Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDRES SOOSAAR
,
Füsioloogia Instituudi dotsent.
Mis veider asi toimub õigupoolest laval ja saalis, kui etendub Madis Kõivu Oskar Lutsu aineline «Tali»? Suur osa publikust on päris nõutu, seda on tunda nii vaheajal kui pärast etendust, nii kohvikus kui garderoobis. Vanad head tuttavad «Kevade», «Suvi» ja «Sügis» (edaspidi nimetagem neid Lutsu «Aastaaegadeks») on demonteeritud ja uuesti kokku pandud, lisaks vürtsitatud veel hulgaliselt seikadega, mis Kõivul on, aga Lutsul puuduvad. Eestlastele on «Kevade» eriline teos, julgeks isegi väita, et tegemist on ühe meie identiteedi proovikiviga. Kui eestlane meenutab Paunvere kangelaste koolilugusid, siis tekitab see temas, võiks öelda, justkui mingi helina. Polegi tähtis, kas raamat on äsja läbi loetud või on see juhtunud aastakümneid tagasi: midagi on sealt alatiseks eestlase hinge ankurdatud. Need, kes ei ole päriselt meie rahva hulgast, võtavad «Kevadet» vaid kui üht noorsooraamatut teiste hulgas ja igasuguse helinata. Eks ole üsna palju vorminud meie ettekujutust ka Arvo Kruusemendi legendaarne film ja arvukad teatrietendused.
Nüüd aga tabab teid ootamatult lavalt üks vaevatud inimeste rahutu ja kohati isegi agooniline melu. Lava on tõesti suurema osa ajast hämar, nime poolest tuttavad tegelased on kõik peale Imeliku ja Lible vanad, räsitud ja suunurgad allapoole - nad liiguvad justkui vaimud.
Ja Arno, see meie Arno, ta on suurema osa etendusest haige, sonib miskit või liigub mööda lava valge ihupesu väel. Lisaks on ka Luts ise lavale aetud, ta püüab meenutada «Kevadet» ja köstri käsul peab uuesti seda üles märkima, kuid ikka teisiti ja ajanõuetele vastavalt («NLKP ajaloo» ehk «telliskivi» järgi). Seega peab Kõiv Lutsu täisvereliseks osaliseks tema «Aastaaegades».
Harjumatult kaalukas on Kõivu aktsent 1940ndate aastate pöördelistele sündmustele. Siin on võimalik ja isegi väga tõenäoline, et Kõiv on lisaks Lutsule ka ennast lavalaudadel eksponeerinud ning tema sõnum näikse õige selge olevat. Ühelt poolt tunnistab ta toimunu paratamatut iseloomu, teiselt poolt esitab ta küllalt grotesksed seosed tegelaste moraali, käitumise ja elusaatuse vahel. Koolipõlve autsaider Visak muutub nõukogude tööriistaks, Köster kuulutab uut ilmutust «telliskivist», Imelik põrutab üle vee jne. Näib niimoodi, et need, kes jäävad endale truuks, saavad endale saatuseks kannatused (Tali, Toots, Kiir), kohanejate käsi käib aga märksa paremini (Teele, Imelik, Köster).
Üks etenduse mõõde seostub selgesti ka inimese ajaliku teekonnaga. Hoolimata sellest, et aeg läheb vastupandamatult ja see minek kipub inimesi räsima, jäävad igaühesse meist omad helinad - jäljed muljetest, kogetust, õpitust, ühesõnaga elamisest. Tavaliselt pärinevad need meie vaimsed tugisambad lapsepõlvest ja noorusest.
Nüüd küsigem: Miks on Lutsu «Aastaajad» Kõivult just sellise näo saanud? Võib-olla seepärast, et Kõiv kasutab «Aastaaegu» vahendina enese aju uurimiseks. Teatritükki võib võtta protokollina ühest pikast, juba aastakümneid kestnud eksperimendist. Pika selgitava teksti asemel võib katset kirjeldada ka kokkuvõtliku katseprotokolliga. Esitagem see.
Katse: Imaginaarse helina tekke ja iseloomu uurimine katsetaja ajus.
Katse eesmärk: vt. Eelmine.
Katsetaja: Madis Kõiv.
Katseobjekt: Katsetaja aju.
Meetod: Põhimõtteliselt «musta kasti» uurimine, ajule antakse pidevalt piiramatul hulgal stiimuleid ning seejärel vaadeldakse ajus tekkinud reaktsioone, sealhulgas ka kõnealuse imaginaarse helina tekkimist ja selle iseloomu. Stiimulite loetelu pole võimalik esitada, kuna nende ilmumine allub eranditult juhuslikkuse seaduspärasustele. Parimal juhul on võimalik fikseerida eriti suure toimevõimsusega stiimuleid valitud ajahetke piires, nagu näiteks Lutsu «Aastaajad», isiklik elu alates 5. detsembrist 1929, auk, jms.
Protokoll nr. 318:
Kuupäev: 28.02.1996.
Kellaaeg:18.00 - 20.24.
Koht: «Vanemuise» suur saal.
Tulemused: Aastakümneid tagasi tekkinud helin on endiselt väga tugev, kuid juba varem ilmnenud tendents muutumisele on süvenenud. Nimelt on helina imaginaarosa muutunud veelgi tumedamaks, nukramaks ja rõhuvamaks, ning ühtlasi veelgi vähem kirjeldustele alluvaks.
Otsus katse jätkamise kohta: Katset tuleb jätkata.
Vahekokkuvõte: Tali - see on nii aeg, loodus kui inimene ja see kõik allub muutumisele ja vaheldumisele. Seetõttu ei saagi Tali ainult taevasse ega ajudesse jääda, ta laskub ikka ja taas maa peale ja meie vahele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ILMAR VENE
Paul Valéry, «Härra Teste». Prantsuse keelest tõlkinud Hasso Krull. «Vagabund» 1995, 135 lk.
Mõttest kirjutas ta nagu oma armastatust. Luuletuses «Sammud» kõlab toon nii vahetult, et jutt Valeryst kui mõistusliku luule viljelejast hakkab tunduma kahtlane. «Sina», kelle poole intiimselt pöördutakse, jääb küll piiritlemata, kuid põhjalikuimgi vaatlus veenab, et jutt saab olla ainult mõttest ja mõtlemisest. Lõpuridades mööndakse: Mu elu on möödunud teie samme oodates ja mu süda pole olnud muud kui teie sammud. Abstraktne mõte armastatu osas mõjub naljakalt, kuid vähemalt Valéry ise võttis asja täie tõsidusega. Teemal «Luule ja abstraktne mõte» on ta Oxfordi ülikoolis pidanud isegi loengu. Juba selle sissejuhatavas osas tehakse selgeks, et tavapärane arusaam, mis kõnealuseid nähtusi võtab vooruse ja pahega võrreldava vastandipaarina, lähtub skolastilisele mõtlemisviisile iseloomulikult kahestamisest. Valéry ja mõistusepärasus kuuluvad kokku. Vaimujõu ebajumalaks muutmist enesele möönis kirjanik ka ise, lisades õigustusena, et tal paremat iidolit leida ei õnnestunud.
Õhtumaise järjepidevuse seisukohalt pole inimvaimu jumalustamises midagi ebaloomulikku. Aristotelesest peale teatakse, et pärisomane ja kõige väärtuslikum, see, mille järgi lihtsurelikke peab hindama, on mõtlemisvõime. Peaaegu vankumatult valitseb selline suhtumine ka praegu. Mõistuse primaat on euroopaliku ellusuhtumise põhitunnuseks, nähtuse mõistusepäraseks muutmist peetakse ühtlasi tema alistamiseks ja omandamiseks. Pole juhus, et mõtlemisviisi uuendamise juhatab sisse Descartesi põhitõde: Mõtlen, järelikult olen. Descartesist täiuslikumat mõtlejat ei oska Valéry kujutleda.
Tegu on seega Euroopa vaimulaadi puhtakujulise esindamisega. Kirjanik ei salanud, et ta selles tõepoolest nägi oma eesmärki. Euroopa on Valéry meelest ennekõike teaduste ellukutsuja: vaimujõu ja täpse teadmise seisukohalt, tundus talle, kaalub Vana Kontinent ikka veel rohkem kui ülejäänud maailm ühtekokku. Ameerika peatselt algav juhtseisund hakkas küll kahekümnendail aastail juba selgeks saama, kuid vähemalt Valéry, kes Uut Maailma võttis euroopaliku vaimu kehastusena, ei näinud selles midagi hukatuslikku. Tundus, ju ilmselge, et euroopalik vaimulaad ei põhine tõu eripäral või keelel, vaid iha kirglikkusel ja soovide hõlmavusel. Kõikjal, kus Euroopa vaim valitseb, ilmnevat maksimum vajadusi, maksimum tööd, maksimum kapitali, maksimum kasumit, maksimum auahnust, maksimum võimu, maksimum keskkonna ümberkujundamist ja maksimum suhtlemist ning vahetamist. Pole raske märgata, et eurooplase eripära, mida kõige mõjusamalt kirjeldatakse «Õhtumaa allakäigus», tunnistab täiel määral ka Paul Valéry. Kuid vähemalt ühest, saksa kultuurifilosoofi üldhoiakust, ei taha ta midagi kuulda. Mida hakata peale juttudega «allakäigust»? Kas tõesti on tehtud avastus, et valgus saab vananeda?
Küsimus kõlab mõjusalt. Kirjanik ei vihja kustumise võimalusele, kõhklemata eelistab ta uusplatonistide igavest valgust, mida päikese kiirgamine suudab ainult näitlikustada. Arusaadavamalt öelduna see tähendab, et mõtet, nagu võiksid õhtumaalase ülalloetletud maksimumid ka halba põhjustada, lihtsalt ei lasta vaateväljale.
Selles ongi Valéry maailmakäsitluse nõrkus: ta absolutiseerib Euroopa uusaega, pidades seda jäädavaks ja lõplikuks. Mitmekesistajaina tulevad varasemad ajastud ja muud maailmajaod küll arvesse, kuid Euroopa uusaja saavutustega pole nende tähendus võrreldav. Kõik varasem on ainult ettevalmistus, et selle lõppedes ilmuks Descartes, kes näitab kätte ainuõige tee, mida saab küll jätkata, kuid igasugune hälbimine tundub mõeldamatu.
Ülalöeldu kehtivust kinnitab tõsiasi: ka Euroopa uusajas polnud Valéryle kõik ühtmoodi vastuvõetav. Esindusliku vaimuinimesena tunnistas ta meeleldi, et Kreeka teaduse ja Rooma riigikorralduse kõrval kuulub kristlus euroopaliku kultuuri põhikujundajate hulka, kuid poolehoid idamaisusele selles kindlasti ei avaldunud. Kirjanik toonitas, et kehaliste vajaduste osatähtsuse eitajaisse on katoliku kirik alati tõrjuvalt suhtunud; jesuiitide kristluse esimus tundub säärase osutuse paistel endastmõistetav. Jumala osa ilmneb maailmas nii selgelt, et seda tõestama hakata pole üldse tarvis, arvas Descartes; umbes selline võis olla ka ateistlikult meelestatud Valéry suhtumine. Kui nüüd Pascal püüab Jumalat inimelu põhiküsimuseks muuta, siis on see muidugi surmapatt. Valéry ei anna Pascalile «nimesid», kuid igatahes äratab «see kummaline kristlane» ja «inimsoo vaenlane» temas kõike muud kui poolehoidu. Aldous Huxley tunnistas, et on võimatu inimvihkajalikku Pascali mitte jälestada; pehmendatud kujul võiks see hinnang iseloomustada ka Valéry hoiakut. Vastumeelsuse põhjus tundub mõistetav. Eks juhtinud Pascal tähelepanu küsimustele, mis mõistusega pole haaratavad. Niisiis tuli appi võtta põhimõtteline eitus.
Aga Valéry halvakspanu ei kuulunud mitte ainult müstikale, inimvaimu kummardav kirjanik taunis kõike, mis mõistuse töö seisukohalt näis takistusena. Meelelisuse mõjul minnakse eksi: selle arvestamine väimaldab mõista, miks Valéry sentimentaalsust ja pornograafiat nimetas «kaksikõdedeks». Ta teadis, et ebajumala nime väärib üksnes vaba inimvaim; sellest siis umbusk lõpetatuse suhtes. Igasugune süsteem on vaimu üritus iseenda vastu. Leiab ju tervikliku käsitluseni jõudnu endale peagi mõttekaaslasi, muutub nende liitlaseks ning kaotab iseseisvuse. Kõige kindlamini saab seda ära hoida süsteemsuse eiramisega. Sõnad pole enamat kui sillaks reastatud õblukesed lauad, mida mööda ühtlase kerguse ja kiirusega kõndides pääseb üle kuristiku. Seisatada tohib harukorril, täitsa pööraselt aga toimib see, kellele tuleb pähe hakata jalgade trampimisega selgitama laudade kandejõudu. Paul Valéry oli üks neid äravalituid, kellel aastakümnete jooksul õnnestus kõndida kõikvõimalike lõhandike kohal. Liikumise sujuvus pälvis ohtrasti kiitust, tauniti ainult seda, et ta kuristike eripärast ja ületamise vajaduse põhjendamisest palju ei hoolinud. Mõnigi kuulus kaasaegne esitas küsimuse: kes õieti on see paljukiidetud Valéry? Mida pidada tema peateoseks?
Mingil määral kergendab sellele küsimusele vastamist «Härra Teste», mis nüüd Hasso Krulli tõlkes on ilmunud; saab ju lugeja järelsõnast teada, et teos on valminud aastakümnete jooksul. Elutööks pisikest raamatut pidama ei hakata, kuid kindlasti tuntakse kiusatust võtta teda Valéry loomingu tüüpilise näitena. Ometi poleks sääranegi mulje päriselt põhjendatud. Asi on selles, et «Härra Testei» varakult valminud avaosa määras ära ka hilisemate palade laadi. Oleks väär kujutleda Valéry loomingut määratuks paisunud «Härra Testeide» kogumina. Tal on piisavalt ka üldist huvi pakkuvat esseistikat.
Võib juhtuda, et mõnele hindajale mõjub kõnealune teos võõrastavalt, kuid seda tuleks tekstide sünteetilisuse tõttu pigem loomulikuks pidada. Lektüüri mõju, kui taotleda lihtsustavat kokkuvõtet, avaldub kolmeti. Romaan toimib kirjeldava jutustusena, mõtteavaldused virgutavad vaimu ja luule saladus põhineb erilisel sõnastamisel. «Härra Testeis» on kõik need kolm läbisegi, kusjuures ükski pole määrav. Iga lugeja adub peagi jutustava raami teisejärgulisust, suuremana näib ütlemiste tähtsus, kuid nendegi puhul ühineb särav sõnastus tihtipeale sisulise ähmasusega. Eks olnud autor Mallarmé imetleja, see tähendab inimene, kelle veendumust mööda on alasti mõtted ja tunded niisama abitud nagu alasti inimene. Selles seisnebki põhjus, miks Valéry mõtteavaldused on rüütatud nii hoolikalt.
Ei kujune kommentaar abitõotavaks ka siis, kui üritada teose sisulist kokkuvõtet. Leppima peab tõdemusega: «Härra Testeis» on visandatud programm, mida noor autor asus järgnevail aastakümneil teostama. See aga tähendab, et raamatukese osatähtsus muutub seda selgemaks, mida rohkem autoriga tegeldakse. «Härra Teste» on algus, millele tuleb läheneda lõpust. Meelismõtted, mida hilisemas loomingus lõputult teisendatakse, esinevad juba noorpõlveteoses, kuid üksnes põgusate vihjetena.
Suursaavutuseks Prantsuse kirjanduses, arvas Valéry, on abstraktne proosa; kusagil mujal seda ei leidu. Üht ainulaadse ilmingu esindusnäidist tähendab «Härra Teste». Küllap leidub lugejaid, kes tunnistavad selle ainulaadseks ka eestikeelsena.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996