Senecast ja filoloogitööst, Puljongikuubiku füüsika

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANNE LILL

K uigi olin kindel, et rohkem ma Seneca tõlkest ei kirjuta, näitas Jaan Undi reageering 22. veebruari «Postimehes», et põhjused, miks ma esimeselgi korral asja ette võtsin («Postimees», 19. veebruar), polnud ilmselt piisavalt selgelt välja öeldud. Kui siinsest sõnavõtust ka muud tulu pole, siis antiigihuvi ja lisaks ka Seneca raamatu läbimüüki ta vahest ikka suurendab.

Igat raamatut, ka Seneca tõlget, võib lugeda mitut moodi: kui ajaviidet, kui mediteerimise allikat, kui inimloomuse analüüsi, kui filosoofilist mõtisklust jm. Mina lugesin ja rääkisin Seneca eestindusest filoloogi pilguga, kusjuures hinnangu aluseks sai üks võimalikest lähenemistest - kõrvutada originaali ja tõlget. Selle analüüsi tulemusena tundus mulle Ilmar Vene arusaamine ladina keelest kohati väga omapärane. Jaan Unt, tegemata tema oma sõnul ise põhjalikumat filoloogilist analüüsi, vaidleb sellele vastu, pidades tõlget kaalukaks ja isegi liiga palju ladina keelt järgivaks. Jaan Unt oleks pidanud siiski võtma kätte originaali ning veenduma, kas tema hinnangul on alust. Siis oleks ta saanud muuhulgas ka selgeks, et Seneca kasutab hinge tähenduses sõna animus, mitte aga anima, ning et nende kahe mõiste eristamise üle mõlgutamine polnud päris asjakohane.

Mis puutub arvustuse stiili, siis oodanuks küll ka Jaan Undilt asjalikku hinnangut Ilmar Vene tõlkele, mitte aga minu arvustuse üksikutele väidetele vasturabelemist. Oodanuks konkreetseid näiteid, mille poolest ilmunud tõlget kiitma peab. Mis puutub muusse, siis ei saa ju apatheia probleemi lahendada kümmekonna reaga ja väita äraseletatud kindlusega, et tundeelamuste asemel vabanevad stoikud hoopis kirgedest. Siis peaks vähemalt lisama, et sellisel juhul on ka hirm ning valu kired. Tunnete ja elamuste kohta võib vaadata kasvõi Seneca 9. kirja.

Endastmõistetavalt võib filoloogilise täpsuse kõrval otsida ja näha hoopis midagi muud: et raamat meeldib ja on mõttelaadilt lähedane, et filosoofiline arutlus kütkestab, et tekst on stiilne, et autor on huvitav isiksus või et tõlkija on kena inimene. Ja et ladina keel ja Seneca on vaid kaudseks abivahendiks kõrgematele väärtustele püüdlemisel. Aga sellisel juhul ei saa ma jagada Jaan Undi entusiasmi filoloogilise diskussiooni kohta: minu arvamust mööda saab selline arutlus tugineda ainult konkreetsetel näidetel ning keelelisel ja sisutundlikul analüüsil. Nõustun Jaan Undiga, et mu näide sõna naudin kasutamise ja tõlkimise kohta polnud ilmselt kõige õnnestunum - et sellest aru saada, peab vist liigselt süvenema 102. kirja mõttesse ja stiili ning jälgima originaalteksti. Sest vaatamata Jaan Undi kinnitusele, et sõna nauding esineb vist ainult ühes tekstikohas, mis on paraku rikutud, on lisaks see sõna paraku just selle sama kirja alguslauses (aufert enim voluptatem), et annab hüve üle arutlevale kirjale kindla suunitluse. Mis puutub aga paremate näidete esitamisse, siis olen ma kimbatuses, sest Ilmar Vene tõlget ja Jaan Undi arvustust lugedes tundub mulle nende taga olevat midagi muud, kui selline ladina keel, mida mina tunnen. Iga tõlge on paratamatult kompromiss ja sisaldab ka interpretatsiooni elemente, kuid kompromissil on oma piir ja interpretatsioon ei tohiks osutuda lihtsalt ebakorrektseks tõlgenduseks. Kuigi mu keelelised tähelepanekud võivad tunduda filosoofilise loominguvabaduse ahistamisena, toon siin juhusliku valiku tähenduse moonutustest, millele võiks täiendust leida igalt tõlkeleheküljelt (vaata tabelit).

Kaldkirjas on tõlkimata sõnad, mis jätavad tihti teksti olulise varjundi edasi andmata: katkestas meeldiva (aptae) mõtiskluse (lk. 421); Kõigepealt ütleb ta lahti viletsast (humilem) kodumaast /--/ või isegi ka rahvarohkemast ning rikkalikumate ehitistega maakohast (lk. 425, millega läheb kaduma vastandus lihtsa, viletsa ja järgneva rikkaliku vahel). Stiili emotsionaalsuselt sobiks reddam (annan tagasi) jaoks eesti keeles loomulik vaste: loovutan end jumalatele (Vene: pöördun tagasi jumalate juurde, lk. 426). Kohati on aga tõlkesse ilmunud peale originaalis olematute sõnade ka terved kõrvallaused (näiteks lk. 421), mis ladina keeles puuduvad. Antiikaja reaalide suvalist tõlgendust näitab üldiselt muusikariista (täpsemalt vesiorelit) tähistava sõna (organum) tõlkimine vilepillina (lk. 289). Peab tahtmatult küsima, mis kohal oli tõlke juures ladina originaal. Või vähemalt seda, miks kõiki neid tõlkeüllatusi ei selgitata kommentaarides.

Tõlkest rääkides süveneb mul veendumus, et tuues ka ükskõik kui palju näiteid, tõlkija headuses veendunud inimesele poleks neil ilmselt argumendi väärtust. Kokku puutuvad ju põhimõtteliselt erinevad nägemused sellest, mis on tõlge ja milline osa on keelel, millest tõlgitakse. Müstik, kes teab, kuidas asi «tegelikult» on, vajab ainult endasuguse pühitsetu kinnitust. Seepärast tunnen end võõra sissetungijana pühendatute maailma ja mängureeglite rikkujana. Vaatamata sellele usun siiski, et väljenduda saab selgelt ja täpselt: see ei kahjusta tõlke keelelist väljendusrikkust ega stiilset sisukat esitusviisi. Ja ega lähtekeele süvatundmise poole püüdleminegi konti riku. Loodan, et leidub neid, kes lisaks sisenduslikule vaimuhingestatusele ootavad tõlke puhul ka filoloogiliselt korrektset teksti. See jutt oli neile - eis dixi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele KARLO FUNK

M õnus ja soe on kunste kõrvalt vaadata, vähemalt mis puudutab nende avalikkuse poole pööratud ilmnemist televiisoris. Inimestel on stuudios märgatavalt hea olla, mis talvel võib tuleneda ka sellest, et vantsinud läbi vastikust tekitava külma ja valge massi telemajja, pakutakse neile kohe istet ja toniseerivat monitorivalgust. Mõnel on võib-olla kodus külmemgi kui stuudios - kitsam kindlasti. Sama mugavalt kui vaataja teleka ees, tunneb end ka kunstnik või kirjanik. Ümberringi askeldavad teletöötajad ning sul ei tarvitse õieti rohkem midagi teha kui varbaid liigutada ja oma tavalisi mõtteid soovitud suunas veeretada. Nimelt, külaline on seatud sellises saates midagi esindama, kas siis mõnd päevakohast fakti kommenteerima või pakkuma end näitena edukast loomingulisest inimesest. (Rikas ja ilus ei ole ta a priori - või miks muidu tegeleks ta sellise... hm, asjaga, mis reeglina midagi sisse ei too? Raamat, see on ikka nagu rohkem riiulitühjusest tuletatud puuduv miski kui iseseisev ese.) Kellel kergemini, kellel pingutusega, õnnestub näole manada missioonist teadlik ilme ning tarvitada pisut enam lihvitud väljendeid kui tavaliselt.

Muuseas, see sama lumi, mis telemajja minejale näkku peksis, et kirjanik või kunstnik kohale jõudes toasoojusest võimalikult rohkem rõõmu tunneks, pakub meile näite aine jäävuse seadusest. Ei tasu kahtlustada, nagu tahaks füüsika siin tõsiselt kommentaari sekkuda ja meie võimalikku kultuurinaudingut rikkuda. Füüsika isoleerimisega meediast tegelevad nii füüsikud ise kui ajakirjanikud, kuigi erinevatel põhjustel. Üldjoontes esitab huvitav end alati liikuvana või vähemalt emotsionaalselt erutavana, mida valem (füüsikalise mõtte ainus reaalne kehastus paljude jaoks) vaevalt suudaks olla. Ja teistpidi, need üldistused, mille kaudu profaanile füüsikalist tegelikkust tutvustada saaks, on sageli pealiskaudsed ega huvita täppisteadlast. Füüsikul hakkab kahju täpsusest, mis mudeli ületoomisel kohmakate sõnade sekka silmi maha lüües häbelikult kaob. Keegi ei jõua täpsuse ilu selle ületuleku hetke jooksul õieti märgatagi, tema seletamiseks oleks vaja aga Linnar Priimäge.

Ent ainet (ehk teemat) ei saa siiski niisama lihtsalt maha jätta ega vahetada; see võiks olla aine jäävuse seaduse mugandus vähem täpsete teadmiste tarvis. Peab tagasi tulema televisiooni, kuhu kunstnik või kirjanik just äsja jõudnud. Too lumi, mille saatesse tulija koristaja pahameeleks telemaja fuajeesse kaasa toob, muutub kiiresti - poriseks, aga ikkagi - veeks. Selles vist peituski aine jäävuse seaduse mõte, tema vaim ja täht-täheline tähendus. Midagi kummalist juhtub ka kunstiga selles ajavahemikus, kui autor stuudiosse siseneb ja ekraanile kultuuri esindama kangastub.

Eesti Televisiooni numbrilised kultuurisaated näitavad seda muudatust küllalt selgelt. On need head või igavad, ülevad või edevad, ei puutu hetkel asjasse. Raamat või näitus, mis autori stuudiosse kõnelema toob, elab justkui läbi teatava metamorfoosi, vabaneb oma sisulistest seostest ja teiseneb. Õieti tundub antud artefakt vaid ettekääne mõnusaks vestluseks kultuurielu muredest ja rõõmudest. Nädala kultuurisündmuste läbilõige - lisaks sellele, et tegemist on niikuinii peaaegu ametkondliku nägemusega kunstidest - lõikab tõepoolest läbi igasugused seosed sellega, miks ja kust need tulnud on. Sellisel viisil vahendatult puudub teostel võimalus ise veel midagi vahendada.

Arvatavasti võiks siinkohal leiutada mõne raskekujulise seletuse autentse tähenduse kaotsiminekust igasuguses vahendamise protsessis ja liikuda absoluutse kunstiteose poole. Selleski pole küsimus, sest konflikt on tunduvalt lihtsam. Osalt kannab probleem lepliku heaolu varjundit ja näitab konflikti ning mõistmis- ja mõtlemisvajaduse puudumist praeguses situatsioonis. Kui kujutava kunsti puhul võib aeg-ajalt näha süttimas kõnekaid vaidlusi, siis kirjanduse alal suudab konformistliku vaikuse ületada vist ainult Tõnu Õnnepalu. Kirjandus nagu ei jaksaks raamatust väljuda ega peegeldada midagi muud kui olemasolevat eesti kirjandust. Lugemistarbele rakendust leidmata ei ole mõjuvat põhjust, miks teine kirjaoskus ei peaks esimest välja tõrjuma.

Nagu iga teine avaliku elu tegelane, esindab kunstnik televisoonis oma valdkonda ja omab õigust mõistlikkuse piirides ka muust kõnelda. Ent tarastamine toimub selgelt kindlas suunas, võtmaks kunstniku fiktsioonilt võimalust avada midagi põhimõtteliselt teistsugust, info toimemehhanismiga päriselt kohandamatut. Kuigi kultuurist saab kõnelda saadusena, pole see siiski keskne. Kultuurisaate puljongikuubikut ei õnnestu enam hästi toiduks teisendada.

Füüsika seisukohalt ei tohiks kunsti agregaatoleku muutumisega midagi pöördumatut juhtuda. Aine jäävat samaks. Samas ei õnnestu ka füüsikul oma erialast teadmist täpselt tavakeelde üle tuua, minetamata spetsiifilisi ja vahest just kõige olulisemaid pisiasju.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles