Mõttemõlgutused Seneca üle II

JAAN UNT

Lucius Annacus Seneca: «Moraalikirjad Luciliusele». Tõlkinud Ilmar Vene. «Ilmamaa» 1996.

«... palun sinult ja innustan sind, et sa oma edusamme ei kogeks mitte kõnes või kirjas, vaid hingelises kindluses, ihade nõrgenemises: sõnu kontrolli tegudega. ...Tegema õpetab filosoofia, mitte rääkima, ning ta nõuab seda, et tema seaduse järgi igaüks elaks, et elu sõnust ei erineks, et elu vastuoluliste tegude tõttu ei näiks kirjuna» (XX. kiri). Ei oota niisiis Seneca mitte üksnes seda, et teda loetaks, vaid et lugeja, nagu ta oma ühes teises teoses ütleb, kujundaks filosoofilised juhtmõtted osaks iseenesest ning ikka ja jälle nende üle mediteeriks. Ja talle eneselegi oli kirjutamine ühtlasi ka enesesisenduseks, -julgustuseks, -lohutuseks, -ohutuseks, nagu ta soovitab ka adressaadile: «Seda räägi teistele, et rääkides kuuleksid ise, seda kirjuta, et kirjutamise ajal loeksid, suunates kõik elukommetele ja kirgede ägeduse vaigistamisele. Õpi selleks, et teada mitte rohkem, vaid paremini» (LXXXIX. kiri).

Seneca elukäik oli täis mõõnu ja tõuse, elu viimased aastad möödusid keiser Nero nn. pöörase perioodi ajal. On olnud ja on praegugi küllalt neid, kes Senecale ette heidavad lahknevusi sõnade ja tegude vahel, osutavad tema rikkusele, tema suurilmalikkusele ja mõneajalisele võimutäiusele ning leiavad, et raske on temasse sümpaatiaga suhtuda. Aega, millesse sündis Seneca, on mitmed filoloogid ja ajaloolased, et seda tänapäeva inimesele arusaadavamaks teha, võrrelnud hitleristliku või stalinistliku korraga. Ja samas on neid, kes tema elu, tegevust ja loomingut tolle aja tingimustes analüüsides jõuavad hoopis teistsuguste hinnanguteni - «Seneca ehk impeeriumi südametunnistus», nõnda pealkirjastas oma 1978. aastal Pariisis ilmunud raamatu tuntud antiigiuurija Pierre Grimal. Seneca stoiline enesetapp 65. aastal seostub selliste hinnangutega paremini.

Tuletagem meelde, et ajastu koloriidi tabamiseks on eesti keeles võimalik lugeda tragöödiat «Octavia», kus tegelasteks on ka Nero ja Seneca. See on ilmunud «Rooma kirjanduse antoloogias» (1971) ning samuti leiame sealt Seneca satiirilise teose «Jumaliku Claudiuse kõrvitsakssaamine» ja kolm moraalikirja Astrid Kurismaa tõlkes.

Retoorilisele haritusele toetuv ent samas vabalt ja sundimatult mõjuv kirjutusviis, assotsiatiivsus mõttekäikude arendamisel, sisenduslikkuse taotlus - need on jooned, mis iseloomustavad Senecat ja millele on tähelepanu juhtinud ka «Moraalikirjade» tõlkija oma järelsõnas. Senecale on olulised lause rütmilisus ning mõtete tabav ja lakooniline esitus, samas ka variatsioonid ühel ja samal teemal, sünonüümid ja vastandused. Kirjandusvormidest on määravaks osutunud diatriibi ehk vestluse mõju - see on vorm, mille kujundasid küünikud ja stoikud oma moraalifilosoofilisi õpetusi esitades ja mis lisaks sellele, et mõjustas kristliku jutluse vormumist, sai just suurel määral Seneca vahendusel ja mõjustusel Michel de Montaigne’i läbi ka euroopaliku esseekirjanduse aluseks.

Mul on hea meel, et see Seneca olulisim, järelpõlvedele kõige enam mõju avaldanud, enim loetud ja tõlgitud teos on nüüd kättesaadav ka eesti keeles. Sobiv lektüür nii hinge kujundamiseks kui ka hingeraviks, võiks olla ka kohustuslikuks kirjanduseks võimu- ja vaimuasjade üle otsustama sattunuile: üks kiri päevas ja ilmtingimata vähemasti 15 minutit kohustuslikku meditatsiooni. Ärgu ehmatagu lugejat see, et ta kohati satub stoa dialektikat või füüsikat tutvustavatele lõikudele, mis võivad tunduda liig keeruliste või raskesti arusaadavatena. Senecat ei pea tingimata lugema kaanest kaaneni, võib lehitseda siit ja sealt ning otsida lähedasemat teemat. Abiks on ka üldarusaadav stoitsismi põhijoonte tutvustus järelsõnas.

Ilmar Venelt on «Moraalikirjad» juba teine kaalukas tõlge Augustinuse «Pihtimuste» kõrval. Kui peaksin lühidalt iseloomustama oma esialgset muljet tõlkest - põhjalikku, originaaliga võrdlevat analüüsi ma ei ole teinud -, siis ütleksin, et see on vastupidine Anne Lille arvamusele 19. veebruari «Postimehes». Erinevalt temast leian ma, et kohati võinuks tõlge olla just soravam või ladusam - s.t. et minu arvates on tõlkija aukartus originaali sõnastuse vastu olnud puhuti liigagi suur ning on takistanud teda vormimast eestikeelset fraasi intonatsioonilt loomulikumaks ja intensiivsemaks.

Minu heale kolleegile Anne Lillele pole tõlge meeldinud ning ta on seda püüdnud ka põhjendada. Suure osaga tema väidetest pole ma nõus, ja mõnele sellisele ka kohe osutan. Kõigepealt aga tähelepanek, mis põhimõtteliselt näib õige olevat: üksühese vastavuse läbiviimine pole tõlkijale mitte kõigi mõistete puhul dominantseks olnud. Ainult et näide tundub ebaõnnestununa: ma ei saa kuidagi aru, et 102. kiri käsitleks stoiku jaoks põhimõttelist teemat, kuidas suhtuda naudingusse. Pigem kõneldakse seal valmisolekust surmaks ja sõna nauding esineb vist ainult ühes tekstikohas, mis on paraku rikutud. Sellistel puhkudel osutab tõlkija, kas ta on tõlkinud konjektuurse, s.t. mõne filoloogi poolt pakutud tekstiparanduse järgi või siis on püüdnud mõtet välja suruda käsikirjalisest lugemist, ja sellisest osutusest mitteteaduslikus tõlkeväljaandes täiesti piisab. Antud kohas ajavad mõned konjektuurid üldse ilma «naudinguta» läbi (ja tõepoolest, hädavajalikuga seotud naudingud oleks üsna arusaamatu, pealegi on nauding üsna tugev ja filosoofilises plaanis tõesti oluline sõna); tõlkija poolt pakutu annab siin vähemasti mingisuguse mõtte. Parem näide olnuks näiteks 94. ja 95. kirjas esitatud arutlus filosoofia üldiste juhiste ja konkreetsete ettekirjutuste üle, kus decreta vasteiks on põhitõed, üldjuhised, määrused ja juhtmõtted, praecepta vasteiks aga juhised, õpetused ja ettekirjutused. Võib aru saada, miks tõlkija nii on teinud - ta on lähtunud sobivusest konteksti ja ühtlasi avanud ladinakeelsete mõistete sisu. Nii ei pruugi teha, kuid ka nii võib, olulisim on, et lugeja saab aru, mida autor on tahtnud öelda, ning antud juhul mingit segadust ei teki.

Olulisimate mõistete puhul on üks-ühene vastavus püütud säilitada. Alati see aga lihtsalt polegi võimalik, kuigi on väga soovitav (ja mõnikord ka kergemini läbiviidav) rohke terminoloogiaga tekstide puhul. Kõik sõltub tekstist, ka sellest, kellele tekst on orienteeritud, millised on tõlkija dominandid jne. Mõnikord on see kergem väiksema tekstikorpuse puhul, kuid siingi sageli mitte: proovigem näiteks tõlkida sõna logos ühe vastega kõigis Herakleitose fragmentides - üsna võimatu üritus. Roomlaste tõlkeis on kreeklaste psyche vasteks enamasti anima, kuid mõnel puhul ka spiritus, mõnel puhul jälle mens. Võib ju valida näiteks anima vasteks sõna hing ning animus vasteks vaim, kuid väga sageli esineb viimase asemel ka anima või spiritus ning näit. magnae animae võib osutada hoopis üllastele meestele. Kõik sõltub ikkagi laiemast kontekstist ning jäik «süsteemsus» võib sageli teksti mõtte kaotada.

Lühidalt, üksnes mainimisi sellest, millega ma nõus ei saa olla. Ilmar Vene ei pea antiikkultuuri kõige tähtsamaks erijooneks ta ühtsust, vaid ütleb, et antiikkultuuri silmahakkavaks erijooneks on tema ühtsus. Et arutlus sel teemal polegi nii väga triviaalne või mittevajalik, ilmneb ka Anne Lille vastuväitest, kes samas aga ise kinnitab ühtsuse-aspekti liigagi radikaalselt, kui peaaegu et lausa taandab nii stoikud kui ka Cicero Aristotelesele. Tõsi, mõni asi võinuks järelsõnas leida veidi üksikasjalisema seletuse, näiteks ka Seneca suhtes oluline Panaitiose ja Poseidoniose roll stoa filosoofia mõningases teisenemises, ent sellinegi mõiste nagu stoikute apatheia-ideaal. Vene mainib täielikku apaatiat, kuid see võib täpsustava seletuseta viia eksiteele. Tegemist on vabadusega kirgedest, mitte aga tundeelamustest loobumisega (A. Lill) - näiteks rõõm on stoiku jaoks täiesti aktsepteeritav tunne.

Olgu peale, filoloogias on väitlused-vaidlused alati paratamatud ning vaatenurkade erinevused on loomulikud ja sageli edasiviivad. Tunnistan vaieldavusi. Ent samas pean tunnistama ka seda, et mitte ükski Anne Lille väide pole minus äratanud kahtlust, et tõlkijal võiks olla probleeme nii ladina keele tundmise kui teksti sisu mõistmisega või et tõlkija pole aru saanud, millisel kohal Seneca kirjad antiikfilosoofias on. Ja ikkagi on ka siin Anne Lille poolt öeldu ühes suhtes õige. Ei ladina ega kreeka keelt saa kunagi tunda piisavalt hästi ning teksti mõistmine ja tõlgendamine pakub alati hulganisti probleeme, see on ju filoloogi põhitöö, neid probleeme näha ja püüda neile vastuseid anda. Nii et selles suhtes olin oma vastuväites ennatlik, mul endal on tekstide mõistmisega alatasa probleeme ja ma usun, et ka Ilmar Venel.

Et ma ei tunduks põhimõttelise mittenõustuja või fanaatilise poleemikuna, siis olgu lõpuks veel üks nõusolek. Muuhulgas on uus Seneca-tõlge nagu iga teinegi tõlge tõepoolest ka huvitav materjal filoloogiliseks analüüsiks: millised on olnud tõlkija taotlused, miks on ta teinud just nii ja mitte teisiti, millised on teistsugused võimalused, millised on ühe või teise variandi tugevad ja nõrgad küljed jne. Selline analüüs aitab ka originaali paremini mõista.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996