Loome poes!, Filmimehe elu Eesti Vabariigis, Konstantin Märska 100, Mehed nagu orkestrid

ANDRES KEIL

Tõsi see, et iga ettevõtmise vaieldamatult ülitähtsaks osaks on selle nimetamine. Sest kes see ikka läheks teatrifestivalile «Talutare ja Verivorst» või ostaks CD plaadi «Prääks, Röhh ja Konjunktuur». See-eest aga, kui miskit üritust peenekoelise ja mõtetergutava nimetusega õnnistada, mis peale kõige veel ka tänapäevasuse ning sihtgrupi edevusega otsesesse kontakti astub, on sellise tähelepandus garanteeritud -«Kirjanikud turul». Vähemal juhul retrospektiiv-ajakirjanduslik, rohkemal edasiarendav. Kuni sinnamaani välja, et ürituse nimetus tast enesest lahutatakse ja vaid nimetaja enda pinnasel polemiseerima hakatakse. Mõneti tekib sarnasus igakevadise suurürituse, lõpukirjandi kirjutamisega. Arutlused etteantud teemal. Kui mõni sissejuhatavast osast nüüd irooniat ja irisemist välja loeb, siis saagu ta oma eksisammust aru - mida pole, seda pole -. on vaid püüd põhjendada, et miks just praegu kirjutis pealkirjaga Loome poes!. Edasiarendus, mis järgib poleemika töötavat, aga arvatavasti kirjutamata seadust - vestelung liigub oma algpunktist järjest kaugemale (kas pole mitte tihtipeale nii, et naabritevaheline sõbralik arutelu mõne aiaaugu võimalike tekkepõhjuste üle lõpeb tigeda vaidlusega «kumma auto on parem»?), ja suhtleb mingil määral härra Jaan Krossi artikliga «Kirjanik turul ehk Turu ja meie eneste metamorfoosid».

Kirjanik kirjutab oma artiklis minu arvates mõningase irooniaga «Loomingu» ärilisast. Kujutlusse tekkib pilt kirjandusajakirja lehekülgedest, mis kaetud erinevate firmade nii äriinimestele kui ka kirjandusinimestele teenust/kaupa pakkuvate reklaamidega. Ja pähe tuleb mõte - mis võiks veel parem olla! Reklaamindusega on ju nii, et reklaampinda saab müüa väljaanne, mis reklaamiandjate arvates tema toodet tarbiva sihtgrupi lugemislaual oma koha on leidnud. Ka peab tiraazh märkimisväärne olema. Sellest johtuvalt, kui ühe riigi juhtiv kirjandusajakiri oleks suuremal-vähemal määral täidetud reklaamikülgedega (kas Kross just päris nii mõtles, aga visioon tekkis selline - poleemika seadus), annaks see tunnistust vaid kõnealuse ühiskonna enam kui lihtsalt kõrgest intelligentsist. Samamoodselt kaunis ja suurepärane oleks, kui loomepoodides (loe - raamatukauplustes) praeguste pastapliiatsite, piltpostkaartide, mikrokalkulaatorite ja kleeplintide kõrval ka näiteks toiduainetega kaubeldaks. Milline suurejooneline rahvas - pereema tuleb pärast tööpäeva kodustele uut lugemismaterjali valima ja pistab kui muuseas ka piimapaki ja Rakvere miniviinerid kotti. Utreeritud utoopia? Muidugi, aga ilus...

Veel küsib kirjanik vanadelt roomlastelt shnitti võttes, jällegi minu arust, veidi kibestunult, et kas poetae, scriptores, litterati res sunt? Loomulikult, arvan ma. Loomulikult on nad asjad. Kaheldamatult. Aga mitte igasugused asjad, mitte sellised, mille kaotamisest kahju ei oleks. Ühiskonnal, ma mõtlen. Sest tegemist on ühiskonna tööriistadega. On ju selge, et üldine liigub edasi läbi üksiku, et massiteadvus kasvab, mass muutub targemaks, läbi üksikisikute. Suurepärane, silmiavav raamat tõstab kõik, kes selle läbi on lugenud, järgmisele, avaramale tasemele. Nii ongi kirjanikud, literaadid ja poeedid asjad, äärmiselt vajalikud asjad, mille üle peaks ju ometi uhkust tundma. Kindlasti oleks ka hunt uhke, kui tema mõistus küüniks mõistma tema vajalikust looduses, kui ta saaks aru hüüdnimest «metsasanitar». Ja veel üks võrdlus, tõenäoliselt kaunikesti täpne - ühiskonnale on eluspüsimiseks ja edasiliikumiseks kirjanikke täpselt samamoodi vaja kui organismile kaloreid.

Aga ikkagi - loome poes. Just seda me teeme. Istume kaksiratsi poepõrandal ja loome ning meie loome ei lahku poeruumist mitte hetkekski. Kõik, kes me midagi kirjutame, joonistame, helindame, lavastame, installeerime, performeerime etc. Sest me teeme ju tööd või vähemasti paneb meie edevus meid endid nii arvama. Ja iga töötegija tahab oma tegutsemise eest makstud saada. Vahe on ainult selles, kes kui palju ja mis vääringus keegi enesele nõutada tihkab. Kes tahab lihtsalt täis kõhtu, kes ilusat maja, kes naist... Aga selline jutt läheb juba freudistlikuks kätte, mitte, et ma arvaksin, et freudismi suunas liikumine halb on, kuid siia pole seda täiendust enam vaja. Põhimõtet see ei väära, uusi tähendusplaane ka ei ava. Oluline on, et loovisik(s)u(s)te loomuomane edevus ja mõningane enesekindlus on see, mis nende eneseteostuse ehk -väljenduse, laias laastus nende mõtted, tööks muudab ja raha nende taskusse toob.

Siin ma siis nüüd olen, alguses väidan, et looja on ühiskonna tööriist, natuke alemal aga, et ta on lihtsalt edev. Mine sa nüüd võta kinni kust otsast tahad. Edev tööriist? Moodne tööriist? Ilus tööriist?

Ah, hea küll. Et kirjatööd lõpetada ning sellele metafüüsilisemat ja miks ka mitte banaalsemat mõõdet anda... Mis see maalim muud on, kui üks Jumaliku loome pood - oleleme siis siin, kõik rõõmsasti koos!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

LAURI KÄRK

Ühest 1920. aasta «Vaba Maa» numbrist leiame kuulutuse, milles otsitakse ruume laboratooriumi jaoks, soovit. ühes eluruumiga. Allkiri: K. Märska. Tegelikult ulatub Konstantin Märska filmialane tegevus veel varasemasse aega ning nimetatud kuulutus polegi kõige esimene tema ettevõtmiste trükisõnaline kajastus.

Konstantin Märska sündis 28. mail 1896 Saaremaal, samal aastal, mil kinematograafia Eestimaale jõuab. Filmimehe karjääri alustas ta teismelise noorukina Kuressaares kinomehaaniku abilisena. Kinopisik oli nii suur, et esimesed filmiülesvõtted olevat Märska omaehitatud kaameraga teinud juba 15aastaselt. Koos vend Theodoriga olid nad 1919. aastal «Estonia-Filmi» ühtedeks asutajateks. Theodor emigreerus peatselt Ameerikasse, 1925. aastal sõitis ka Konstantin ära Saksamaale, töötas seal «UFA» ja «Paramount’i» operaatorina, kuid naasis siiski 1928. aastal jälle kodumaale - sooviga kasutada omandatud kogemusi ka meie endi filminduse edendamiseks. Lisaks varasemale Eesti esimesele täismahus mängufilmile «Mineviku varjud» (1924) valmivad Märska osalusel nüüd mitmed mängufilmid, näiteks «Dollarid», «Vigased pruudid», «Jüri Rumm» (kõik 1929), aga ka meie esimesi helifilmikatsetusi «Kuldämblik» (1930). Samuti on Märska edaspidi «Eesti Kultuurfilmi» mitmete kroonikafilmide jäädvustajaks. Märskast kujuneb meie tolle perioodi kesksemaid filmiloojaid, üks isikupärasema käekirjaga kaameramehi. Surm tabas jäägitult filmile pühendunud tööhoos Märskat 30. augustil 1951.

Üks siinseid filmitegelasi Balduin Kusbock, nii filmitegija kui filmiajakirjanduse edendaja, kirjutas 1926. aastal: «Suurel tummal» on siiski keel - otsekohene, plastiline, emotsionaalne väljendus, ühesuguselt arusaadav põhja- ja lõunanabast ekvaatorini, kõigile rassidele ja rahvastele. Kuid mitte kõik ei olnud filmi suhtes sama meelt. Kohaliku filmielu ettevõtmisi jälgiti küll teatava huviga, ent pahatihti oldi nende suhtes ka üpris sapised. Nii kirjutab «Esmaspäev» kasvõi «Jüri Rummu» võtete kohta: Igal filmipäeval oli kohal liiter viina ja kolm heeringat. Ühel peategelasel olnud kohe esimeseks küsimuseks, kas liiter kohal. Kummatigi jääb tolle aja kultuurielu tõsiasjaks ometi see, et kinos käis ühe aasta jooksul sama palju inimesi nagu 20 toonase iseseisvusaasta jooksul teatriski.

Ei erinenud teiste filmitegijate saatusest kuigivõrd ka Märska oma. Näiteks «Vigased pruudid», mille puhul Eduard Vilde on isegi soovi avaldanud filmimise puhul ateljeesse külaskäiku teha, et tarviliste seletuste ja nõuannetega teose õiget iseloomu alal hoida ning millesse kriitika suhtus tegelikult üpriski heatahtlikult. 1929. aastal pöördub Märska haridusministeeriumi poole ettepanekuga film kui Vilde ekraniseering ära osta, ministeeriumi vastus on aga napisõnaline - «pole krediiti». Korraldati koguni oksjon, mis esimesel katsel, kui filmi alghinnaks oli määratud 60 krooni, ebaõnnestus. Teisel katsel alustati pakkumist kõigest 2 krooni ja 50 sendi pealt, lõpphinnaks kujunes aga 18 krooni ja 15 senti.

Ometi ei peata pidev rahanappus Märska filmihuvi ja tema leidurivaimu. Helifilmi tulekul üritab ta seda Eestimaalgi teha ning käib «Kuldämbliku» ekraanikujutist ise Tallinna kinodes heliplaadilt kostva lauluga sünkroonis hoidmas. 1930ndate keskel aga katsetab Märska intensiivselt kodumaise helifilmiaparatuuri loomisega. Algul edeneb töö jõudsalt, jõutakse isegi proovivõteteni, kusjuures meie aparatuur peab tulema Klangfilmi omast 2 korda väiksem ja 5 korda kergem. Ent lõpusirgele paraku ei jõuta, kui selleks mitte pidada finantspinnal tekkinud konflikti Märska ja «Eesti Kultuurfilmi» vahel.

Märskat võib pidada nö. sündinud filmioperaatoriks, kes näeb kõike ja jõuab kõikjale (nagu kõlas üks kunagisi filmireklaame). Nii leiame ühest 1936. aasta «Päevalehe» numbrist pealkirja «Loomaohvritega tuleõnnetus Läänemaal» alt mitte palju väiksema kirjaga alapealkirja «Tulekahju filmiti operaator Märska poolt». Kummatigi sünnib sellistest kõikjale jõudmistest üksjagu pahandustki. 1934. aastal tahetakse keelata Märska poolt filmitud laevade «Lennuk» ja «Vambola» vanarauaks müümist kujutavate kaadrite linastamine.

Konfliktseks, vaata et reeglipäraseltki, kujunesid mitmete riigivisiitide jäädvustamised. 1932. aastal pöördub Märska koos oma kolleegi Voldemar Pätsiga «Päevalehe» toimetuse poole avaliku kirjaga seoses Soome presidendi filmimisel tekkinud komplikatsioonidega: Ka on käesoleval juhul rängalt vastu räägitud kodumaa filmitööstuse edendamisele, kuidas me teda siis edendame, kui isegi päevasündmusi ei tohi filmida. Paar aastat varem toimunud Rootsi kuninga visiidi filmimisel tekib Märska ja politsei vahel koguni nii tõsine konflikt, et sellega kohtusse minnakse.

Märska kolleeg August Eljari meenutab: Äkki tuleb kordnik Märskat ära ajama. Märska ei allunud politsei korraldusele, sest meil oli luba filmida. Mina nägin konflikti ja otsustasin - kurat, jäägu see kuningas! Ma võtan parem selle momendi üles. Märska käis pärast kaks korda kohtus. Viimases kohtuinstantsis ma näitasin seda, kuidas politsei tal kaamerat käest ära kiskus. Märska mõisteti õigeks.

Oleme küll rääkinud Märska tehnilisest taibust ja entusiasmist, ent Märska jäädvustatud kaadrid on hinnatavad ennekõike just kunstilises plaanis. Märska teeneid rahvusliku filmikunsti, just meie omamaise filmipoeetika kujunemisel oleks raske kuidagi üle hinnata. Tema operaatoritöö kunstiväärtuslikkus ei avaldu mitte üksnes mängufilmis, vaid üksiti kroonikakaadreidki jäädvustades. Seal vahest enamgi. Tema meisterlikule kaamerakäsitlusele on omane tundlik detailitaju, oskus märgata ja meeldejäävalt portreteerida erinevaid inimtüüpe, nagu näeme seda kasvõi mitmetes turureportaazhides «Eesti Kultuurfilmi» ringvaadete tarbeks. Märska «Vaated Osmussaarelt» (1937), 1930ndate aastate isikupärasemaid ja kunstiküpsemaid töid, kujuneb oluliseks tähiseks eesti filmiloos tervikuna.

Lõpetuseks üks napp pilk Märskale seestpooltki, katkend ühest Märska intervjuust seoses filmimisega Petserimaal 1936. aastal nii inglaste tellimusel kui «Eesti Kultuurfilmigi» tarbeks. Laskem Märskal enesel kommenteerida oma filmitööd:

Ehtsa «guljanje» filmimiseks tuleb see tasu eest muidugi lasta instseneerida. Venelsed, kes enne pühi sellest mu kavatsusest kuulsid, olid küll kohe paugupealt valmis pidustuste ja selle tagatipuga alustama - kuid ma ei julgenud: kartsin oma kaamera tervise eest. Sest õige tuju saavutamiseks seadsid nad tingimuseks, et kostitan neid mõne liitri elutilgaga. See pole küll kallis, kuid ohtlik aparaadile, mispärast peab esiteks võtma tarvitusele ettevaatusabinõud.

Üldse filmimisel on petserlased võrdlemisi nõudlikud. Isegi kerjused kloostriväraval pöörasid seljad kaamera poole ega nõustunud oma nägusid näitama enne, kui olin neile annud kaks korda mõned kroonid, mis nad jagasid vennalikult. Ka pandi mind luku taha üles kloostri aeda - et väljapääsmiseks peaksin maksma... Kelladehelistamise filmimiseks torni pääsemise eest tuli jälle anda kõlisevat.

Ristikäigust osavõtjad, kui kuulsid mu pisikaamera surinat, mille küll peitsin kaenla alla, tegid ka vihaseid nägusid.

Kuid nende suhtes on see mõistetav: on nad ju kõik usklikud inimesed ja peavad nende toimingu «segamist» jumalateotuseks.

Inglismaale mineva filmi võtete täiendamiseks tuleb mul minna Vana-Irboskasse. Pühade ajal aga ei pääsenud sinna põhjatute teede tõttu. Aga ka niigi tabasin päris toredaid tüüpe ja filmimehe seisukohast päris vaimustavat, n.n. «maasikas-asju»: hiigelviinasabu, kuidas väikesed lapsedki tassivad kauplusest viina korvide viisi, toredaid habemikke, võltsimatut riietust jne. Nad on filmidokumendid, mida tuleb kaaluda kullaga.»

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUSNETS

RALPH TOWNER - Lost And Found (ECM)

GATEWAY - Homecoming (ECM)

Olemaks «mees nagu orkester», ei pea mees ilmtingimata olema Louis de Funes. Võib olla hoopis muu mees. Võib olla Jack DeJohnette. Või Ralph Towner või Dave Holland. Näituseks. Sest olemaks tõepoolest mees nagu orkester, ei peakski ehk mees olema ülepeanalja- ja kinumees. Etem on, kui mees on ikka, noh, muusikamees. Nagu rohkem. (Kui Louis de Funes.) Mitte niivõrd pulli-, kuivõrd pillimees, see tähendab. Sest eitamata küll päriselt - erinevalt «ühest mu krooniliselt hea maitsega kolleegist» - akrobaatiliste suuvigurite ja hästidoseeritud pajatsimeisterlikkuse kaasosatähtsust helikunsti etendamisel alati ja üleüldse, möönan ometigi, et ainuüksi ägedast pantomiimist ja koomilisest riistvõimlemisest jääb ka kõige teatraliseerituma oopuse vähegi veenvaks äramängimiseks lootusetult napiks. Muidugi, ega «väljendusrikas keha-keel» pole iial liiast! Suured kõrvad (vt. George Harrison), esileküündiv nina (vt. Pete Townshend), ilusad silmad ja sääred (Ronnie Spector) või kurvad silmad ja labakäed nagu labidad (Buckethead) või jalanumber nagu jõehobusel (Shaq O’Neal ansamblist Orlando Magic) või pisike kasv ja läikiv pealagi (messieur de Funes) ja kõiksugu teised taolised ihulised kaasannid ei pruugi hingestatud musitseerimist sugugi segada, tihtipeale aitavad need koguni mitutpidi kaasa, ainult et - kui tehakse muusikat, aga mitte pantomiimi või niisama kinu, siis, jooksku sääred ja läikigu peanupud kuitahes ilusasti nemad iseenesest jooksevad ja läigivad, eelkõige tuleb siiski helisid tekitada ja neid helisid korraldada. Mida nupukamalt, seda parem. (VÕI KUIDAS?) Ning kui veel ollakse orkester, ükskõik kas hulganisti või päris üksipäini, siis peaks küll nimetet korraldustööd tegema sootuks teistsugusel moel ja tasemel kui seda etendas kunagi kinolinal kadunud naljanina de Funes.

Vabandagu komöödiafännid neid kõveraid paralleele, kui võivad. Või, minugipoolest, naergu laginal või itsitagu pihku. Asi on sellegipoolest tõsine. Ilma igasuguse naljata: vähemasti kolm muusikut seitsmest, kes neil kahel vägagi pärikõrvalisel plaadil kaasa teevad - klassikalise klaverikoolitusega ja üle kõige Bill Evansi dzhässpianismist mõjutatud akustik-kitarrist Ralph Towner oma järjekorras kuueteistkümnendal salvestusel ECMi märgi all, ning ilmselt terve dzhässiajaloo erakordsemaid rütmitandemeid Jack DeJohnette (tr) ja Dave Holland (b) trio Gateway koosseisus - mängivad nagu imeosavad, väsimatult vaimukad, stiiliteravad ja mitmekülgsed ühemeheorkestrid. Kõrvalmärkuse korras: (veidi vaieldav) tõsiasi, et ülejäänud neli meest endid päris sarnasel kombel ei orkestreeri, ei tähenda, et nende oskused kasinad või panused tähtsusetud oleksid. Ei sugugi. Niihästi Hollandi ja DeJohnette’i elektrikitarristist liitlase John Abercrombie’ kuihästi «Kaotatud ja leitud» albumil Ralph Townerit küll üksi, küll kaksi, küll kolmi assisteerivate Marc Johnsoni (el. b.), Jon Christenseni (tr) ja saksofonist-klarnetist Denny Goodhew’ mängumaneerid neil plaatel on «lihtsalt» teistsugused. Erinevad, aga mitte kehvemast klassist ega vähem kuulamisväärsed.

Vahest kõige kõrvahakkavam, kahtlemata taotluslik on seelaadne «üks mitme eest» efekt Ralph Towneri puhul, kes isegi tunnistab: «Ma olen alati soovinud, et kitarr kõlaks kui väike orkester. Selleks olen ma pidevalt püüdnud rikastada kitarri improvisatsioonilisi väljendusvahendeid - sõnavaraga, mis ei ole laenatud otseselt ja ainult ‘dzhässist’ või ‘klassikast’.» Õigus puha. Ehkki Towneri soolotööd ei kõla suisa nõnda stiiliseguselt ja universaalmuusikaliselt nagu tema grupi Oregon tuumakamad kauamängivad seitsmekümnendatest, näitavad Towneri üksiküritusedki, neist värskeim «Lost And Found» sealhulgas, et viljakat vagu just nimelt klassika ja jatsu vahel ajab mees usinasti ja tõesti. Värvikaimalt ja veenvaimalt avalduvad Towneri orkestreerimis- ja esitusfinessid uusüllitisel tema enda viies soolonumbris, eriti keskses kolmikus «Mon Enfant»/«A Breath Away»/«Scrimshaw» (mille kontrastiderohkusest, dünaamikast, täpsusest ja mängutehnilisest võtetest piisaks mitmele-setmele enese vastu vähemnõudlikule kitarristile rohkem kui üheks täispikaks plaadiks ja keskmiselt kõbusaks kontserdihooajaks). Kvartetis, trio- ja duopalades käib Towner oma mitmekesise fraseoloogiaga mõneti kokkuhoidlikumalt ringi, tõestab aga alatasa, et ka harva ja lühidalt sõna võttes on võimalik väga sisukalt ja väljendusjõuliselt kõnelda. «Pehme maandumine» («Soft Landing») sooritatakse kõigest kahe minutiga ja ilma et Towner pillikeeli peaaegu puutukski, ometi lugu missugune.

Kui Ralph Towneri otsingud on jätkuvalt suunatud dzhässi raamest väljapoole, siis John Abercrombie, vastupidi, paistab viimastel aastatel kavakindlalt loovivat aiva puhtamatesse jatsuvetesse tagasi. Pärast kauakestnud ekskursse eripärastes elektroonilistes tämbrituultes. «Homecoming», Gateway’ kolmiku teretulnud come-back peale veerandsajandi pikkust vaheaega, on ehe dzhäss, stiilne ja sünnis, ärgas, erksalt pulseeriv ja võrgutavalt meloodiline. (Natu-natuke liiga pikk. Eelviimane DeJohnette’i teema, ebalev ja ekslev, võiks pigem olemata olla.) Tänapäevane dzhäss, millesse muuhulgas mahuvad moderniseeritud valtserid, kummituslik kalüpso, kassilikult rokkivad & rollivad hübriidvormid ning kus jagub kogu aeg avaralt ruumi igati kõrgetasemeliseks improvisatsiooniliseks koosmänguks. - Vitaalsete viiekümneaastaste triumf.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996