Töökoda kui kultuurifenomen, Millest naised unistavad, Rekonstruktsioonikatse: Uku kui töökoja uus elu, Töökojast workshopini (subjektiivne arutlus), Seitse korda mõõdetud, JAZZKAAR, 18.-21. aprillini Tallinnas, Hääled metropolist, Lootus ja legend, Len

VIIRE VILLANDI

Keskajal tähendas töökoda midagi väga olulist. Tõenäoliselt juba ammu enne sedagi. Ja ka hoopis hiljem - meie päevini välja. Seal valmisid meistri ja tellija ühismaitsest ja -soovist lähtudes ning meistri ja tema sellide-õpipoiste teadmistele ja oskustele toetudes materiaalsed kultuuriobjektid. See oli ühtaegu tootmine ja kauplemine: rõivad rätsepalt, karikad kullassepalt, präänikud pagarilt. Kui paljude erinevate muuseumide varakambrid on praegu tulvil just seda, mis valminud manufaktuurieelses (mitte ajaliselt, vaid ajalooliselt), s.t. töökojatootmises? Siia ei kuulu ju üksnes linnades tsunftiliikmete meistrimärgiga kinnitatu, vaid seegi, mida mõni külasepp või -õmbleja, aga ka lihtsalt ennast professionaaliks koolitanud kuduja või korvipunuja on loonud.

Sellel sügisel ja talvel on Eesti Rahva Muuseum (ERM) tutvustanud töökojakultuuri mitut tahku: «Uku 1966-1994» on näitusemajas vaadata 14. aprillini, Karin Baritschi «Minu mood tuleb tagasi...» oli samas eksponeeritud läinud sügisel ja Kuressaares Saaremaa Muuseumis talvel.

Sügistalvel ootas ühes ERMi näitusemaja teise korruse saalis vaatajaid väliseestlase Karin Grabby-Mattiessen-Baritschi moenäituseks nimetatud väljapanek «Minu mood tuleb tagasi...». Ilmselt just moenäituse nimi ja vanale daamile ajaviiteajakirjanduses loodud moeloojaimidzh (kunstnik jumala armust!) olid need, mis muuseumimaja väljapaneku avamise päeval rahvast täis tõid.

Tegelikult osutus «Minu mood tuleb tagasi...» tõeliseks (seejuures heaks!) rätsepatöökoja väljapanekuks: haprad vaateaknamannekeenid kandsid üksikuid aja kiuste säilinud proua Baritschi õmmeldud rõivaid, seintelt vaatasid vastu vanade moelehtede stiilis joonised ja vähesed näitusekangelanna elu kajastavad fotod, vitriinides lebasid värvirõõmsad manused ning õmblus- ja muud rätsepatöökojatarbed.

Tallinna südalinnas Vanaturu kaela ja Vene tänava nurgal asunud Parisi-nimeline moeäri, kust Karin Grabby-Mattiessen-Baritsch oma teadlikku teed rõivastemaailma alustas, oli näitusel väljasoleva soovituskirja järgi vaid Konfekti onsgeschäft (valmisrõivaäri), mis iseenesest midagi ei tõesta. Eestiaegne valmisrõivaäri oli igal juhul ka töökoda. Olgu peale, et kleidid, mille soovitamisega pr. dr. A-le toonane müüjaõpilane peremehe usalduse võitis, olid võetud sealtsamast «stangede pealt», tuli neid - tollasest rõivaste konstrueerimise tasemest tulenevalt - kliendile passitada ja kohendada. Siis pidid asjad täpselt keha järgi olema, täpselt passima. Iga asi tuli kundele korda teha. Mul on tunne, et see minu mood on jälle tagasi tulemas, kinnitas ta. Just need oskused olid äri visiitkaart, selle taseme näitaja. Nii nagu vaateaknakujunduski kui peamine reklaamipaik, sest ega tolle aja prouad ajalehest reklaami lugenud, ikka vaatasid aknaid või kuulsid kohviõhtutel, nagu Karin Baritsch ise näituse ajal (avamisjärgsetel nädalatel Eestis viibides oli ta eksponaatidele sagedane «täiendus») kinnitas.

Aga see «minu mood» polnud enam sõdadevahelises Tallinnas müüdu, vaid sõjajärgse Saksamaa kiratsevates oludes nutika Eestimaa naise õmblustöökojas valmistatu. See ongi see kummastus, mis tänapäeva mõistes väikeettevõtja (tõsi, parimail päevil olnud ta Saksamaa-tööstuses kuni sadakond töölist, aga siis õmmeldi seal hoopis Wehrmachti mundreid) kultuurinähtuseks muudab. See polnud moekunst, see oli moekasutus, nagu see on tänini elujõus esinduslikest rätsepasalongidest aguliõmblejate töötubadeni. Tõenäoliselt tõelises Pariisis loodud, zhurnaalides nähtud, tänavapildis vaadeldud. See on lasterikkas peres säästlikuks ja leidlikuks kasvanud noor hakkaja naine, kellel maitset ja nõelatööoskust, sõjajärgse Saksamaa kitsastes oludes naiste unistusi tegelikkuseks muutmas. Õmblemas leopardikirja kaminavaipadest, langevarjusiidist, sõduritekkidest... Naine, kes Eestimaalt tulnuna teadis, kuidas kleit peab istuma ja kena naine välja nägema. (Eesti tüdrukutel on ilus kõnnak ja nad on alati osanud ilusasti riides käia. Nemad on alati osanud kaltsus näha ilusat kleiti. Kõik saab alguse sellest kaltsust, millest tüdruk endale kleidi õmbleb, oli vana daami selgitus.)

Saksamaal oli Karin Baritschi töötoa-periood. Mantlid, kleidid, kostüümid... Igal juhul täpselt kandjale. Nagu ka kundedele põhilõigete, nn. teise naha valmistamine. (Karl Lagerfeld on väitnud, et see teine nahk on tema leiutatud. Ta ju valetab! See on tuhat aastat vana. Seda oskas iga korralik õmbleja. Ka mina olen neid palju teinud.) Need olid sõjajärgse vaese maailma otsingud enne heaoluühiskonda jõudmist. Kogum osavaid töövõtteid ja nn. asendusmaterjale, mille lõpptulemuseks pidid igal juhul olema ilusad rõivad. Vana daami konstateering mannekeeni seljas oleva musta tänavakleidi ees: See oli väga halb riie. See kortsus kohe hirmsasti. Teate, õige triikimine annab õmblemisele poole juurde.

Öeldakse, et suur moekunstnik peab ise oskama õmmelda. Ja õige õmbleja moodi välja mõelda. Seda Karin Baritsch suutis. Moejooniseid jagus näitusel seintele ja mapi vahelegi. Mitte ainult igapäevaeluks mõeldud rõivamudelite kujutusi, vaid ka kostüümikavandeid filmidele («Gaslicht», «Was Frauen träumen»). Viimatinimetatud tegevuse põhjal oli Karin Baritsch siiski ka kunstnik. Ometi tuleb teda pidada eelkõige heaks töökojameistriks, kelle loodul oli veel vähemasti mõtteliselt meistrimärk küljes. Suurde moekunsti ta ei ulatanud, hoolimata oma väitest ühte tänavakostüümi kujutava joonise ees: Ma saatsin ükskord kümme joonist Lagerfeldile, ta ema oli ju kunagi minu kunde. Selle joonise järgi tegi ta kostüümi valmis, võttis minu moe üle. Aga ma ei saanud teda kohtusse anda, sest temal oli krae väiksem ja jakk lühem.

Uku on surnud. Elagu Uku! - nii võiks kõlada praegu ERMi näitusemaja teise korruse kolme saali täitva muuseumile annetatud rahvakunstimeistrite koondise näidistekollektsioonist koostatud väljapaneku «Uku 1966-1994» deviis. Kolmekümne aasta eest loodi Rahvakunstimeistrite Koondis Uku selleks, et elustada ja alal hoida traditsioonilist rahvuslikku käsitööd.

Kui keegi kipub nüüd arvama, et esiisade-emade igapäevaoskuste taasomandamiseks, siis ta eksib. Tõenäoliselt sai pea igamees vajadust mööda hakkama lihtsa kartulikorvi punumise või puulusika uuristamisega ning naisedki tegid argipäevahamed ilmsesti kodus valmis, kuid ega Ukus neid ilmetuid tavatarbeid ju kopeerima hakatud. Valiti need, mis muuseumihoidlas muu vanavara seast silma hakkasid ja Uku näidiseloojatele inspiratsiooni andsid. See oli sisuliselt vanade meistrioskuste, s.t. töökojakultuuri elluäratamine.

Uku oli edukas katse. Uku muutis meie pisut nurgelise ja tehniliselt ebaühtlase rahvakunsti siledaks ja täiuslikuks. Tegelikult oli ka vana käsitöö peen. Peenem ja tugevam kui Uku toodang, paremast materjalist pealekauba. Aga mitte nii lihvitud ega näiliselt täiuslik, vaid funktsionaalselt ilus. Ukus töötanud käsitöölised olid pigem tsunftimeistrid, kes olid suutnud luua kõrge zhürii rahulolu pälvinud meistritöö ega võinud oma mainet enam madalamale lasta. Ukus ei piisanud olla küla parim väljaõmbleja, kes tüdrukuna mõisas teenides kogunisti mustrilehti näinud (paljud tikandi- ja pitsimustrid on tegelikult võõrast algupära), rahvakunstimeistrite koondises kehtisid meistrinõuded. (Muide, kõike seda on Ukule erinevatel aegadel ja erinevatest suudest ettegi heidetud.)

Uku 3000-esemelisest näidistekogust, mille omanikuks ERM mullu sai, on näitusel vaadata ligi kolmandik. Kõik nad pole ühti vanade esemete ehtsad koopiad. Kuigi on ka neid: ühes vitriinis koguni Uku preesid muuseumi kogudes leiduvate näidistega kõrvu - üks uhiuhkelt läikimas, teine aegadest tuhmunud. Vaskkannud, -suhkrutoosid jms. on aga selge laen hoopis teisest, nimelt mõisa- ja linnakultuurist, kust ta edenenumate talupoegade (kadedusest ka kadakaiks kutsutud) vahendusel maarahvagi majapidamisse pääses.

Uku oli Eestimaa töökojakultuuri üks viimaseid süsteemseid lülisid. Rahvakunstimeistrite koondis lakkas olemast tunamullu, tema asemele astus AS Uku. Asemele, aga mitte jälgedesse. ERMis Uku-näituse avamisel lausus nimetatud aktsiaseltsi tegevdirektor Erik Roose, et nii mitmekesist toodangut ei tule Ukust enam kunagi.

Aeg, kus elatustase oli veel nii madal, et võimaldas tavatarbijal (käsi)töömahukat töökojatoodangut soetada, on Eestimaal möödas. Õmblejad ja rätsepad on küll alles, nendel on esialgu veel töödki piisavalt. Vahel küll tekib hirm, et head rätsepatki võib ühel päeval tabada kingsepa saatus: uue loojast vana parandajaks.

Töökojakultuur on elitaarne kultuur. Seda saab heaoluühiskonnas lubada endale vaid elitaarne tarbija. Ainult tema võib soetada Nina Ricci laulatuskleidi, mis nõudnud valmistajailt 150-200 töötundi.

Nõukogudeaegne Eestimaa väikelinna elanik võis ajal, kui suuremad sotsialismikoledused ja -hirmud juba möödas, tõepoolest 10-15 rubla kaupa mööbli- või koguni autoraha teenida klaasvaase puhudes, kampsuneid kududes või lillekorvikesi punudes. Praeguses majandusseisus sellega rikkaks ei saaks, ei elaks hästi äragi. Suvel ütles AS Liivimaa Käsitöö juhataja Reet Pensa, et kuduja saab kindapaari eest paarkümmend krooni.

Töökojakultuur ei loo üksnes elitaarset tarbimist. See on ka elitaarne elulaad. Looja elulaad. Meistriks küpsemine, käies läbi õpipoisi- ja selliaastad. See nõuab aega. (Muidugi on nüüdki töökojakultuuri elushoidjaid. Esimesena meenub kunstkuduja Deivi Org, aga tema on oma sõltumatus isepäisuses niivõrd erandlik, et lausa kinnitab reeglit.)

Töökojast on saanud ingliskeelse tsitaatsõnaga workshop tähistatav kunstnike ja muude nn. hullude ideede kääritamise laboratoorium. Ainult homsele mõtlemata ja vaid ideele mõeldes võib end millegi töökojalaadsega siduda. Õhtupoolikuks või nädalaks. Ehitada puuhobune ja jätta see linnaparki vandaalidele põletada.

Tsunftimeister ei saanud endale seda luksust lubada. Tema pidi tootma ja müüma. Seda, mida klient ootas. Ja samas pidi see miski tegema valmistajale au, väärima meistrimärki. Meistriks olek oli looming ja äri ühtaegu. Workshop on looming. Ta võib ka äri olla, kuid selle poolega tegeleb siis juba keegi kõrvalt.

Muide, Karin Baritsch iseloomustas Coco Chaneli: Ma imetlesin tema äri. Äris oli ta tugev. See tema kostüüm, need tema riided, need sobisid talle endale kõige paremini, aga need pole naiselikud. Tema tugevus oli äri. Ja ometi oli ilmselt Chanel üks neid, kes suutis töökojakultuuri ühtaegu nii kunstile kui tööstuskultuurile lähendada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUSNETS

Nimelt nõndamitu korda juba (!) on neid usinasti ettevalmistavaid, parasjagu pidulikke ja lõppkokkuvõttes lustilisi toimetusi nüüdseks toimetatud tõepoolest. On aeg võetud, plats leitud, kaar maha märgitud, püsti pandud ja ära ehitud, kaare alt hõiskajaid kaugelt ja kodust rohkesti kokku kutsutud - ja pidulistele, kes jaskarile jassi ja mõndagi muud muusikat mekkima-maiustama tulevad, lahkesti kuulde-, iste-, aste-, keelekaste-, tramburai- ja tantsuruumi varutud. Kuuel korral on seda kõike tehtud varemalt. Tänavu tehakse jälle. Mis tähendabki, et Jazzkaarele, siinmail allesjäänuist kõige esinduslikumale inter- ja auternatsionaalsele jätsukvoorumile, lööb sedapuhku ette sümboolne seitse. Kohe varsti. Nagu mullugi, samuti sümboolselt, kõrgub, loob ja lehvitab Jazzkaar üleüldisel tärkamis-, ärkamis-, puhkemis-, õhkamis- ja aktiveerumisajal kevadel. Kuulutajaist, mõnedest, kes sel aastal silmapiiri ja suurte vete tagant kohale lendavad, sõidavad, sõuavad, parvetavad, reietavad, ongi seesinatne jutt.

Kass nimega Jimi Hendrix. Esimest korda.

Vaimustava nimega vurrukandja, kellest seesamunegi jutt tahaks meelsasti kohemaid jätkuda - aga ei saa, ehkki põhjust üldiselt oleks - , ise tõenäoliselt jaskarile ei tulegi. Ei saabastega ega ilma. Aga miisu mitteilmumise pärast ei maksa pidulistel meelt heita. Sest esiteks, nagu on tähendanud MTV-meteoroloogid Beavis & Butthead, «ega üks kass ei too veel kevadet», ning teiseks, tähelepanuväärse kassi tunduvalt tähelepanuväärsem perenaine, nüüdisdzhässi tunnustatuim naiskitarrist Leni Stern tuleb ja mängib küll. Millest ja kellest veidi pikemalt veidi allpool. Pärast seda, kui on kombe kohaselt kostetud festivali peaesinejast.

New York Voices, kõrgelt koteeritud lauljatenelik muusikamaailma pealinnast, on püsinud jätsuhuviliste soosingus ja kriitikute huviorbiidis alates kaheksakümnendate lõpust, mil see vokaaldzhässi tihedat konkurentsi tragisti trotsiv ja veenvalt oma nimekate eelkäijate püstitatud zhanristandardite poole püüdlev kvartett - Darmon Meader, Peter Eldridge, Kim Nazarians, Lauren Kinhan - avaldas oma debüütalbumi. Sestpeale on mitmed samas valdkonnas ennemalt ilma teinud rivaalid, eriti Manhattan Transfer, tundnud kuklais New York Voicese mahedasti ühtesulava mitmehäälsuse kuuma hingust ja arvukad publikuhulgad erinevail mandreil kuulnud nende tuliseid töötlusi ladina-ameerika heliloojate loomingust ning Count Basie’ ja Duke Ellingtoni laulude paremikust, stiilselt seatud poplugusid tänapäevast ning paraja nostalgianatukesega tembitud doo-wop-harmooniaid neljakümnendate aastate menumuusikast. Ansambli esmased inspireerijad ja eeskujud Lambert, Hendricks & Ross on njujorklaste jaoks olulised tänini, sestap võib arvata, et tollegi trio igirohelisest repertuaarist pakutakse siinsele kuulajale mõni värskelt viimistletud ja meeldejääv hetk. «Sakala» keskuse suures saalis 21. aprilli õhtul.

Eelistada põhimõtteliselt esimest teisele või teist esimesele on reeglina riskantne. Ikka võib juhtuda, et vitaalne veteran esitab mitte ainult suu-, vaid ka suurepärasema partii kui tubli uustulnuk, samamoodi nagu tuleb ette, et suhteliselt hiljuti ära märgitud tulevikulootus trumpab üle raske kogemustelastiga ilmakuulsuse. Kahe Jazzkaarel esineva kange kaaslinlase puhul - kõneks on kuuekeelse elektribassi virtuoos Gerald Veasley ja legendaarne trompetist Ted Curson, kes mõlemad pärit Philadelphiast - saab eespool vihjatud valikuvaevast aga soovi korral edukalt mööda minna. Nende kontserdiajad ei lange kokku! Gerald Veasley Fusion, mille noorepoolne liider on marjamaalastele tuttav juba üle-eelmisest festivalist kui Joe Zawinul Syndicate’i uhke bassiankrumees ja särav solist, mängib «Sakalas» 20ndal; Ted Curson ja tema lahetagustest muusikuist saategrupp astuvad ette päev varem «Estonia» Talveaias. Aga soodne kontserdikava soodsaks kontserdikavaks, maitse-eelistusteks - kes nende kahe vilunud instrumentalisti ja karismaatilise ansambli vahel ikkagi valida tahab, eks see mõistagi valib, ainult et otsustamine saab olema sellevõrra keerukam, et tegu pole teps mitte tavalise dilemmaga «noor äge novaator» - «alalhoidlik vanavarahooldaja». Mõlema mehe, nii Vesley kui Cursoni muusikast kostavad parajal määral niihästi värskemate kõlade otsingud kuihästi varjamatu lugupidamine varasemate dzhässitraditsioonide vastu. Tavad, millest kumbki peaasjalikult lähtub, rääkimata ajavahemikest, mille kestel kumbki on liidrirolli kanda võtnud, erinevad siiski üsna oluliselt.

Papa Joe Zawinuli rahvusvahelises sündikaadis südilt kaasa teinud ning enne seda saksofonistide Odeon Pope’i ja Grover Washingtoni ansambleis osaledes oma mänguga kriitikuid kiidulaulule õhutanud Gerald Veasley’ iseseisev loomeperiood ei ulatu tagasi kaugemale kui käesoleva kümnendi algusse. Veasley’t peetakse tõusvaks täheks, kelle sära usutakse tulevikus üha kasvavat! Praegusajal on tema Fusion ilmselt üks põnevamaid üksusi hordide hulgas, mis modernse jazz-funki eesliinil manööverdavad.

Ted Cursoni 50.-60.ndate vahetudes möödunud selliaastate pikast-pikast tööandjate nimistust leiab kõrvu terve plejaadi kuulsate pianistidega (Mal Waldron, Red Garland, Cecil Taylor!) ka edumeelse ja isepäise meistri Charles Minguse nime. Minguse Workshop ei jäänud Cursoni koduks kuigi kauaks. Kahe kõva kivi omavahelised jagelused jahvatatava jahu pärast - ehk Cursoni ja Minguse lepitamatud muusikalised erimeelsused - ajendasid originaalset trompetisti õige varakult omi radu pidi käima. Ansambleid juhtima, kontsertreisima ja salvestama Ameerikas ja Euroopas. Teisteski ilmajagudes. Väga sageli Skandinaaviamaades. Nõnda ongi juhtunud, et «kaasaja omanäolisemat trompetimängijat» («Down Beat», «Village Voice») on näiteks soome publikum kuulnud viimase kolme aastakümne kestel eranditult kõigil Pori Jazzi festivalidel. Tjah!...Eestis pole see dzhässigigant ennem käinud.

Õigupoolest ikkagi esimest korda. Sest mrs. Sternigi puhul on tegemist debüüdiga - meie õuel. Muu maailm teab ja peab temast juba vähemasti tosin aastat. Kui ainsast (??) tõesti kõrvapaistvast naiskitarristist-improvisaatorist dzhässmuusikas. Usutavasti ei tähenda Leni Sterni erandlik positsioon tingimata seda, et feminiinsus ja kitarrismus pole loodudki iial omavahel sobima: vahest tasub praegust asjade seisu võtta pigem tõendina sellest, kuivõrd kavakindlalt on dikteerinud seniseid kitarrivärinaid mitmed meesartistide põlvkonnad. Kes, nagu Leni Sterni näitest samuti selgub, oma pärusmaad üpris kiivalt kaitsevad. «Ma olen mõnikord mõelnud, et olnuks Hendrix naisterahvas, laabuks minusugustel kõik tunduvalt kergemini», arvab Frau Stern, kes oma karjääri jooksul on alatasa pidanud kogema meesrivaalide suurvennalikku üleolevust ja umbuskmatust. Õnneks pole mitte kõik kolleegid hiilanud sedalaadi suhtumisega. Bill Frisell, noore sakslanna talendi esimesi austajaid ja tema nõudlik õpetaja Berklee kolledzhi päevilt, 70ndate lõpus õhutas andekat neidu julgemini ise komponeerima ning aitas tal leida esinemisvõimalusi. Lisaks Frisellile on koostööd Leni Sterniga hiljem hinnanud (paljude teiste hulgas) trummiguru Paul Motian ja saksofonist Bob Berg. Leni Sternilt on ilmunud ligi kümmekond heliplaati, uusimal neist («Words»), mille mitu pala on kirjutatud kahasse Peter Gabrieli klahvpillimängija Joy Askew’ga, esineb mrs. Stern esmakordselt lauljarollis.

Leni Sterni trio mängib 20. aprilli õhtul «Sakalas».

Vahetute esmatutvuste sõlmimise võimalusi pakub Jazzkaar üsna arvukalt. USAst ja Venest, Põhjamaadest ja Kaukaasiast ja mujalt pärit külakostitajate seas on moosekante väga mitut masti. Siinkohal mahub mainima neist veel mõnda. Lühidalt. - Texase ürgset bluusiveterani ja kitarriillusionisti U.P.Wilsonit. Islandi kõige esimest rahvusvahelise renomeega ansamblit - ei, mitte Sugarcubesi, vaid - jazz-rokkivat ja acid-dzhässivat Mezzofortet. Lahkesti laulvaid kevadekuulutajaid Barbara Kingi (ex-Miss Jamaica) ja Davell Crawfordi (USA).

Päris omaette jutukest vääriksid aga vanad tuttavad torontolased Shuffle Demons, kes sestsaadik kui nemad viimati siinkandis trikke ja tükke tegid, on oma muusikalist palet nõnda jultunult muutnud, et ettehoiatamata taaskohtumine võib teisel-kolmandal jaskaripidajal südame kõvast võdisema panna. Kellel rõõmust, kellel ehmatusest.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996