Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JUKU-KALLE RAID
Douglas Adams «Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas». Olion 1995. Tõlkinud Kati Metsaots.
Lugesin hiljuti lillade kaantega «Transpordi teatmiku» sarnast raamatut, mis on maailmakuulus ning maksab seetõttu palju. Poole tunniga oli kõik selge.
On asju, mida ei saa tõlkida, lauseid, mille kõlamõju pääseb esile ainult neile loomulikus keelelises kontekstis; Douglas Adams on kirjutanud oma raamatu inglise keeles ning sinna ei ole midagi parata. Pigem on see puhas õnn.
Tavaliselt räägitakse kui «tõlkimatust» just luuletustest, ent see ei pruugi alati nii olla. On olemas veel inglise huumor ja rida proosaraamatuid, mis originaalkeeles omavad täiesti teist toimet, olgu tõlkija nii kõva käsi kui tahes. Mõned asjad on peale tõlkimist lausa vastikud, ent mida siiski puhtalt juba nende väärtuse pärast ilmselt peab vahendama. Meie, keskmiste teadmistega inimesed, ei oska ju keegi tshehhi või itaalia keelt, nii ei saa põhjapanevalt iriseda ka (näiteks) Milan Kundera ja Dino Buzzati eestikeelsete variantide kallal, tundugu nood millised tahes. Eeltoodud näited olid suvalised, aga inglise keelega on lugu teine, virisejaid tõlgete kallal jätkub. Praegu on selline situatsioon, et inglise keel on leidnud rohkem oskajaid, kui seda võiks vaadata keelepurssijate arvu pealt. Ühest küljest on ju hea; keegi ei lähe kirjastusse oma haigete unenägudega ning ei väida, et nood on tõlgitud inglise keelest ja pärinevad Vonnegutilt, samas kannatab aga raamatuvaliku kvaliteet. Ei tea miks, aga paistab, et kuna keegi ei kahtle teise inimese maailmakeele oskustes, ei loeta laualepandut ka korralikult üle. Douglas Adamsi väljamõeldud muinasjutu tõlge on ju üks sellistest - lohakas, liialt hoogne ning mõjutab pisut lugeja arvamust Adamsist kui heast kirjanikust, mis on osalt põhjendamatu.
Miskipärast on alati väga ärritav, kui kuuled raadiost midagi eestikeelset, mis meenutab inglise keelt, aga mis inglise keeles üldse ei ärrita. Näiteks jubedad reklaamid Maapähklitega kaetult ja Originaalne tugev maitse, Väljaspool tavalist, rääkimata haiglasest äratundmisrõõmust Täna ma sain aru, mis on mulle õige. Kati Metsaots, inimene, kes tõlkis «Hitch Hikers Guide To The Galaxy», on selliseid keelelisi kalu oma vahendusse sisse lasknud loodetavasti meelega, kuna küllaltki kohmakana mõjuva tõlke puhul tunduvad nood täiesti stiilipuhaste vigadena ning annavad raamatule omapärase värvingu, - sellise, nagu näiteks on Juta Renzeri eestindatud teosel «Kangelaspioneeridest». Pioneeride seiklused on seal tavaliselt nagu Arthur Denti omad «Pöidlaküüditajas», huvitavad teod Renzeri tõlkes on palju populaarsemad kui vene keeles. Hiljem selgus, et haavatuna oli Petja roomanud jäärakusse ja kaotanud siis teadvuse. Üks külanaine tassinud ta seljas koju ning räägitakse, et viimati olevat teda nähtud võidupäeval Berliini all - esimest korda lugedes pole lausel nagu viga midagi, ent tegelikult eestlane nii ei räägi. Vene keeles tundub kõik normaalne, isegi enam - lugejal ei teki kirjutatu suhtes mingit kahtlust. «Pöidlaküüdiga» on sama lugu.
Originaalne tugev maitse teiseneb eesti keeles sedavõrd, et ületab oma tähenduse piirid, murrab katki loogikabarjääri ning tuleb lugeja ajudesse kummitama ja keele kallal pahandust tegema. Originaalsest tugevusest on saanud midagi uut - absoluutselt ebaoriginaalselt halb maitse.
Ja ikkagi tuleb Metsaotsale au anda, et ta säärase asja nagu Adamsi tõlkimine üldse ette võttis. Ei kujutagi hästi ette, et «Pöidlaküüdi...» raamatust saaks teha tõlke, mis mõjuks nii, nagu olekski ta eesti keeles kirjutatud. Kui Metsaots sama julgeks jääb, aga hoolikamaks muutub, võib raamatutega veel kõik hästi minna. Originaalis täiesti loomulikud laused ei võta siis enam tõlkides uut värvingut ning me saame aru, et see tõlkija peab olema kuradi hea keelevaistu ja filoloogiaalase ettevalmistusega indiviid, et taibata ära, kuidas autori poolt paberile sehkendatut normaalselt edasi anda. Praegu veel nii ei ole.
Metsaots kasutab, kui rääkida tõlkelisest kummalisusest, näiteks liiga enesekindlalt sõna olema erinevaid vorme (olid), mis minu arvates omab eesti keeles palju konkreetsemat ning täpsemat tähendust kui inglise keele were, viimane ei kisu tekstil jalgu alt ka pideva korduvkasutuse puhul. Ja mõned ütlesid, et isegi puud olid olnud vale käik ja keegi poleks kunagi pidanud lahkuma ookeanidest tõlgib ta lause, mis kõlab selles kuues peaaegu nagu maapähklitega kaetult. Metsaotsa tõlge on huvitav; aga tegelikult oleks kasuks tulnud, kui ta oleks julge inimesena tõlkinud autori nime Tuglas Aadamsiks. Kui juba tõlkimiseks läks.
«Hitch Hikers Guidei» reklaamitakse kui enimmüüdud hääletajaraamatut kogu galaktika ajaloos. Et enamus inimestest pole ühtegi muud «hääletajate raamatut» näinud, on reklaamil sedakorda õigus. Ühes intervjuus seletab Adams, et idee selle raamatu kirjutamiseks sai ta lebades. Laisa inimesena, nagu ta väidab, sõitis ta pöidlaküüdiga aeglaselt mööda Euroopat ringi ning jäi ükskord põllule vedelema; mõttetut tähistaevast vaadeldes kippusid pähe jaburad ideed ning Tuglas Aadams unustas ennast kosmosesse hääletama. Raamat ilmus tunduvalt hiljem, esmalt jõudis «Hitch Hikers...» kuuldemänguna raadiosse.
«Kuulsal välismaa Tuklal tuleb elada Londonis ja Pariisis ning veeta suur osa oma vähesest vabast ajast lennujaamas; nii kirjutab «Pan Booksi» üks toimetajatest.
Adams sai noorte seas väga populaarseks ning tal oli hea meel, sest nüüd võis kõvasti raha raisata. «Triloogia neljas osas» - nii kõlas tema galaktikaraamatute sülemi kutsung, 1992 lisandus triloogiale ka viies osa nimega «Mostly Harmless». Mostly Harmless on meie planeedi nimi ühes mõttetus raamatus nimega «Hitch Hikers Guide To The Galaxy». Sellest kõigest on esmapilgul raske aru saada, ent tegelikult ei ole asi sugugi nii keeruline. Kõik liigub oma rada; mis kohale peab jõudma, see jõuab, mis lagunema peab, see laguneb.
Eriti hästi laguneb «Olioni» poolt üllitatud galaktikahääletamisteos, lehed kukuvad sealt ära nagu hilissügisel, vajuvad põrandale, nad tallatakse porri ning neid ei leita enam kunagi. Meelde tuleb see alles siis, kui ka Eestisse kord jõuab BBC televiisoriseeria Adamsi fantaasia ainetel, lisaks sellele, et häkkerite käes kosmosehääletaja arvutimänge juba palju liigub.
Pole ka ime. Adams on eriti populaarne olnud just häkkerite seas, näiteks tema fanklubi nimi on «ZZ Plural Z Alpha» ning selle vimplile on kirjutatud Dont Panic. Tukla klubis on tuhandeid inimesi ning see ei ole enam mingi nali. Arvutimehed olla Tuglase raamatust isegi sedavõrd eeskuju võtnud, et kasutavad oma hobist rääkides Aadamsi termineid ning nimetavad kirjaniku väljamõeldud sõnadega oma parimas sõbras - arvutis - toimuvaid arusaamatuid protsesse. Keegi tobe inglise kriitik nimetas Tukla lõbusat lugu «Arvutimeeste piibliks».
Mulle, inimesele, kes tegelikult arvab, et hääletajaraamatud on inglise keeles küllaltki head ning kuuluvad rongi- ja rannakirjanduse kuldvarasse ühelt ning hea kirjanduse juurde teiselt poolt, pakub huvi hoopis üks teine asi. Sain nimelt kuskilt teada, et Douglas Adams on kirjutanud ka raamatu nimega «The Long Dark Teatime Of The Soul» ning selle imeilus kõla ning tähenduslik salapärasus ei lähe enam meelest ära. Milline lause! Ainult et kui see tõlkida nii, nagu kõlab käesoleva artikli pealkiri, pole esialgsest võlust alles midagi.
Raamat, mille pealkiri juba kord tõlkimatuks jääb, võiks terve inimvaimu huvides ka ise tõlkimata jääda. Seda enam, et Adams kirjutab küllaltki lihtsalt ja arusaadavas keeles ning tänapäeval oskab vähemalt iga teine inimene tema teostest originaalkeeles aru saada. Kuskil Juhkentali tänaval on näiteks väliskirjanduse kauplus, sealt võib Vale-Tukla raamatuid hea õnne korral osta saada. Ja kes saab raamatu inimhinge pikast ja pimedast teeajast, võib selle juba paljalt pealkirja pärast tõsta tuntud ja imepärase sõnameistri Päris-Tukla teoste kõrvale.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT KUSNETS
NICK CAVE AND THE BAD SEEDS - Murder Ballads (Mute)
Moodne vokaal-instrumentaalne kõhezhanr, mille eelistatuimaks teemaderingiks on homo(ks ja) sapiensiks olemise kõledamad, pimedamad ja kurjemad küljed üldiselt ning inimese ots, selle leidmine ja pääletegemine vägivalla, enesehävitamise ja väärastuste läbi iseäranis, on paari viimase aastakümne kestel esile kergitanud terve trobikonna kõrvapaistvaid judinameistreid. Jättes siinkohal - veeru kitsusest, temaatika ääretusest ja viljelejaskonna ohtrusest tingituna - jutu seest välja sellised morbiidsed sub-stiilid, alam-ülemzhanrid ja erinähud nagu matuse-metal, organiseeritud deklamatsioon (e. gangsta rap), industriaal-terrorism ja hilispunkarlik rünnak-rühmlus, isolatsionistid ja vanapaganistid, pluss-miinus alati lausfenomenaalne Katku-amanda DiGalas, ning piirdudes vaid niisuguste kõhekunstnikega, kes rahulduvad traditsiooniliste laulu- ja tantsuvormide kasutamisega, tuleb tunnistada, et antipoodne krimikroonik-nekroromantik-autodestruktor, austraallane Nick Cave kuulub kahtlemata klassikaliste kooljalugude kõige stiilsemate kaasajastajate esirinda. (Kõrvuti suurepäraseid surnuaiapolkasid, viirastustevaltsereid ja kabelikrakovjakke esitava Väitsa-Tom Waitsiga, muidugist mõista.)
Cavei staazh masendusmeeleolumuusika viljelemisel on aastatepikkune, mehe professionaalsus ja pühendumus ammu väljaspool kahtlust. Koos oma esimeste bändidega Boys Next Door ja Birthday Party päästis Cave 70/80ndate vahetusel maailma pääle valla pöörase laviini shokiteraapilist, detsibellirohket ja kitarrikurja katarsist - meelismotiivid: hirm ja arm(etus), Jeesus ja Elvis, kõnts, kollaps, seks, laibad -, hilisemad sooloplaadid on jätkanud sarnast rida, ainult et kunagine hullunud intensiivsus on viimastel aastatel tasapisi asendunud palju mahedama, vagasemale käigule ümber lülitud raskemeelse rockiga, vahel koguni melodramaatilistesse keelpillikaunistustesse köidetud kabareelikkusega (et mitte öelda eshatoloogilise estraadiga). Hääd kuni kasulikud kuulata on olnud Cavei käsituses kõik need kategooriad.
«Murder Ballads», Koopa-Nigula & Kurja Seemnete esimene eranditult tapatalgute ja väikeveretööde aineline laulualbum, püsib kõlaliselt samas amplituudis, mis tuttav üheksakümnendate algusest: meloodilisus, kenakesed arranzheeringud, mõned harvad tundetormid («The Good Son», 1990 & «Henrys Dream», 1992). Idee tavatult roimarohke kauamängiva kokkupanekuks andis Caveile tema pikaaegne kaaskonspiraator ja kitarrist Blixa Bargeld pooleteise aasta eest, kui Cave & Bad Seeds salvestasid eelmist pikka plaati «Let Love In». Tollastest stuudiosessioonidest pärineb ka siinne salmide- ja ohvriteküllaseim ballaad «OMalleys Bar», mille neljateistkümne minuti kuludes puhutakse jõhkralt surnuks vaat et sama hulgaliselt eluküünlaid kui mõnes täismetraazhilises ja zhanripuhtas miinipilduja-põue-ja-käed-ketshupiga-kokku filmis. Kogu kolejandi korraldab ainuisikuliselt keegi labiilne väikelinnakodanik - misterite Smith & Wessoni kaasabil (süzheeliselt) ning neurootilise rockabilly-rütmi saatel (muusikaliselt). Cave, arvatagi, esitab verejanulise päätegelase partiid, laulab seda sügava sisseelamisega, parasjagu võika väljendusrikkuse ja talle omase peene groteskitajuga. Samamoodi nagu ta laulab sel plaadil veel kuut bluusilikku, kantripärast või muudmoodi ballaadlikku pala, milles ta soleerib, saatjaks taamal hõljuvad kaunisebamaised naishääled, ning kehastab järgemööda mõrtsukdaami, lapsmõrtsukat, kreissaekangelast, laiba peitjat, kiviga lömastajat, väitsega vehkijat...
Kole, mis hirmus? No on ikka. Veidi-veidi kõhe ikka on. Juba on, ehkki selle albumi kaks kõige kummalisemat ja - kui sobib nii öelda - kõige värvikamat lugu on seni alles jutuks võtmata. Esiteks, «Where The Wild Roses Grow», viiulimelanhooliast niiske ja ütlemata õrnahäälne duett Kylie Minogueiga, milles Cave-protagonist teeb Kylie kangelannakesele kivimürakaga rõpi!-rõpi! Ja Polly Harveyga kahasse lauldud «Henry Lee», kus (kättemaksu)himuline Polly-piiga teeb rõpi!-rõpi! himutule Nicki-poisile. Sündsusetult ilusad lemberoimalaulud mõlemad.
Kes eeldab, et Cave kesk oma kirglisi seiklusjutte mullast ja verest kasvõi vahest harvagi nö. kantslisse ronib, konksjat näppu viibutab ja pöördub kaaskodanike poole kosivate manitsuskõnedega Alja, sina ei pea teps ega mitte oma ligimeste küünlaid kuvalda, kirve ja kärbikuga kustutama, saab täie rauaga petta. Cave distantseerib end trafaretsest moraalilugemisest sama piinliku hoolega nagu ta hoidub andumast tingimusteta vägivalla ülistamisele. Stoilisus ja fatalism - pluss särav artistlikkus, loomulikult - on too vahepealsus, too personaalne hoiak, millega tema loomuvastasusi ja võikusi vahendab.
Samas, modernpostipoiss nagu ta on, jätab Cave enamikus palades piisavalt ruumi mistahes muudegi sõnumite sisse-välja lugemiseks. Eriti pehme mängumaa on selleks salalikus lõpulaulus «Death Is Not The End» (originaalis Bob Dylani 1988. aasta nutune ja armetuvõitu epigoonlus oma lemmikpoeedi Dylan Thomase ainetel). Järgemööda astuvad ette ja lausuvad igaüks härdasti oma salmi Cave, Polly, Shane MacGowan, Kylie, trummar Thomas Wydler, Nicki vana kallim Anita Lane (elus teine, tuleb välja!) ja viimasena «Roimaballaadide» katalüsaator Blixa Bargeld, kes etleb eriti mesisel sosinal. Nojah. Kui see peaks olema kurikaval promo helgele hauatagusele homsele, siis... ei mõista muud, kui mõtelda kaastundlikult noile ontlikele inimesile, kes käivad mu ukse taga ebamaiselt värviliste piltidega broshüüre pakkumas. Oleks nendel jupikegi Cave & Co peenest propagandistisoonest, ei täiks vist enam keegi indulgentsidesse investeerimisest kõrvale hoida.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996