Mõttemõlgutused Seneca üle I, Kõik liha on rohi, Valge hiire pidu, Reisisiht Detroit

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
ANNE LILL

Lucius Annaeus Seneca. Moraalikirjad Luciliusele. Ilmamaa ja Avatud Eesti Fond 1995. Tõlkinud Ilmar Vene.

Antiikkultuur jõuab ikka rohkem Eestisse ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Avaneb ju sellega ikka täielikumalt pärand, mis antiigist meieni jõudnud ning süveneb teadmine, kui suurt hulka sellest me tegelikult kasutame. Seepärast väärib maailmakultuuri ja sealhulgas antiikkultuuri edendav programm ning tema osalised austust ja tänu. Teiselt poolt kaasneb sellega ka vastutus nende ees, kes me järel tulevad: littera scripta manet - kirjasõna jääb püsima. Meie oludes võiks vaevalt ilmuda sama teos järgmise (paari-kolme jne.?) põlvkonna kestel uues teostuses. See on, mis ajendas kirjutama.

Eestikeelne antiikkirjandus on nüüd täienenud Seneca 124 moraalikirjaga, mille on tõlkinud usina kirjamehena tuntud Ilmar Vene. Seneca, Kristuse ja tema jüngritega pea üheaegse autori Euroopa kultuuriloos ei piirdu ainult kirjanduse ajalooga, vaid ulatub ka filosoofiasse ja üldisesse kultuurilukku. Huvi Seneca vastu õhutab ka poliitiline tegelikkus, mis teda ümbritses ega ei lasknud valitsejate meele- ja vägivalla tõttu mõtteid otse välja öelda - kui see just valitseja ülistamist ei puudutanud. Kirjanikud taandusid oma vara, tervise ja elu säilitamise nimel sõnaohtrasse filosofeerimisse üldistel teemadel. Oludes, kus juba ükski kaebus või kahtlustus tähendas surma, kanaliseerus filosoofiahuvi sellisesse voolusängi, kus kuulutati sisemist sõltumatust, välisest mittehoolimist, surmapõlgust, kirgedest loobumist ja ülistati mõistuse kõikevõitvat jõudu. Seda pakkuski stoikute õpetus, mille Seneca omaks võttis. Ei saa öelda, et ta poleks olnud huvitatud poliitilisest karjäärist ja välisest hiilgusest. Ohutum oli aga pidevalt muutuvate olude ja vahelduvate võimumeeste juures valida midagi apoliitilist. Nii teame kirjandusele pühendunud Seneca töödena 9 tragöödiat, 124 filosoofilist kirja, 7 raamatut loodusfilosoofiat, 12 filosoofilist traktaati ja üht satiirilist pamfletti. Moraalikirjadel on Seneca mitmepalgelises loomingus omaette koht - tänu neile sai ta lähedaseks kristlusele ja omandas privilegeeritud koha võrreldes teiste paganlike autoritega.

Ilmar Vene tõlge viib lugeja maailma, kus arutletakse selle üle, mis on inimese jaoks hüve, mis on elu ja surm, mis osa on mõistusel ja tunnetel. Kui piirduda eestikeelse soravalt kulgeva tekstiga, on mulje kena ja probleeme tekib vaid ajuti. Aga kuna tegu pole esseega Seneca teemadel, vaid tõlkega, siis on oluline ka võrdlus sellega, mis Seneca tegelikult kirjutas. Siit tekivadki nii probleemid kui ka imestus: see puudutab kõigepealt vabadust, millega tõlkija käib ümber originaali sõnavormide, lause ja stiiliga. Selle järgi võib öelda, et ladina keele tundmine ei kuulu Ilmar Vene tugevamate külgede hulka.

Näiteid selle kohta, kui Seneca teksti sisu ja vormi pole suudetud edasi anda, võib tuua tõlkest igal selle 533-l leheküljel. Kuigi on liialdus öelda, et kõik on lootusetu - nii mõnelgi juhul on näha eestindustes head vaistu - ei saa tõlget õnnestunuks pidada: suur osa eestikeelsest tekstist on Senecast üsna kaugel. Ilma sisulise vajaduseta on lisatud sõnu, mis originaalis puuduvad, samas on teisal vajalikke sõnu välja jäetud, sõnu on viidud valedesse seostesse: tõlkijal on probleeme nii ladina keele tundmise kui teksti sisu mõistmisega. Piirdun siin üksiku näitega, mis just sisu vahendamist puudutab. Nauding (lad. voluptas, millele vastab kreeka hedonê) on tõlkes kord rõõm lad. gaudium) kord nauding. Et tegu on stoikule tähtsa põhimõttega, üleolekuga naudingutest ning kannatustest, on Seneca sellest palju ja erineval toonil rääkinud, kord põgusalt, siis ka pikemalt või jälle irooniliselt. 102. kiri (lk. 421) käsitleb stoiku jaoks põhimõttelist teemat, kuidas suhtuda naudingusse. Alguses on stoiku mängu oma filosoofia põhimõistega, edasi tuleb programmiline osa, kus Seneca räägib vajadusest vältida naudinguid, mis pole hädavajalikud (lk. 427). Kuna tõlkes on seal sõna rõõm, siis kaob ka seos 59. kirja algusega, kus on sarnane arutlus ja kus näeme analoogilises kohas sõna nauding. Heitlikkus naudingu (voluptas) tõlkimisel näitab, et vaatamata oma väidetavale sümpaatiale stoitsismi vastu, pole tõlkija aru saanud, millisel kohal Seneca kirjad antiikfilosoofias on.

On huvitav ja intrigeeriv, kuidas Seneca esitab oma stoikuvaateid. Siin on tähtis jälgida just põhimõistete kasutamist, milleks on hing (animus), nauding (voluptas), rõõm (gaudium), kannatus (patientia) ja valu (dolor). Selles pole abi aga tõlkest, mis oma ebajärjekindlusega tihti lausa eksitavaks osutub. Seneca teksti eesti variandis muutub vaimuks korraga hing (animus), vaimulaad ja võime (ingenium), meel (mens). Lisaks on veel päris vaim - spiritus. Vaim ilmub ka seal, kus originaalis on räägitud jäljendist, tõlkija on mingil ajendil, mille põhjust teab ainult ta ise, kasutanud asendusvarianti (ladina keeles sõna mees - vir). Juhuslikkus, tõlkides nii, kuidas ‘vaim peale tuleb’, viib tihti sisulistele ebamäärasustele. Kui hinge määratlus ja arutlus hingelisuse üle on 113. kirja tõlkes hingena ka antud, siis mitmel teisel puhul, kus Seneca samas mõttes räägib, on hingest jälle vaim saanud. Kuigi Seneca ise ei paista just süsteemsusega silma, ei tee selline vaimulisus tõlget vaimustavaks. Varasemate sõnaohtrate kirjutiste kaudu «Postimehes» on Ilmar Venel olnud kindlasti võimalus veenda neid, kes ta mõttearendusi lugesid, et vaim on hea ja võim on paha. Võtta oma meelisteema Seneca varjus jälle üles, tundub küll liigsena. Samas ei saa öelda, et tõlkest sellisel kujul üldse kasu pole. Noorte klassikafiloloogide jaoks on see huvitav materjal tõlke analüüsiks ja korrigeerimise harjutamiseks - näited sellest, millest tõlke puhul hoiduda.

Seneca tõlkele on lisatud ka kommentaarid (lk. 535-548) ja järelsõna (lk. 549-591). Kommentaarid on klassikateoste tõlgete juures loomulik osa. Ka Seneca teoste kümned tõlked kasvõi inglise, saksa või vene keelde sisaldavad häid ja põhjalikke selgitusi. Eestikeelse väljaande kommentaarid on kahjuks juhuslikud ja ebapiisavad: puuduvad selgitused suurele osale tekstis kasutatud tsitaatidele. Ma ei räägigi siin tõlkijapoolsest analüüsiva kommentaari puudumisest. Oleks võinud ju korralikult vahendada mõne muu tõlke kommentaarid (nende kasutamisele siis muidugi ka viidates). Näiteks tuleb imestada tõlkija julgust, saada hakkama viideteta Platoni Riigis ja Seadustes esitatud neljale loomutäiusele (voorustele, virtutes: vaprus, tasakaalukus, õiglus ja tarkus), kui Seneca teeb neistsamadest juttu 67., 85., 88., 95. kirjas. Samas, kui vajalikke asju on selgitamata, sisaldab 1/5 viidetest viidet teistele viidetele. Sagedasem neist, et tõlge on käsikirja järgi, paneb heal juhul õlgu kehitama: mõtet oleks sellel väitel ainult siis, kui kaasneks selgitus, mis käsikirja milline variant on mingil põhjusel valitud, sest iga antiikaja tekst põhineb käsikirjal. Asjatu on ka lootus näha viidet, kust on pärit Tacituse, Cicero jt. katkendid järelsõnas.

Vaadates tõlkija 42-leheküljelist järelsõna «Stoitsismist ja Senecast» tekib tahtmine antiikaega kaitsta süüdimatu enesekindlusega esitatud väidete eest. Selles antud pilt antiigist pole mitte ainult subjektiivne ja eksitav, vaid kohati lihtsalt vale. Pidada antiikkultuuri kõige tähtsamaks erijooneks ta ühtsust (vt. lk. 548) on sama, kui poolharitud ameeriklase jaoks on kogu Euroopa üks. Pidades ühtsuse tunnuseks Homerose tundmist, võib antiiki ka tänapäevaga ühtseks pidada ja (hirmus küll!) - paganlikud roomlased korraliku kristliku gümnaasiumiõpilasega paari panna. Ilmar Vene teeb oma mõtisklustes keeleliste raskuste ja teise keele mittemõistmise põhjuseks ajalise vahemaa. See paneb vastu väitma, et raskused pole tingitud sageli mitte niivõrd ajalisest kaugusest, kui mõtete esitamise selgusest, keeleoskusest ja sellest, mis pilguga teksti loetakse. See puudutab ka tänapäeval ja eesti keeles eestlastele kirjutatud teksti: nii ei saa ka mina aru, miks stoitsismi tutvustada lubavas kirjatükis peab alguses viiel leheküljel imestama selle üle, et antiik oli nii ammu? Kas lootuses, et vahest on inimesi, kellele just selline esitus sobib.

Kui küsida, kellele on Ilmar Vene esseistlik tutvustus suunatud, siis peab arvama, et nendeks on inimesed, kellele on teada nii Diogenes Laertios kui ka Athenaios, kellest tuttavliku endastmõistetavusega räägitakse. Teisest küljest ei saa aga selline inimene aru, miks stoitsism tekib lausa ilmutuslikult, ei millestki, ning Platonile ja Aristotelesele on ruumi vaid juhtumisi mõnel korral mainides. Kas selle pärast, et «nemad jäid alati liiga keeruliseks ning ei saanud muutuda populaarseks» (lk. 561). Samas on Seneca moraalijutlustes Aristotelese mõttekäigud lausa käegakatsutavad - kuidas ikka eetikateooria loojast mööda pääseda. Stoikute filosoofia tekkis Aristotelese pinnalt, kui nad rääkisid vooruse seostest tegutsemisega ja hinge toimimisega. Vastandasid nad end aga suhtumises emotsioonidesse, pathos’esse. Tundeelamustest loobumise kuulutamine (apatheia) pani stoikud Aristotelese vastasleeri. Sealjuures mõistuse tähtsustamises, inimese sotsiaalsuse hindamises, looduse osa arvestamises võib stoikutel näha põhimõtteliselt sama mis Aristotelesel, vaatamata sellele, et stoikud ise oma erinevust peripateetikutest ülimalt rõhutasid. Aristotelese päranduseks polnud ainult põlgusväärt süllogismid ja kategooriad, vaid ka moraalifilosoofia mõistetesüsteem, mida stoikud edasi arendasid.

Samas peab järelsõna autoril parasjagu julgust olema, et kuulutada üsnagi eklektiline ja ilmselt aristoteliaanlike sümpaatiatega Cicero stoitsismi palavaks pooldajaks (lk. 564). Selles kahtlemiseks pole vaja isegi lugeda Cicero teoseid, piisab sellestki, kui vaadata, kuidas Seneca oma kirjades Cicerole viitab: viimane on talle suur kõnemees ja stilist, kuid mitte vaimne eeskuju. Tuleb suures osas isegi nõustuda Ciceroga, kes vestluses Catoga ütleb, et stoikutel polegi palju muud uut kui ainult uudsed nimetused nähtustele: ratio enim nostra consentit, pugnat oratio (de finibus 3.3).

Siinöeldu saab lisatähenduse ka seetõttu, et meil on juba olemas tubli rühm noori klassikalisi filolooge, kelle ladina ja kreeka keele oskus ja hea filoloogiline haridus on end selgelt ilmutanud (muuseas ka Seneca kirjade tõlkimisel). Nendest ja omakorda nende õpilastest kujunevad otsustajad, kuidas kasutati vahendeid, mis antiikkultuuri tutvustamiseks praegusel hetkel võtta oli.

See kõik ei tähenda, et Seneca tõlget pole mõtet lugeda. Mis annab ta kirjadele erilise külgetõmbejõu, on Seneca oskus jälgida inimesi ja sündmusi, neid kirjeldada ja nende alusel üldistusi teha. Sõltub lugejast, kas pidada Seneca kirjade meeldivamaks küljeks humanismi või religioossust või mõlemat. Kohati kipub ta küll uppuma paljusõnalisse retoorilisusesse, kuid sealsamas tulevad ta mõtted ootamatu selgusega pinnale. Seneca kirju eesti keeles lugedes tuleb nüüd küll lasta end kanda kaasa tõlkija assotsiatiivselt sisenduslikust vaimust, kuid vaatamata kõigele on seal varjus ka Seneca ise, kellega tehtud mõtterännak kindlasti huvitav on.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDRUS LAANSALU

Tõnu Õnnepalu, «Hind». «Tuum», 1995. 206 lk.

Mul pole valikut. Kirjutamise osas. Ma pean. Põhjuski on lihtsamast lihtsam - Õnnepalul on õnnestunud mind alt vedada. Mitte küll lõplikult, pöördumatult (sest millegi seesuguse võimalikkust võis tunda isegi lugemise-eelselt, ainuüksi raamatut vaadates), aga altvedamise fakti eitada pole võimalik.

Altvedamine ise avaldub aga väga lihtsalt: nimelt tundus mulle, et Tõnu Õnnepalu uus romaan «Hind» on just see, mis ta on. Ja nii romaani kogu esimese ja kõige pikema osa jooksul. Aga tegelikult «Hind» ei ole see, mis ta on. Temas on hoopis keerulisem ja läbimõeldum arhitektoonika, kui esimene osa välja paista laseb. Ma arvasin, et «Hind» on lihtsalt tekst, niisugune tekst, millel puudub teksti keha, ühesõnaga, tavaline raamatutekst, mis oma sõnade läbi mingeid mõtteid ja tundeid edasi annab, aga mis ei ulatu lihalikkuse tsooni, sinna, kus tekst hakkab olema vai lihas, tungides vägivaldselt lugeja kehasse tema lihaks, vereks ja kontideks. See lihalikkuse ja teksti keha olematus tundus mulle kehtivat isegi hoolimata sellest, et kogu raamatut läbib liha ettemääratuse ja äraneetuse probleem. Ma sain petta. See minu tunne, et teksti keha ei ole, oligi kõige ehtsam teksti keha, kogu oma kohutavas lihalikkuses.

Tõsi küll, tegelikult see lihalikkus siiski ei ole kohutav, märksa kohutavam oleks olnud selle puudumine, sest siis oleksin ma sunnitud järeldama, et Õnnepalu ei ole kaugeltki nii hea kirjanik, kui «Piiririigi» järgselt arvama on harjutud. Aga, nagu juba öeldud, see lihalikkus on, teksti keha on, ning samavõrra on olemas pettasaamise fakt, fakt, et tekst sundis mulle peale kujutluse, mida ta kardetavasti tahtiski mulle peale suruda. Mul jääb üle nüüd ainult esiteks, seda tunnistada, ja teiseks, seda kirjeldada. Tunnistus on juba antud, seega, tuleb asuda kirjelduse juurde.

Esimene osa, nimega «Jäähauad» genereerib kõige intensiivsemalt kujutlust Õnnepalu kirjutamisstiili jahedusest, distantsist, mis asub vältimatult tema ja kirjeldatava objekti vahel, nagu kõiki hääli neelav teksti hangumisest tekkinud sein. Samas on Õnnepalu peamine, peaaegu et ainus uurimisobjekt Õnnepalu ise, mis nii formaalloogiliselt kui ka praktikas tähendab seda, et ka Õnnepalu ise on iseendast sellesama kõiki hääli ja emotsioone neelava läbipaistva seinaga lahutatud. Tal puudub kontakt iseendaga. Igasugune, vähimgi kirglikkus on temast ja tema tekstist vähemalt olematuse kaugusel, üksnes teatava tõenäosusega võimaliku struktuuri tasandil. Millegi reaalse või toimivana seda igatahes olemas ei ole. See tähendab, et kõik suhted, mida Õnnepalu oma tekstis modelleerib, on lõpmata jahedad, iseenesest ja maailmast distantseeritud, ilma vähimategi suhte iseloomu kirjeldavate afektideta. Kõik on nagu, justkui.

Õnnepalu tekstis uurimisobjektiks oleva Õnnepalu ees ja kohal laiub pideva ja absoluutse üksinduse probleem - füüsiline vajadus olla üksi ja selle vajadusega sünkroonne paaniline hirm üksinduse ees. Ainult et nii üksioleku absoluutsus kui ka hirmu paanilisus on taandatud tema teksti külmutatud, afektide pinnaleilmumist välistavasse võtmesse. Teksti külmutatud pindkihi alt ei saagi mitte miski välja pääseda, aga samas selle seina all ka pole niisuguseid afekte, mis endid sellest läbi kõrvetada suudaksid. Õnnepalu tekstist võib leida lõpmatu hulga vihjeid paratamatusele, et absoluutne üksindus ongi tema maailmakäsitluse tuum, aga siinkohal piisab ühest, võetud leheküljelt 31. Selle paiga absoluutne mahajäetus, taeva mahajäetus selle nõmmekünka kohal (oli septembrikuu) oli ta sedamaid oma võimusesse haaranud.

Mis on selle absoluutse mahajäetuse kulminatsioon, selle otsimise ja sellega samastumise mõte? Loogiliselt võttes (ja Õnnepalu maailmale on täiesti võimalik loogiliselt läheneda) peaks see mahajäetusega samastumine ju millegagi motiveeritud olema? Motivatsioonile on antud lühike ja selge viide järgmisel leheküljel: Ja tõesti, nagu hiljem selgus, nii liha kui kardinaid oli siin vältida lihtsamast lihtsam. Välja arvatud muidugi oma liha ja neid pakse kardinaid, mille üks hoopis teine ettekandja, üks tumm ja sünge ülemkelner mõnikord terveteks nädalateks taevalaotuse ette kokku vedas. Tema motivatsioon on vältimine! Distants, mis õigupoolest on täielik lahutatus enesest, pole talle ikka veel piisav! Talle on sellest vähe! Tal on oma lihast kõrini, see ei võimalda talle piisavalt üksindust, sest ta on oma lihaga lakkamatult kahekesi. Ja ta ei taha. Mitte et ta vihkaks oma liha, seda ei saa tekstist kusagilt välja lugeda, aga ta ei taha. Mu üksindus on sama suur, kui siis, kui maailm loodi, kirjutas Ristikivi, aga see üksindus, millest Õnnepalu räägib, on veelgi suurem, sest see eeldab maailma olematust, maailma lõppu, et liha ei oleks, et ei peaks oma lihaga kahekesi olema.

See on interpretatsioon, ega pruugi kattuda sellega, mida Õnnepalu ise mõtles, aga see on just see, mida tema tekstist välja lugeda annab. Õieti ongi maailm tema tekstis juba lõppenud, sest teisi inimesi nagu õieti polegi, nood kõik, kes kuuluksid mõiste alla teised, on justkui kujutud, kiretud, olematud varjud, eristumatud eimiskid. See eksponeerub nagu äärmuslik enesekesksus, aga kujutlus enesekesksusest kaob kohe kui taibata, et see tuleneb maailma lõppemisest. Teisi lihtsalt ei olegi, mitte kedagi, vähemalt mitte kedagi reaalset. On ainult üks inimene maailmas - mina, ja isegi selle minu olemasolu ei ole kuigi kindel, võibolla on isegi see justkui, nagu, seda enam, et hajuv ja piiritlematu on see nagunii. Ka tekstis üha korduv jumalikustatusele lähenev tema on pigem mina, üks mina variatsioon.

Aga kuigi maailm on lõppenud, siis liha lõpp selles kestab ometi edasi. Õnnepalu maailmas on see vist üldse lakkamatult kestnud: Ja bussipeatuses bussi oodates võis tihtipeale näha kondikoormat tehasevärava poole veetavat: terved suured haralised luukered. Soojal ajal saatis neid punakaskollaseid koormaid kärbeste must eskort. Kui auto valgusfoori tagant liikuma hakkas, tõusis must kärbsepilv korraks õhku, varjates bussiootajate eest kevadtaeva... (lk. 63) Võiks arvata, et see on lihtsalt kiretu, liha mõjutamisele suunatud kirjeldus (sest nii läbipaistvast tekstist sümboolika otsimine oleks otsijapoolne kohatus). Aga Õnnepalu tekstis on see siiski midagi rohkemat, kui lihtsalt kirjeldus, eriti, kui panna siia kõrvale lõik Õnnepalu luuletusest «Lõplikkuse rahutus»: Kuula! Vaikus! Kärbsed! Igavesed kärbsed, põrmu tütred, sõnad, mis sosistab Jumal, kui inimene on surnud, kui järele jääb päike ja tema jõhker suudlus. Kärbsed! Võib ju tunda, et kuulutakse pigem taime- kui loomariiki, aga igatahes tulevad kärbsed enne kui tõdemus, et all flesh is grass.

Selles valguses on suhteliselt arutu rääkida Õnnepalu romaanist kui homoromaanist. See liin on raamatu sündmustikus tõepoolest justkui sees, ainult et, sündmustikku ennast ju ei ole, ja teisi inimesi ju ka ei ole, sest maailm on lõppenud. Ja liha lõpp on nagu taevas maailma lõpu kohal. No mis suhetest me siin üldse rääkida saame. See on liha asi lihaga, seega seda polegi. Pealegi ei pääse see külmunud teksti pinna alt mitte kuidagi välja.

Aga hoolimata neist tehetest lihaga tundus «Hind» mulle tekstina, millel pole keha, tekstina, mis on küll osavalt ja targalt kirjutatud, kuid mis on siiski tavaline tekst. See lõputu kiretus, see jäisuseni ulatuv jahedus ja see ääretu narratiivsus, pikad kirjanduslikud kirjeldused maastikest ja liblikatest ja millest iganes, üsna samasugused, nagu 64ndal leheküljel mõttetuks tunnistatud kirjeldused 19. sajandi paksudes romaanides. Kusjuures see, mida tekst kirjeldab, ei toimu mitte teksti keha sees, sest seda keha ei olegi, see kirjeldamine ei ole mitte füüsiline või analüütiline, vaid on abstraktne, objektide pinnal libisev ning ilukirjanduslik, väljaspool teksti keha asuv. Taandatud. See on esitus üle mudelsüsteemide, mitte esitus läbi otsese füüsilise mõjutamise. Nii ma mõtlesin. Ja sain petta.

Sest leheküljel 150 ilmub teksti keha. Ja korrapealt on selge, et see oli kogu aeg olemas, et see modelleeriski absoluutset distantseeritust, kõigest lahutatust, maailma lõppu. Võibolla oli ta kohati siiski liigse ilukirjanduslikkuse taha varjatud, aga ta oli väga reaalselt olemas. Umbes nagu kuuvarjutus, lihtsalt lugemise vari langes teksti kehale ja seda polnud seepärast näha.

See oli nii: Need kõrged võimukad puhtad noodid, mis olid kuuldavale tulnud, välja paiskunud ühest kõrist - jah, tema enda kõrist, mis oli äkki olnud võimas ja plastiline, kuum ja punane, niiske ja vibreeriv - kõrist, mida tal ometi olla ei saanud, härjakõrist, mis ometi selliseid kõrgeid ja puhtaid noote kuuldavale tuua ei oleks saanud, aga tõi. Ja hääl oli tulnud sinna kõrisse veel sügavamalt, sisikonnast; veel sügavamalt, liha pimedusest, vere ööst, mis iialgi pole tunnistanud ühtegi valguskiirt. Jah, isegi veel sügavamalt, veel madalamalt: hinge enda koopast, kõige liikumatuma liikumatuse kuristikust.

Ja millise kõrge helkiva hävitava kuju oli see hääl võtnud välja pääsedes. Sellesse punkti, sellesse hetke jõudnult tekib teksti läbimisest ahel uni-pimestus-härg ja selle ahela otsas ripub ja sealt vabaneb teksti keha oma täies hiilguses ja metsikuses. Muud polegi enam lisada. Narratiivid on lõppenud, ähmastatud abstraktsioonid on lõppenud, ülejäänu on ainult vormistamise küsimus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ERIK LINNUMÄGI

Betti Alveri/Talvo Pabuti «Trimalhio pidu» Teleteatris

Kui rahuldamatus on nagu armas karvane päikesepaistel pehurdav päevakoer, kelle siidise petisevutlari peidus hiljuhingeldab igiigatsusi ja ütlematajulgemisi, siis rahulolematus on närune laiproheline kapsauss. Ja kui nemad, olemuselt paraku mõlemad parasiidid ja õgardid, peaksid kas poolkogemata või lausa lavastuslike olude sunnil ühel roosiokkasel vaevatud hingeliblel kõrvu roomasklema sattuma, ei ole loota säält hääd.

Nii oligi, et jupp aega jahmerdasid nad mõlemad, need ussid, mu ümber ja kallal pärast «Trimalhio pidu», kuni üks piinatud hääl ütles: anna, et mu hing saaks rahu! Päevakoer kargas emapuumana kapsaürajale kõrri; meie ei vali aegu, ajad valivad meid; kaua olen mõtelnud, kas vabadus ikka on tunnetatud paratamatus. Ei ole, vabadus on egoism, täielik vabadus on absoluutne egotsentrism, ja paratamatus ei ole vabaduse tunnetamine, vaid ahelad. Nad kumbki on maailma mõistmise ja olemise viisid, aga ühel ei tohi neis olla kohta - võltslusel. Vabadus on iga inimese varjatud vajadus, unelm, rahuldamatus, mida on võimalik teostada üksnes teis(t)e inimes(t)e arvel; kui rahulolematult paratamatu oli Talvo Pabuti jaoks see vabadus, millega ta Betti Alveri «Viletsuse komöödia» ette võttis ja ära järas? Alver Pabutit ei vaja(nud). Täpselt nii, nagu Tammsaare ei vaja(nud) Unti - aga Unt tegi enda Tammsaarele vajalikuks. Pabut seda ei püüdnudki. Ei suuda ma kuidagi leida õigustust Betti Alveri «Viletsuse komöödia» viletsustamisele Teleteatris «Trimalhio peo» nime varjus, seepärast esialgne rahuldamatus, tõsi küll, läbi teatud kõhkluste rahulolematuseks süvenes. Midagi poolikut ja võltsi varjutas kogu ettevõtmise ja teostuse. Süvenematu, vaevu alustatu, et kohe lõpetamatusse lõppeda.

Pabutit on nimetatud näitlejaks õppinud kirjanikuks, seda ta ehk ongi, kuigi tundub, et tänapäeval saab ka kirjanikuks üpris kergesti. Ja veel on teda nimetatud lavastajaks, aga seda olemist peab ta esialgu tõsiselt tõestama, eriti kui silmas pidada, et lavastamise juurde kuulub ka interpreteerimine. Pelgalt ambitsioonidest ja loomusundidest ei piisa nagu luulemeelsusest ja kiindumusest antiigi ja antiikmütoloogia vastu, mis tal mõlemad olemas olevat; esimest on ta esitlenud Kirjanike Maja musta laega saalis, teist väljendanud näidendikatsetustega, kasvõi aastat kaks tagasi «Sisyphosega» Tartu Lasteteatris, ja kui ta seal viis kokku mitte kusagil kokku saanud tegelased Sisyphose ja Achilleuse, Helena ja Andromache, Hermese ja Prometheuse, siis oli see tema isiklik tegu väikesele asjast huvitatute ringile. See oli tekstiteater, ta enda tunnistamist pidi ideenäidend, kus lavastuslike vahenditega raske mõttelist kude visuaalselt efektseks muuta (õigustamine!) ning kus vaataja pidi oskama sõnu kuulata.

Aga nüüd, mis nüüd, Pabut? Kui erk elu ise murrab teosest läbi rinnaga pääle? Lavastuse eeltutvustus ütleb, et lavastuse pealkiri ja poeemi juhtmõte on võetud Petroniuse satiirilisest romaanist «Satiricon», kus vabakslastud ori Trimalhio sümboliseerib priiskamist, arulagedat raiskamist, jõudeelu omandab nukkeriroonilise tähenduse, mida nii Betti Alver kui Talvo Pabut kasutavat omamoodi kontekstis. Vaatamata sellele, et kujutatakse vaeste inimeste elu, polevat lavastus ühiskonnakriitiline ega sünge - pigem meenutab leierkastimehe nurgapealset laulu, mis võib näida romantilise ja naiivsena, on aga ehedalt nukker ja võluv. Kaks noort inimest pole enam ammu kõhtu täis saanud, soov kõige kiuste kordki tõeliselt pidutseda ja prassida

Pabut on annotatsioonis ilmselgelt iseenda üle interpreteerinud.

Alveril esineb Trimalhio (kasutatud on niisugust kirjapilti) märksõnana, poetiseeritud võrdlusena täpselt kaks korda, ei muid viiteid, ja kuigi poeemi lõpupoole toimub Pimpa kuumas fantaasiamaailmas tõepoolest kingsepast leiduri Pontus Kooloni valdustes midagi orgia taolist, kus Koolon esineb räbaldunud hiina tikanditega mantlis Plutarchost lugeva möllavast kambast eemaletõmbunud peoperemehena, on see võimalik vihje Petroniusele allutatud kindlale idee- ja mõtteloogikale, konkreetsesse konteksti, millega Pabutil pole miskit pistmist. Niikaugele ta ei jõuagi, kasutades Alveri kolmeteistkümnest peatükist vaevalt kuuendikku, kahte esimest, tegelikult vaid sissejuhatust kummastavasse, nihestatud, vastuolulisse, ent tervikuna mõtestatud maailma.

Kui üldse otsida mingeid Alveri ja Petroniuse ühiseid jooni või kokkupuutepunkte, siis ei satiiride ega poeemi autor moraliseeri kusagil isiklikke arvamusi ega tõekspidamisi esitades, kuigi just maailmavaatelisi ja isiksusesüüvelisi tõdesid ja tõeotsinguid esitab Alver hulganisti, ent need on Pimpa, Jordani, Kooloni ja teiste suhtestumine ümbritsevaga, mis kohati ulatub koguni väitluseni kõiksusega; Alver laseb tegelastel iseenda eest rääkida, mõtelda, olla, seista, kannatada, rõõmustada. Petronius on ajastuomaselt följetonistlik, Alver varjamatult-taotluslikult metafoorne, aga nad mõlemad esindavad realismi selle ehtsas vormis, kujutades inimtüüpe igapäevase elu stseenides, vahetut, tuttavat miljööd. Mõlemad kujutavad ühiskonna moraalset langust. Petronius keiser Nero valitsemisajal kohe pärast Kristust, Alver Eesti Vabariigis kolmekümnendate aastate suure majanduskriisi aegadel. Petronius oli Nero kaaskondne, kes päeval magas ja öösel lõbutses, kuid ta oli ka tark ja kohusetundlik riigiametnik, kelle Nero reetmises kahtlustatuna enesetapuni viis; Alverit pole aga keeruline ära tunda «Viletsuse komöödia» juhtkangelannas Pimpas, tema kõlbelisis otsinguis ning kirjanikuks kujunemise käekäigus.

See kõik on taust, jah, aga seda kõike pidanuks Pabut arvestama, kui ta mõte üldse «Viletsuse komöödia» kanti liikuma hakkas ja ta lavastusele «Trimalhio pidu» pealkirjaks pani; Alveril on vastava peatüki nimeks «Suured vallutajad ja teeröövlid» Pabuti kaaslaseks on olnud pealiskaudsus ja enesekriitika puudumine.

Kui nüüd kõik eespool öeldu ka ära unustada ja võtta asja üksüheselt (paraku on see võimatu; või siiski, kui paljud vaatajad on kursis algteosega?), ka siis jääb lavastusest mulje kui täiuslikust vitraazhist suvaliselt rebitud servadega (nurga)kvadraadist. On teoseid, mida ilmtingimata peaks esitama, et võimalikult suurem hulk rahvast nende (varjatud) väärtustest osa saaks, aga seda ei tohi teha vastutustundetult. Kavatsemata kuidagipidi laskuda negatiivsesse mõtlemisse, on mul väga kahju, et lavastuses ei saa õigetki aimu Pimpast, keda ei jätnud ka suurimas viletsuses maha kummaline rahuldustunne, mis oli seda visam, mida halvemini tal läks, ja ometi oli ta sündinud hellaks elu pisikeste torgete vastu ning tema enesearmastus ületas tavalised piirid; kes samas armastas elu väärtusetust ja poolikust, värises mõttest muutuda rahuldatuks, rahuldunuks ja harmooniliseks, kel oli Jumalale ainult üks palve - et see teda oma heldusega rahule jätaks; kelle hädaldav mõistus tegi talle nalja nagu seljale pööratud siplev kilpkonn, kes aga kogu oma ebatäiuslikkuses ja nõrkuses oli ennastohverdav ja kaunis inimene. Ning pole Kärt Krossi süü, et ta Pimpat vaid riivata suutis.

Kahju on lindude toas elavast Joel Jordanist, kelle mustimat masendust ehivad punaseimad põsed, kellele on piinlik olla elav inimene, sest inimene on just see, kes ta olla ei taha, mida üle kõige kardab ja jälestab, sest elav inimene olla tähendab end iga hetk oksa puua ja selle oksaga jälle maha kukkuda Ning pole Ivo Uukkivi süü, et ta selle oksanigi ei jõua. Vähemalt proua Troojat olnuks lavastusse vaja, tema ümber keerleb-painleb Jordani maailm, aga see olnuks siis juba täiesti teine lavastus paljude teiste tegelastega lisaks; ja mul on kahju neist paljudest teistest tegelastest, kes lavastusse ei mahtunud, sellest inimliku headuse soojast paitusest ses jubedas maailmas, mis lavastusse ei mahtunud, et ega vist jäägi muud üle kui Pimpa kombel lohutuseks mõtiskella, et nagunii kõik möödub, lakkab olemast, kui mõttetu on selles unenäolises maailmas midagi kirglikult ihaleda, kuna ometi kõik teed suubuvad eimiskisse mida tegelikult Pimpa isegi ei usu. Tema võidab selle eimiski.

Sellest telelavastusest on võimatu ihaleda puhastust hingele, vältimaks kasvõi päevakoera ja kapsaussi kaklust. Pidusöögi(eelmängu)lugu jääb lihtsalt üheks halvasti motiveeritud toidukraamikoti varastamiskatse looks; ainuke, kes sellest täit mõnu näib tundvat, on valge hiir laua all ja tema eest suur tänu Tallinna Loomaaiale.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TAMBET KAUGEMA

Peaminister Tiit Vähi väitis oktoobris pärast õpireisi Londoni (kus nad Edgar Savisaarega vestlesid meteoroloogiast), et ta sõidab küll Neeme Järvi kodulinna Detroiti, kui tahtmine tuleb, isegi sõltumata sellest, kas seal linnas ehitatakse muusikaakadeemiat või mõnd muud kultuuriobjekti. Selgituseks, et peaminister vastas sellega maestro otsusele protestimärgiks mitte tulla enne Eestisse dirigeerima, kui Eesti Muusikaakadeemia uus hoone Tallinna südalinnas on katuse alla saanud.

Võib oletada, et peaministri suust pudenenud lause Detroiti-sõidust oli üks nendest, mille kohta peaministri nõunikel on pärast kombeks selgitada, et tegelikult peaminister niimoodi ei mõelnudki, nagu ta ütles. Maestro Järvigi ütles tookord «Postimehele», et tema arvates ei olnud Tiit Vähi vastus tark: Tema võib ju Detroiti tulla, siin toimub muuseas suur muusikategemine. Detroidis valmib kolme aastaga sajamiljoniline projekt - kontserdimaja saab uue saali, uued orelid ja uue ümbrus.

Kes vana asja meelde tuletab, pidi ju endale juhtkoera saama. Rahva poliitiline mälu olevat vaid mõni kuu, väidavad halloomehed Lang ja Tiido, järelikult ega keegi enam päris täpselt mäleta, mis oktoobri alguses juhtus. Möödunud nädalal kerkis kolme kultuuriobjekti kurb saatus aga taas kord veepinnale. Rahandusminister Mart Opmann ütles peale teisipäevast valitsuse istungit, et valitsus ei poolda praegu Riigikogu menetluses olevat võlakirjade emissiooni kava, millega on plaanis finantseerida kolme suure kultuuriobjekti ehitamist. Põhjus väga lihtne - võlakirjade emissioon võivat riigieelarve tasakaalust välja viia. Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Muusikaakadeemia ning Eesti Rahva Muuseumi ehituse finantseerimiseks plaanitakse emiteerida 700 miljoni krooni eest võlakirju. Selle projekti maksumus olla Opmanni sõnul siiski Eesti riigieelarvega võrreldes liiga suur. Valitsus ei ole samas põhimõtteliselt vaidlustanud nende kolme kultuuriobjekti rajamise vajalikkust, aga raha tuleb selleks leida mujalt, kinnitas rahandusminister eelmisel nädalal ajakirjanikele.

Et peaminister Vähil oleks reisisiht Detroit, eriti aga ehk sealsed kultuuriehitised juba ammu enne lennukisse istumist pisut tuttavad, refereerigem 17. jaanuaril ajalehes «The Detroit News» ilmunud artiklit 80 miljonit dollarit (ligikaudu 940 miljonit Eesti krooni) maksvast kunstikompleksist, mida kavatsetakse mõne aastaga Detroiti ehitada.

Ajaloolise ehituse teostamisel osalevad kolm kasumit mittetaotlevat institutsiooni: Detroidi sümfooniaorkester, Detroidi koolid ning ka Detroidi meditsiinikeskus. Orchestra Place’i projekti kohaselt kerkib Woodwardi avenüü lähedusse: kaunite kunstide ning lavakunsti kool, kuuekorruseline büroohoone, müügikeskus, söögikohad, galerii, raamatu- ja muusikakauplus, 500-kohaline parkimismaja ning veel ka Detroit Symphony Orchestra Halli (DSOH) juurdeehitis.

Orchestra Place’i projekt koosneb kolmest kompleksist. Esmalt riiklik kaunite kunstide ja lavakunsti kool (lavakunsti tuleks siin mõista laiemalt, kui me seda Panso-kooli puhul oleme harjunud, sest muusikat esitatakse samuti enamasti lava pealt), mis ehitatakse 2,5 aakrisele (ligi 11 000 ruutmeetrit) maa-alale. See saadi annetusena DSOHilt. Kooli eelarveline maksumus on 28 miljonit dollarit (pisut alla 330 miljoni Eesti krooni). DSOHi asepresident Peter Cummings väitis ajaleheartiklis, et nende edaspidine saatus on väga tihedalt põimunud naabrite omaga. Koolile ei ole ilmselt paremat paika kui kui Woodwardi avenüü läheduses, paremat koostööpartnerit kui seda on orkester, ning paremat maahinda kui null dollarit, oli Cummings kindel.

175 000 ruutjala suurune büroo- ja kaubandushoone moodustab projekti teise osa. Büroohoones hakkavad asuma meditsiinikeskuse ning DSOHi peakorterid. 500-kohalises parkimismajas hoiavad päeval oma autosid bürooruumide kasutajad, õhtuti ja nädalavahetustel aga Orchestra Halli külastajad. Kompleksi eelarveline maksumus on 32 miljonit dollarit (ligikaudu 375 miljonit Eesti krooni). Ehituse kolmas tahk on Orchestra Halli juurdeehitis, mille eelarveline maksumus olla 20 miljonit dollarit (umbes 235 miljonit Eesti krooni).

Kooli ehitust finantseeritakse 1,5 miljardi dollari (ligikaudu 17,5 miljardit Eesti krooni) suuruse võlakirjade emissiooni arvelt, mille 1994. aastal kiitsid heaks Detroidi hääleõiguslikud valijad. Bürood ning parkimismaja ehitatakse valmis erakapitaliga, võetakse pangast selle tarvis laenu. DSOH toob projekti kaasa 8 aakrit (umbes 32 400 ruutmeetrit) maad. DSOHi president Alfred Glancy III väitis artikli lõpus, et kuigi sümfooniaorkestril on iga viiepenninegi arvel, siis maa kinkimine ning kogu projekt on investeering orkestri tulevikku, üldse Detroidi tulevikku. Glancy III, kes on ühtlasi korporatsiooni MCN president, kinnitas, et asjad käivad ka Orchestra Place’i projekti puhul, nagu korporatsiooniski. Investeerime lootusega, et tulem on investeeringust suurem. Ja nii see läheb, võin kinnitada.

Bürookompleks peaks saama valmis 1997. aasta lõpul, lavakunsti ning kaunite kunstide kooli hakatakse tegema neljateistkümne kuu pärast. Kõigil tublidel eestlastel on järelikult juba mõne aasta pärast hea võimalus Detroiti külastades ka neid kultuuriobjekte silmitseda ja käega katsuda. Ning kui te seal ümbruses kohtate peaminister Vähit, siis teate, et tegelikult ta ei mõelnudki nii, nagu ta oktoobrikuus ütles.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

    Tagasi üles