Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LINNAR PRIIMÄGI
Kolmapäevaõhtuses ETV sarisaates «Ars et vita» võeti muu hulgas jutuks kunstikriitika mõttekus, küsimused, milleks me vajame kunstiteadust, milleks me vajame kirjandusteadust, milleks me üldse vajame teaduslikult pädevat kirjandus- ja kunstikriitikat. Neid pole ju vaja selleks, et kunsti teha - vabandage väga, kunstnikud ja kirjanikud suudavad seda ilma igasuguse teaduseta, ja sageli on kõige andekamad just need kõige lollimad.
Aga kunstiteadusel ja -kriitikal on siiski ülitähtis funktsioon. Nad muidugi ei õpeta meid kunsti tegema ega kunsti nö. mõistma, aga nad õpetavad meid kunstist mõtlema. Nad ei seleta meile küll kunstniku-kirjaniku tööd, aga nad selgitavad meile kunsti kui maailma mudeldamise eripärast viisi. Sest inimese ülim ülesanne siinilmas ei ole mitte aru saada kunstist. Inimese ülim ülesanne on aru saada iseendast, oma mõtlemisest. Selles suhtes inimteadvuse arengu plaanis ei ole kriitika olemas mitte kunsti pärast, vaid kunst just kriitika pärast. Kriitika on kunsti väljapääs iseendast, kunsti ainus võimalus muutuda millekski enamaks kui lihtsalt kunst.
Nõnda osutub kunst vahendiks, mis aitab meil näha peale tema enda ka maailma tervikuna, märgata ja mõista elus midagi muudki kui kunsti. Kunstil kui mudelil on tohutu selgitav, tohutu heuristiline jõud. Ma toon siin vaid ühe näite, ja sallitagu, et poliitika vallast.
Meie presidendi Lennart Meri tegevus poliitikuna kindlasti alles pälvib püsivama hinnangu, aga juba praegu võib öelda, et tegemist on romantikust presidendiga - juhul, kui me ei mõista sõna «romantik» mitte eelkõige tavatähenduses («unistaja» vms.), vaid esteetika-ajalooliselt, kirjandus- ja kunstiteadusliku oskussõnana.
Ma usun, et kirjanduslugu pakub üht kõige käepärasemat mõistet võtmaks kokku toda poliitilist tõsiasja, et Lennart Meri pole senini mitte ainult pidanud presidendi ametit, vaid ka loonud või õigemini taasloonud presidendi institutsiooni, Eesti presidentluse. Ta pole olnud eesti riikluses mitte ainult osatäitja, vaid ka üks olulisemaid autoreid. Mitte ainult presidendi kuju, vaid ka presidendi eeskuju, millest hilisemad Eesti presidendid enam mööda ei saa. Või kui mõtelda kirjanduse mudelis: tal on tulnud luua ühekorraga uus tekst ning uus keel, niihästi originaalne teos kui originaalne zhanrgi. Kirjanduses tegid seda just nimelt romantikud.
Nad astusid välja klassitsismi vastu, kus luua teos tähendas järgida eestleitavaid mängureegleid ning asuda kujuteldavasse võistlusse kõikide nendega, kes on samu reegleid kasutanud varemgi. Igaüks, kes kirjutas oodi, asus sel alal jõudu katsuma Horatiusega, igaüks, kes võttis kirjutada soneti, seadis end paratamatult Petrarca kõrvale. Prantsuse klassitsismi kuulsas manifestis «Luulekunst» («LArt poétique», 1674) hoiatas Nicolas Boileau-Despréaux idülli- ning ekloogizhanri viljelejaid kaldumast liigpidulikkusesse või rämedusse:
Entre ces deux excès la route est difficile.
Suivez, pour la trouver, Théocrite et Virgile...
(«Nende kahe hälbe vaheline tee on keeruline. Seda leidmaks järgige Theokritost ja Vergiliust.») 1
Racinei «Phèdrei» (1677) tulihingeline võrdlus Euripidese «Phaidraga» vältas ligi poolteist sajandit - Chateaubriandi («Kristluse vaim», 1802) ning August Wilhelm Schlegelini välja (1807).
Romantikud tulid põhimõtteliselt uue autorihoiakuga. Nemad lõid üheaegselt koos teosega tema ainulaadse esteetikagi, tema zhanri ja keele. Novalis ütleb oma «Fragmentides»: Je persönlicher, temporeller, eigentümlicher ein Gedicht ist, desto näher steht es dem Zentro der Poesie. («Mida isiklikum, kohalikum, ajalikum, omapärasem on luuletus, seda lähemal paikneb ta luule olemuslikule keskmele.»)2 Uusi kujutlusmaailmu loov poeet on ise omaette maailm ja selle autor, kes nagu jumal annab endale ise kõik reeglid: Der echte Dichter ist allwissend; er ist eine wirkliche Welt im kleinen. («Tõeline luuletaja on kõikteadja; ta on tegelik, maailm miniatuuris.)3 Isegi «romantiline koolkond» ei teki mitte jäljendamise, vaid hingesuguluse teel, nii et näiteks Sainte-Beuve võis Lamartinei kohta öelda: Il lisait Byron bien moins dans le texte anglais que dans son âme. («Ta ei lugenud Byronit mitte niivõrd ingliskeelsest tekstist, kuivõrd oma hingest.»)4 Romantikul ei olnud eeskujusid. Ta pidi looma korraga luuletuse ja luuletaja - ning lõppeks luuletaja arhetüübigi, luuletaja instantsi, Luuletaja kui niisuguse kuju.
See kõik tõmbub paralleeliks, kui vaatame Lennart Meri presidendiksolekut, mille käigus sünnib Eesti presidendi instants, ettekujutus Eesti Presidendist kui niisugusest. - Kirjandus, kunst õpetab meid niisiis aru saama kunstivälisest elust. Sealhulgas poliitikastki.
Beethoven lausus kunagi Bachi muusika kohta: «See pole mitte oja (sks. k. Bach), see on meri!» Beethoven oli romantiline loojatüüp, ja meri on romantikule meeliskujundeid.
Meri võib olla salapärane ning ettearvamatu, aga ta on sügav.
Ja temast ei saa mööda vaadata.
------
1 Ecrits sur lart et manifestes des écrivains français. Anthologie. 1981 Moscou: Editions du Progrès, p. 111.
2 Tsit.: Ansichten über Lyrik. Beiträge zum Dialog zwischen Poetik und Poesie. Germanistische Studientexte. 1980 Leipzig: VEB Verlag Enzyklopädie, S. 82.
3 Samas.
4 Tsit.: Edmond Estève: Byron et le romantisme français. Essei sur la fortune et linfluence de loeuvre de Byron en Françe de 1812-1850. 1907 Paris: Hachette et Cie, p. VIII.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT KUSNETS
muusika filmist «Viimne reliikvia» (väljaandja: Vennaskond)
music from and inspired by motion picture «Dead Man Walking» (Columbia)
Tuleva tuhande alguses, kõigest kuue aastakese pärast juba on audiovisioonilist linakunsti kummardaval osal inimkonnast põhjust kurgud puhtaks köhida, pokaal näppu võtta ning hüüda miljoneil häälil, härdalt ja häbenematult «Kibe! Kibe!» ja «Elagu briljantpaar!» ja, miks mitte, «Järgmise kolmveerandsaja terviseks!» Seda sellepärast, et aastal 2002 saab täis 75 aastat tähelepanuväärsest päevast, mil muusika ja kinematograafia panid oma loomingulised leivad efektselt ühise lina ja lindi peale. («Ühte rahakappi» passiks selle kohta samuti öelda.) Tollest esmasest ühendusest sündis «The Jazz Singer» (1927), varane helifilm, mis olulise osa oma menust võlgnes ühte peategelast kehastanud Al Jolsoni lauldud tundlevatele shlaagritele. Sest NB! neidsamu liigutavaid viisisid, mida Jolson ekraanil esitas, võis liigutet publikum peale kinoteatrist väljavalgumist asjakohase meenena koju kaasa osta (piltlikult öeldes) nurga tagant plaadipoest. Mida massiliselt tehtigi. Üle terve Ameerikamaa. Ning filmimuusikale kui krooniliselt kahepaiksele zhanrile oli paukselt loodud üliavar majandusruum.
Ivad-ivakesed, mis filmiajaloo konspekti vahelt pudenevad, on muusikalisest küljest üsna vastuolulised. Õieti oli seda juba «The Jazz Singer», heli ja pildi sümboolne laulatustseremoonia, mis, naljakas mõeldagi, samaaegselt kujutas endast kavalasti läbimõeldud, mõlemale poolele tulusat lahutusaktsiooni. Esimest selletaolist lugematute analoogide lõputus, tänini ja tulevikku ulatuvas jadas. Filmimuusikate eraldamine filmidest, heliribade lahtilõikamine pildiridadest ning esimeste iseseisev muusikatoosistamine käib laias ilmas niivõrd laial rindel, et küsimus sellest, mis on «hea filmimuusika», tekitab vastajais teinekord ajutist peataolekut või ahvatleb kahekeelsusele ja sõnamanöövritele. («Hea filmi muusika ei tarvitse veel olla hea filmimuusika. Nagu hea filmimuusika ei ole tingimata seesama, mis hea muusika, eks ole.») Tõepoolest, kumb on «parem» kas heliriba, mis filmi muude komponentidega orgaaniliselt seondub, neid nüansseerib ja täpistundeliselt atmosfääri kujundab, aga iseseisvaks ümberlõigatuna pidetu ja puudulikuna tundub? Või muusika, mis oma emaste ekraaniülesannetega tuleb toime vahemikus «3-» kuni «3+», kuid see-eest omaette helind(e)ina toimib tõhusalt ja mõjub mitmemõõtmeliselt?... Realistlik vastus: kõvaistmelises kinosaalis aitab linategevusest täit mõnu tunda esimene, koduse koiku peal pilditult filmimuusikamoosi nosides on etem ilmselt teine. Optimistlik vastus: ideaalis võib esineda juhuseid, et esimese ja teise filmimuusikasordi paremad omadused on kontsentreeritud ühte ja samasse helitöösse. Seesuguseid aeg-ajalt kohtab. Seesuguseid on kirjutanud vahel Ry Cooder ja Ennio Morricone, ehk ka Michael Nyman ja John Barry, mõni dzhässi ja bluusiisa, üksikud popstaarid ja nüüdisklassikud. Palju neid just pole.
Kui valida mõõdupuuks kiirus, millega laulud ekraanilt rahva sekka läksid, ning kindlus, millega nemad seal juurdusid ja oma uut linavälist elu elavad, siis saab teatavate mööndustega väita, et laululiit Naissood-Rummo-Tooma saavutas päris mitme «Reliikvia»-looga midagi enam-vähem võrreldavat eelnimetatud filmihelindajatega. Loomulikult meie mastaabis ja oludes. Kus «Viimse reliikvia» kassett (peagi järgneb CD) on vaatamata oma mõneti mõistetavale veerandsajandi pikkusele ilmumispeetusele seni ikkagi ainuke ehe esindaja kodumaise filmimuusikakuuldemängu ehk soundtracki zhanris. Nüüd, kui see olemas on, maksaks valusal tulel uuesti üles soojendada idee, mis üksikute muusikaettevõtjate seas juba hiljukesi ringi hõljunud on ning lausa üleskutsena kostab filmi finaalis («otsi endale uus reliikvia»). Valitagu kirju ja kebja seltskond sõmplijatest sarvepuhujateni, polkast rockini, ja pigistatagu neist ja sestsamast materjalist välja - samuti esimene! - maavillane katte-versioonidekomplekt, seesugune, mis mitte piinlikkusest punetama, vaid vaimustusest õhetama paneks. Tasub vaeva.
Ameeriklase Tim Robbinsi verivärske, ent vagur ja vagane helialbum «Dead Man Walking» on koostatud sootuks esineval printsiibil kui meie meeste oma. Vaid neli laulu sest tosinast - Springsteen, Johnny Cash, 2 x Nusrat Fateh Ali Khan/Eddie Vedder - kostavad tükati või tervenisti samanimelises tõsielulises mängufilmis, mis kõneleb surmamõistetute hingetohtrist, katoliku nunnast Helen Prejeanist. Ülejäänud kaheksast loost pole linateoses nootigi, ometi moodustavad kaksteist pala plaadil temaatiliselt seotud, võrdlemisi ühtlase ja kenakese terviku. Tom Waitsi, Patti Smithi, Michelle Shockedi, Steve Earli, Suzanne Vega, Mary Chapin Carpenteri ja Lyle Lovetti «lisa»palad on kõik inspireeritud filmi algversioonist ning kirjutatud selle tegevusliinidest lähtudes noidsinatseid liine oma lugudes edasigi arendades. Seega üsna iseäralik projekt ja ehkki selle pildipoole kohta ei oska hetkel midagi kosta (film läheb laiemasse levisse Ühendriikide kinodes nimelt sel nädalal), paistab tegemist olevat harvaesineva ettevõtmisega, kus heliplaat pole mõeldud pelgalt reklaamima filmi, vaid mõlemad on teineteisele toeks ja täienduseks. Iseenesest sümpaatne. Kui nüüd veel filmi ka näeks...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996