Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAK MÄLL
, E
esti Ajaloomuuseumi ajalooliste relvade fondi hoidja
Esimest mõõka ei taotud. Esimene mõõk valati. Pronksiajal, kusagil Vahemere ääres, peaaegu 5000 aastat tagasi. See oli saladuslik ja hirmuäratav relv, mis esimesena kõigist sõjariistadest koosnes peaaegu täielikult nõiduslikust ainest - pronksist.
See oli ülikute ja kuningate relv. Tänaseni suhtutakse mõõka suurema austusega kui teistesse relvadesse, teda loetakse võimu ja jõu sümboliks. Me oleme oma esivanematelt pärinud osakese usust mõõkade maagilisse jõusse.
Mõõkadega seotud relvamaagia puhul ei ulatu inimkonna kollektiivmälu kahjuks kuigi kaugele - vanimaid mõõkadega seotud maagiliste toimingute kirjeldusi muinasskandinaavia saagades dateeritakse viikingiaja-eelsesse perioodi, merovingiaega (VII - VIII sajand). Maagilise relvaga on aga saagades ja muinasjuttudes peaaegu alati seotud nõiduslikud märgid selle teramikul, samuti on mõnikord selgesti äratuntav damastseeringumustri kirjeldus. Damastseeringuks nimetatakse muistset sepatöövõtet, kus sepistamisel taotakse kokku erineva süsinikusisaldusega terase- ja rauaribasid, et suurendada mõõgateramiku elastsust. Sellisel viisil valmistatud mõõgateramikel moodustuvad omavahel põimunud terase- ja rauaribad kõige fantastilisemaid mustreid. Esimesed «tõelised» kirjad mõõgateramikelt pärinevad juba Rooma keisririigi ajast (I-V saj. p. Kr.) ja piirduvad enamasti mõõgasepa nimega, näiteks: RANVICUS. Arvatakse, et selliseid «signeeringuid» võiks interpreteerida omalaadsete firmamärkidena, s.t. relvasepp vastutas isiklikult oma toodangu kvaliteedi eest. Mõõgateramike märgistamine valmistaja poolt levis aja jooksul metropolist ka rooma provintsidesse, pannes aluse kohati tänapäevani kestvale traditsioonile.
Rooma maailmariigi langusele järgnenud rahvasterännuajastu ja merovingiaja mõõkadel pealiskirju reeglina ei kohta, harva esineb ka joonornamenti ja paganlikke kultuse-sümboleid. Uuesti tulevad «kirjatud mõõgad» tõeliselt moodi viikingiajal (IX-XI saj.), kuid nüüd on pealiskirjad veidi teistsugused. Levinumaks kirjaks viikingiaegsetel mõõkadel on meistrinimi +ULFBERHT+. On arvatud, et Ulfberht oli relvasepp, kes elas ajavahemikus 850 - 900 praeguse Saksamaa territooriumil Reini piirkonnas, umbes sealsamas, kuhu tekkis hiliskeskajal tänini kuulus Solingeni terasetootmis-keskus. Ulfberhti nime kandvaid mõõku on üle terve Euroopa leitud umbes 120, ning nende esinemist täheldavad arheoloogid umbes 200 aasta pikkuse perioodi jooksul. Loomulikult pole tegemist ühe mehe tehtud mõõkadega, vaid on tõenäoline, et «Ulfberhti meetodil» valmistatud kõrgekvaliteedilisest terasest (mõningates ULFBERHT-mõõgateramikes on analüüside abil tuvastatud umbes kahekordne süsinikusisaldus võrreldes teiste samaaegsete mõõkadega) mõõkade tootmine jätkus ka pärast meistri enese surma, nähtavasti tema poegade või kaaslaste poolt juhituna. Nähtavasti on Ulfberhti nime kandvate mõõkade seas ka «piraatkaupa», kuna tuntud meistrinimi (tõenäolisemalt siiski «vägevad nõiamärgid», mis seostusid kõrgekvaliteediliste mõõgateramikega) oli relvale kindlasti heaks reklaamiks.
Muinasskandinaavia saagad jutustavad tihti võimsatest ja suure võluväega mõõkadest. Üks neist, Sköfnung, kuulus Islandi sõjamehele Skeggile, kes oli selle saanud (röövinud) konung Hrolf Kraki hauakambrist. Sköfnungi teramikku ei paljastatud kunagi muuks kui ainult võitluseks ja ei iial naisterahvaste läheduses. Laenates Sköfnungit sõbrale, andis Skeggi järgmisi juhtnööre: Kui oled valmis lahinguks, tõmba mõõk tupest. Hoia seda käes, teramik ülespoole ja koputa terale. Ja sa näed, väike madu roomab välja käepideme seest. Keera teramik tipuga alla ja lase tal tagasi roomata. Kui teed kõik nii nagu õpetasin, on sul lihtne võita. Sköfnungist teame veel, et ta huilgas ja röökis veriseid haavu nähes ja et tema endaga löödud haavad ei paranenud muidu, kui neid tuli puudutada «elukiviga», tervistava amuletiga, mis rippus Sköfnungi tupe küljes.
Viikingiaja lõppedes astus Euroopa järgmisse ajalooetappi: algas ristisõdade ajajärk, mis seostub täiesti uue sõdurimoraali väljakujunemisega. Raskes turvises ratsasõdalane - rüütel - oli pühendunud sõjamees ristiusu kiriku teenistuses. Seda pühendumust sümboliseeris ka tema üllas relv - kaheteraline, sirge, ristikujulise käepidemega mõõk, millest oli saanud sõjamehevooruste sümboolne kehastus. Ristikujuline käepide sümboliseeris Püha Risti, sirge teramik ausust ja sirgjoonelisust, kaks tera olid mõeldud kahesuguse ülekohtuga võitlemiseks: tugeva ülekohus nõrga ja rikka ülekohus vaese vastu. Rüütlikslöömisel sai aadlinooruk oma mõõga ristiusu kirikult, selle ulatas talle preester, lausudes järgmised sõnad: Võta vastu see mõõk, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ja kasuta teda enese ja püha Issanda Kiriku kaitseks ja Kristuse risti ja ristiusu vaenlaste vastu. Kuna rüütel oli ristisõdades eeskätt kiriku ja Jumala teenistuses, olid ka vormelid, mida kirjutati mõõkadele vastavasisulised: HOMO DEI - Jumala (sõja)mees, IN NOMINE DOMINI AMEN - Issanda nimel, aamen, CHRISTUS IMPERAT- Kristus valitseb.
XII sajandil muutuvad kirjutised mõõgateramikel mitmekesisemaks, moodi tulevad pikad, samuti religioosse sisuga ladinakeelsed laused, kusjuures ruumi kokkuhoiuks (ja võibolla ka saladuslikkuse lisamiseks) piirdutakse sõnade esitähtedega, näiteks: N E D R C N E D R U S D R C N E D R U I (Nomine Eterni Dei Regis Caeli Nomine Eterni Dei Regis Universi Sancti Dei Regis Caeli Nomine Eterni Dei Regis Universi Initiatus. Tõlge: Igavese Jumala Taeva Kuninga Nimel/Igavese Jumala Maailma Kuninga Nimel/Püha Jumala Taeva Kuninga Nimel/ Igavese Jumala Taeva Kuninga Pühendatu Nimel). Sellised ülipikad laused on siiski eranditeks, tavaliselt on piirdutud vaid mõnetäheliste lühenditega, variatsioonidega analoogilistel teemadel. XIII - XIV sajandil ilmuvad mõõkadele ka ilmalikuma sisuga, moraliseerivad tekstid, mis ülistavad meie päevilgi rüütellike voorustena tuntud omadusi: õiglust, suuremeelsust ja vaprust: Qui falsitate vivit, animam occidit. Falsus in ore caret honore. Qui est hilaris dator, hunc amat Salvator. Omnis avarus nulli est carus. (Kes valega elab, kahjustab (oma) hinge. Valskusega kaotad au. Lahket andjat armastab Õnnistegija. Kadedat keegi ei hinda.)
Ladinakeelsete maksiimide kõrvale ilmuvad XV - XVI sajandil ka kirjad saksa, prantsuse ja inglise keeles. Jällegi oli aeg toonud muudatusi sõdimiskultuuri, rüütlite asemele astus teine professionaalsete sõdurite klass: madala päritoluga jalameestest palgasõdurid. Nende relvi kaunistasid juba hoopis teistsugust maailmavaadet peegeldavad salmikesed: Kein besser dinnk in dieser wellt den schonnen frauenn und bar gellt (Ilmas pole midagi paremat, kui ilusad naised ja raha). Lisaks kohtame palgasõdurite mõõkadel mitmesuguseid maagilisi märke - planeetide- ja sodiaagisümboleid ja õnnetoovat arvu «1414». Samuti tunti nõidusi, mis mõõgakandja haavamatuks tegid ja mõõgahoobi jõudu suurendasid: Võta rästikukeel ja nahkhiire süda, seo need punase siidniidiga kokku ja lase need oma mõõgapidemesse panna, siis oled kõigist üle, või siis Lase üks puutükike rattast, millel mõni vaene patune kohtuniku poolt surma on saadetud, oma mõõgapidemesse panna ja sa näed, et vaenlase tera sust ära pöördub. XVI sajandist alates ilmuvad ka spetsiifilised timukamõõgad, mida kasutati ainult hukkamistel. Erinevalt lahingumõõgast oli timukamõõk laia, lameda teramikuga ja tömbi otsaga. Eesti Ajaloomuuseumis säilitatakse aastaarvu 1525 kandvat Tallinna linna timukamõõka, mille teramiku mõlemale küljele on graveeritud järgmine tekst: Gottes gnadt un trew ist alle morgen new/ Wann ich das schwert auf thu heben/So helf ich dem sunder ins ewige leben (Jumala arm ja truudus on igal hommikul uus/ Kui tõstan mõõga/Aitan patuse igavesele elule). Timukamõõk, millega 100 hukkamist täide oli viidud, maeti tavaliselt maha, «et ta mitte liialt verejanuliseks ei muutuks».
Uusaeg mõõgakultusse midagi uut enam ei too, mis on ka loomulik, kuna lahinguvälja vaieldamatuteks peremeesteks on saanud tulirelvad. Hiliskeskaegsete ja varauusaegsete tulirelvadega seotud uskumused ja relvamaagia on aga hoopis teine teema, mis vääriks käsitlemist juba eraldi loos.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBETH
Siinkirjutajat on sageli süüdistatud, et kultuuriajakirjaniku kohta kirjutab ta liig maistest asjadest - toidust, rahast jms. Alles see oli, vist möödunud laupäeval, kui üks vanem meeskodanik tuli tänava peal selle tühja asja pärast pragama, ähvardas koguni karguga mööda pead põrutada, kui kirjatükid jalamaid kultuursemaks ei muutu. Olgu pealegi, Ülo Russaku kurba saatust ei ihka meist keegi, ja seetõttu tundub arukam kaaskodanike tungivaid soovitusi arvesse võtta. Jäägu see kirjatükk viimaseks (tõotan oma vanavanaonu, õndsa Joosepi ausa nime juures!), mis pajatab kultuurileheküljel maisetest asjadest.
Arvuti klaviatuuri järele haarama sundis tõsine mure. Silmad linnas kõndides mõnda kultuuriajakirjanikku, vaatad ta koltunud palet ning esiletungivaid abaluid - ja kurb hakkab. Kui panna maja seina äärde kõrvuti seisma kultuuriajakirjanik ning majandusajakirjanik, ei ole sugugi raske arvata, kelle kehalt kõrvutaja rohkem rasvkudet leiab.
Kolleegid-majandusajakirjanikud elavad priskelt, seda on juba nende nägudestki näha. Päevas paari-kolme firma esitlused, kus söödetakse ja joodetakse nõrkemiseni, et ajakirjanikule ikka selle firma toode paremini meelde jääks. Üks kiitev artikkel on väärt rohkem kui sada rubla - seda on ärimehed ammu mõistnud. Sekka veel mõne uue lennu-, bussi- või metrooliini avamine, kus leheneegreid taas poputatakse - ja olemegi saanud pildi majandusajakirjaniku raskest, kuid tasuvast tööst.
Paneme kultuuriajakirjaniku jälle koos majandusajakirjanikuga seina äärde ning vaatame õige, mida pakutakse kultuuriajakirjanikule tema igapäevatöös. Tõsi, näituste avamisi on küll peaaegu iga päev, kuhu on kombeks ka kultuuriajakirjanikke kutsuda. Kuid kas saab näituste avamisi võrrelda majandusajakirjanike külluslike söömaaegadega? Ega saa küll! Paremal juhul pakutakse vahuveini, pahatihti peab leppima aga viletsa hapu veini või koguni kahtlast päritolu viinast segatud kokteiliga. Nõrgema iseloomuga sulerüütel võib ennast iga päev üsna tahmaseks võtta, samas ontlike kommetega inimesi hakkavad pikapeale talumatult vaevama maohaavad või hakkab süda jukerdama.
Arusaadav, näitust korraldaval kunstnikul on endalgi vähe raha, mis siin veel ajakirjanike toitmisest rääkida. Aga sööma peab. Soovitav on, et vähemalt kord päevas sooja sööki. Ainsa väljapääsuna sellest olukorrast, kus juba iga päev langeb mõni näljast nõrk tindisolkija tänaval maha ja jääb teadvusetuna vedelema, näeb siinkirjutaja küll seda, et Kultuurkapital ja kultuuriministeerium teevad oma rahakoti rauad lahti ning annavad galeriidele sobiliku rahasumma sooja toidu hankimiseks. Mingist muust meeleheast ei tasu vist üldse rääkida.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996