast. Või - kuhu lähed, eesti teadus?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TH. OHM-ARSE

Leiutasin hiljuti ühe huvitava karakteri. Ta elas umbes samal ajal ja samas ajas, kus minagi, aga tal oli üks omadus, mida minul pole ning see ta huvitavaks tegigi. Nimelt oli tal võime asju mitte hinnata, vaid konstateerida. Sõnaga, ta oli elutehnik. Kui ta oma poegadega (neid oli tal viis) ühest teatavat sorti mälestussambast mööda jalutas, ütles ta alati: See on venelane. Poegadele, kes loendamatud korrad isa kõrval olid seisnud, kui see käed kapoti alla pistis ning sealt järgemööda igasorti juppe välja võttis (umbes nagu kirurg, kes patsiendi kehast vigaseid organeid, aga võib olla ka eelmisest hajameelsest ametivennast kõhuõõnde jäänud skalpelle, kääre või nõelu eemaldab), polnud selles midagi erilist. See on karbuss, see aku, see pensupump, see karter, see roolivarda muhv, see amort, see tihv - täpselt samuti kõlas ka too mälestussamba kõrval kõlanud lause. Vahel kadus isa öeldes auto alla, sealt ilmusid nähtavale ikka uued detailid või piilusid siis pojad auto alla, et näha, kus need asuvad ning kuidas, lõppkokkuvõttes see neljarattaline ime ikka liikuma saab. Mitte kordagi ei öelnud ta poistele, mis osadel viga, selle pidid nad ise avastama; kui muidugi midagi üldse avastada oli. Ta ei surunud ennast ja oma tehnikakiindumust poegadele peale; põhimõtteliselt polnud tulemus halb, ehkki arvuliselt küll - vaid ühest sai isa mantlipärija, pärast pikka praktikat raudteel, tehnikumis ja TIPis sai temast insener, ta kirjutas raamatu, mille pealkiri kõlas võõralt minusugusele paadunud filoloogile, kuid mille pühendus oli selgemast selge: KALLI ISA MÄLESTUSEKS!. Korrektsuse huvides jääb üle teha viimane täpsustus: juttu on noorimast pojast, kes isa õppetundides see kõige viletsam olnud oli: Jimmy Carteril, kes tollal Ameerika president, ning karteril polnud tema jaoks mingit mainimisväärselt vahet!

Olen oma tegelasest ka ise õppust võtnud. Raamatutest kirjutades (see aga on mulle umbes samasugune kohustus, kui poegadele auto juures seismine) on mul mõnikord õnnestunud saavutada too konstateering, mille taga, õigemini küll sees peitub kutse, millele on sama raske vastu panna kui kiusatusele pista näpp tühja pirnipessa. See pole külmus (ka isa hääl polnud kalk!), õieti öelda ei teagi, mis see on või olema peaks või kuidas lugeja minu poolt kirjutatut hindab ja kas üldse hindab (jällegi: maailma arvamus isa ei huvitanud, ja seda laskis ta ka avalikult välja paista, küll aga poegade oma, mida ta pidas targemaks varjul hoida). Üht tean küll - ei tohi olla liiga ilus! Kohe kui ma seda märkan, saan aru, et valetan. Viskan siis sisse mõne vimka. Või mõtlen välja mingi siivutu nalja või suisa rõveduse. Kuid samal ajal jääb südames kripeldama ning vaevab kahtlus - äkki olen kedagi tahtmatult solvanud, pole ju võimatu, et mõne jaoks on kunst/kirjandus võrdne permanentse päikesetõusuga, teise jaoks lõppematu loojanguga, kolmandale ja neljandale tähendab ta aga hoopis midagi muud.

Sellepärast - ja mitte ainult sellepärast - jälgisin 8. jaanuari kultuurisaadet «18» hinge kinni pidades. Küll oli seal hästi elu ja kirjanduse vahekord kokku võetud: võpatamapanevalt kena neiu eksles labürindis (milleks tõepoolest on iga vähegi väärtuslik raamat), kuni jõudis lõpuks välja Loojani, kes asetas oma mustad käed (elu) tütarlapse valgetele kätele (ilu)!

Kuid siis kuulsin üht häält kaugusest endani jõudvat.

See on ...

Hääl haihtus, kõiki häälikuid atmosfäär ei vahenda, on mõisteid, mille jaoks isegi õhk on paks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles