Punane elavhõbe tõi Puustusmaa koju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Андрес Пуустусмаа на съемочной площадке "Красной ртути"

FOTO: Peeter Langovits

Imelik küll, aga nii see on – «Punane elavhõbe» on viiest filmist esimene, mille Venemaal tegutsev Andres Puustusmaa on vändanud Eestis. Mis teda 1990ndate alguse metalliäri, kurjategijate ja politseinike maailma juures köitis, selgitab ta reedese esilinastuse eel ise.


Kõigepealt õiendame ühe vana võla. Täpselt aasta tagasi, veel enne «Punase elavhõbeda» võtteid, kirjutasime, et Andres Puustusmaa väntab järge vene blockbuster’ile, patriootilisele sõjafilmile «Me oleme tulevikust». Teos esilinastus juba kaks kuud tagasi, aga tiitrites pole teie nimest kippu ega kõppu. Mis juhtus?


No ära tulin ma sealt, ise. See osutus üheks koledaks ettevõtmiseks – kommunistide tellimustööks, millest ma esialgu enesele aru ei andnud.



Stsenaarium oli nagu oli, aga lubati, et antakse vabad käed seda muuta. Nii paraku ei juhtunud, kontroll oli range ja jäik. Filmisin kaks nädalat, siis viskas närv üle. Ja ma ei olnud ainus. Režissöör vahetus kolm korda. Üks kaskadöör ja produtsent ise filmisid lõpuni.



Ajaleht Moskovski Komsomolets vahendas kuulujuttu, et Puustusmaa ei demoniseerinud Saksa mundris sõdureid piisavalt, näitas, et ka neile pole võõrad väärikus ja kaastundlikkus. Ja et see oli produtsentidele vastukarva.


Vastab tõele. Saksa mundris eestlasi – ka nemad võitlesid 1944. aastal Ukraina rindel – tõin, muide, mängima Hendrik Toompere juuniori ja tema lavakakursuse, andsin neile koolis filmitunde ja nad tulid praktikat tegema, said natuke taskuraha selle eest. Hästi mängisid, väärikalt. Kas nad ka filmi sisse jäid, ei tea. Osa stseene võeti uuesti üles. Siiski on see ainult üks paljudest põhjustest, miks sest asja ei saanud.



Mis lahkumist puudutab, siis leppisime lihtsalt kokku, et ma ei taha, ei soovi sellist filmi teha, ja seda ka aktsepteeriti. Mingit skandaali ei sündinud.



Selgituseks lugejale. Filmis satuvad neli noorukit, kaks venelast ja kaks ukrainlast, taas tänapäevast minevikku, seekord Lääne-Ukrainasse, kus Saksa mundris ukrainlased osutavad viimast vastupanu pealetungivatele Nõukogude vägedele. Mõistagi saab Ukraina natsionalism hukkamõistu osaliseks, kahe suurrahva noored ulatavad vennalikult käe. Ukraina, nagu ma lugesin, on keeldunud sellist jura üldse kinolevisse lubamast?


Jah, nii see on – solvavat ukrainlasi. Ka meie solvuksime, vist. Ikka väga provokatiivne on selline ajalookäsitlus.



1,4 miljonit vaatajat ja kaheksa miljonit dollarit kassatulu Venemaal on siiski tõsisasi.


Olgu pealegi, peaasi, et ma iseenese vastu ausaks jäin.



Kas te kahetsete tagantjärele oma valikuid? Seda, et ükski neist filmidest, mida te Venemaal vändanud olete, pole n-ö oma – selline, millega võiks ajada päris enda asja –, ikka nn produtsendi- või ka tellimusfilmid, nagu te neid ise nimetate. Ja miks üldse sellised valikud?  


Eks see ole see, et ma olen liiga heitlik ja mingites asjades ka sisemiselt ebakindel. Kõigesööja. Aga kahetseda pole midagi.



(Mõtleb pikalt.) Kuulge, tellimustöid on ikka tehtud ja tehakse ka edaspidi. Olen küllaltki põikpäine ja jonnakas, et uskuda: küll saan ükskord teha ka midagi sellist, mille pärast ei peaks enesele hiljem etteheiteid tegema. Pealegi on mul ambitsiooni lootmaks, et saan ka etteantud raamide sees siiski miskit oma teha.



Kuigi, jah, eriti hästi pole see välja kukkunud. Kui tellija tahab ikka kanakoiva reklaami, siis ei saa selle asemel reklaamida konnakoiba.



(Mõtleb pikalt.) Üritage küsida iseendalt, kas te olete teinud elus kompromisse ja mis põhjusel. Miks just sellised valikud? Pole ju lihtsaid ja üheseid vastuseid, ega?



Kuhu võiks sellel skaalal paigutada «Punase elavhõbeda»? Mis film see on?


Nojah, eks ole ju seegi etteantud materjali järgi tellitud. Et mina kui lavastaja teeks sellest hea või vähemalt korraliku filmi. (Mõtleb pikalt.)



Kuulge, ma olen vist ennast sisse rääkinud? Tahan öelda seda, et iga film on tähtis, olgu tellimus või mitte. Sa elad ju koos sellega nii kaua, annad endast nii palju. See on sisuliselt meditatsioon. Ja meditatsiooniga ei mängita. Võin kinnitada, et «Punane elavhõbe» on üdini aus film, kuhu ma olen üritanud sisse panna ka ennast. Ja loodan väga, et see ka välja paistab.



Isiklikku kokkupuudet filmi teemaga – 1990ndate alguse kuritegeliku Eesti, pättide ja mentide maailmaga – teil ei ole?


Ei ole jah.



Ja raamatut ­lugesite esimest korda siis, kui ettepanek tehti?


Jah. Ütlesin seda An­veltile (And­res Anvelt on «Punase elav­hõbeda» stsenarist – toim) vist meie esimesel kohtumisel ka, et ma jäin pärast lugemist väga haigeks. Nädal aega 40-kraadise palavikuga maas. Vihane ja depressiivne. Täiesti katki omadega.



Et siis nii mõjus see raamat?


Nojah, ma ei saanud aru, mida ma siis tegema peaksin. Ühelt poolt vaatemänguline ja põnev, isegi romantiline pättide ja politseinike lugu, teiselt poolt jõhkrate inimsuhete lugu – see, mida mina selles nägin ja mille pärast seda hindasin. Justkui kaks eri filmi oleks üheskoos. Üritasin neid ühendada, aga pole kindel, kas see on õnnestunud. Äkki oleks pidanud tõesti seda kõike lihtsamalt ja mängulisemalt võtma. Vaat, mida teeb punane elavhõbe inimestega. See tegi mind ka ära.



Aga jah... (Mõtleb väga pikalt.) Minu jaoks on siin kõige tähtsam see inimeste ja suhete hingetus. Tegelastel on valikuvõimalus, aga seda ei kasutata, lihtsalt kulgetakse. Tegutsevad elusad kehad, mitte... Ja et haiget tegemine on inimesele nii tavaline... Justkui normi osa. Et nii ju elus on. No aga ei ole ju!



Eks ma ürita nende tegelaste kaudu ka iseendast aru saada. Mis asja ma ajan ja mida ma mõtlen. Ehk proovisin koguni enda seest ära visata mingisuguseid väga valesid otsuseid ja tegusid, mis ma olen teinud või korda saatnud.



Ka näitlejad on pannud endast päris palju siia sisse, just isiklikke lugusid, änge. See oli ka minu soov, et me ei hakkaks mängima mingit päti ja politseiniku mängu. Ja üldse ei olnud eesmärk konkreetset aega, neid 1990ndaid rõhutada... Jah, see on ilusasti olemas, nähtav, aga mitte nii oluline.



Imestasin, et film on ainult poolteist tundi pikk, kui raamat ise vääriks sisukuselt lühikest seriaali või vähemalt kahetunnist filmi. 


Ei kommenteeri. Eks ta üks kiire ülevaade raamatust kipu olema jah. Seriaali formaat oleks päris hea, aga see eeldaks ka korralikku rahastamist. Kuigi me filmisime seda nagu seriaali. 34 võttepäeva. 65 objekti. Üle 40 näitleja. Metsik!



Näitlejad, vähemalt nimekirja järgi, on super, isegi vene legend Aleksandr Baširov on kambas.


Jah, see oli ka üks minu tingimusi – et saaksin näitlejaid ise valida. Suhteliselt nappide võimaluste juures, mis on selles loos ette antud, on nad välja pigistanud maksimumi.



Hea meel on ka selle üle, et Anvelt ise elas kogu protsessile hingega kaasa. Kui niimoodi töötaksid ka produtsendid, tuleksid paljud filmid hoopis teises kuues välja. Näen temas perspektiivi, ta on ka ise stsenaristikast väga huvitatud. Tajub filmikeeles huvitavaid nüansse. Eks näis, kuhu see välja jõuab.



Kiita tahaks ka eesti võttegruppi, Maiduga (Mait Mäekivi on «Punase elavhõbeda» operaator – toim) koos hakkame juba ka järgmist asja tegema.



See on siis... mis?


Pealkiri on «Rotilõks», kriminaalne draama tänapäeva Eestist. Võtted, kui hästi läheb, algavad juba juunis.



Karv kaadrisse!



Punane elavhõbe


•    «Punase elavhõbeda» tegevus leiab aset 1990ndate alguse Eestis, kus värvilise metalli kuritegelik äri helgib nagu virvatuluke, andes võimaluse kiirelt rikastuda.



•    Teos põhineb endise kriminaalpolitseiniku Andres Anvelti romaanil, mille põhjal autor on kirjutanud ka stsenaariumi.



•    Filmi režissöör on Andres Puustusmaa, operaator Mait Mäekivi ja kunstnik Ervin H. Seppel. Osades Märt Avandi, Juhan Ulfsak, Peeter Oja, Mait Malmsten, Lembit Ulfsak jt. Tootis Taska Film.

Tagasi üles