Toomas Raudam: vastamatus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjanik Toomas Raudam kutsub kirjanikke ja kirjanike liitu peeglisse vaatama.

FOTO: Toomas Huik

Eesti Kirjanike Liidu eile toimunud­ suurkogul esines valusa sõna­võtuga kirjanik Toomas Raudam.

Kallid kolleegid, tahaksin teiega rääkida teemal, mis peaks olema valus nii neile, kes tunnevad, et neile pole vastatud, kui ka neile, kes seda pole teinud – pole vastanud. 



Ma ei tea, kuidas teistega, kuid minul pole küll olnud kunagi tahtmist esineda kõikidel neil ohtratel kirjandusfestivalidel, mille üle kirjanike liit uhkust tunneb. Olen küll käinud mõnel Eestis ringleval kirjaniketuuril, kuid seda mitte enda, vaid teiste pärast.



Nii oli see esimesel korral, kus mulle tundus, et pean toredat üritust toetama, ka teisel korral ei esitanud ma oma kandituuri, küll aga soovitasin üht oma sõpra ja ei suutnud hiljem, kui Jürgen Rooste oli meid mõlemaid tuurile kirja pannud, ära öelda.



Ilmselt jääb see mu viimaseks korraks, kus ma kuskil ennast näitamas käin. Nagu ma ütlesin, on üritus iseendast ju kena, kuid seda annaks teha paremini, kutsudes kohtumistele neid, kes armastavad kirjandust, mitte kirjanikke.



Mõistagi tähendab see paremat organiseerimist nii raamatukogude kui meie liidu poolt. Ütlen seda niisama suusoojaks, sest tean, et midagi nagunii ei muutu. See on ka põhjus, miks mu ettekanne kannab  peakirja «Vastamatus», mille sisu ma edaspidi veel veidi avada püüan.



Niisiis, iseennast täiesti välistades, iseenda kaasamisele juba enne «ei» öeldes, on selliste ürituste puhul kõige tähtsam see, et igaüks, keda sinna mingi aasta mingil päeval ei kutsuta, võib kindlalt teada, et seda tehakse järgmine kord, loodetavalt mitte postuumselt.



Kõik sõltub sellest, kuidas suheldakse nendega, kellega ei suhelda, kuidas kutsutakse neid, keda ei kutsuta. Siin peavad olema mingid üldkehtivad ja üldinimlikud reeglid, millest kinni peetakse.



Või muidu on mul valus, kui saan oma sõbralt meili, kus kurdetakse, et teda pole lülitatud luulesaatesse, hullemgi veel, pole vastatud, kui ta küsis, kas ta ei saaks sinna. Saade ise on väärt vaid ülimat kiitust, ma julgen seda öelda, kuna olen ise olnud kinoga kuigivõrd seotud ja tean, mida tähendab see, kui tegijad on oma töö üksipulgi läbi mõelnud. Jätan täiesti kõrvale kahtluse, nagu valitaks sinna vaid oma isiklikke või stilistilisi sõpru.



Küll võib selline mulje jääda, kui pole vastust. Kui pole vastust, siis on vastamatus. See on siis, kui sõidan rongiga Tallinnast Türile ja mu sõber saadab mulle meili, kus küsib mu käest, miks ma Rootsis pole, ja ma küsin, mis seal siis on, et ma seal olema peaks, ja ta vastab mulle, et Göteborgis on kirjandusfestival, ja mina ütlen talle, et ma ei tea sellest midagi, aga kui ka teaks, ikka huvitaks mind rohkem olla rongis, mis viib Tallinnast Türile. Kuid vastamatus on seegi. Kui mitte minu, siis mu sõbra.



Väga sageli on meie koosolekutel kui mitte avalikult, siis kuluaarides kõlanud süüdistusi sõpradest, kes kirjutavad sõprade teostele ülistavaid arvustusi ega salli teistsuguseid nägemisnurki.



Osalt on see õige, osalt mitte. Isiklikult ei pea ma põlvkondlikku kiitmist probleemiks selles mõttes, et kui näiteks Jan Kaus ja Peeter Helme vastastikku teineteisele õlale patsutavad, siis võivad kriitikud hiljem analüüsida mitte seda, mis niigi on ilmne, ühiseid arusaamu ja maailmataju, vaid seda, milles nende vaated erinesid.



Minu arvates on see mõtlemisvõimeliste kriitikute (ja neid meil leidub) esmane ülesanne, eeskujuks võivad nad võtta Eleanor Kaufmani teose «Kiituse deliirium», kus vaadeldakse kaasaegse prantsuse filosoofia suurkujusid ja sõpruskondi.



Persoonide mainimine või mainimata jätmine on iga asjaomase kriitilise traditsiooni vältimatu koostisosa. Mainida võib mehaaniliselt, lükkides tuttava või sõbra nime mingis kontekstis oma kirjutisse, nõnda üsna vääritul viisil sõbrale oma sõprust meelde tuletades.



Tegelikult peaks tekst tekitama sõbra, mitte vastupidi. Kuidas on lood Kausi ja Helmega, seda peaks hüpoteetiline tekstianalüüs tulevikus näitama. Ning kui neid erinevusi ei leita, mida pean ülimalt ebatõenäoliseks, siis on tegu ühe isikuga, kes kannab vaid tinglikult Kausi või Helme nime.



Ma ei suuda kuidagi mõista, miks Sirbis valitseb olukord, kus arvustusi tellitakse vaid lähikondlastelt, lõviosa kirjutistest pärinevad ju Kausi, Helme ja Rooste ja veel mõnede usaldus­isikute sulest. Üldjuhul pole mul midagi ette heita kirjutiste kvaliteedile, küll aga sellele, et kriitilisest diskursusest on välja lülitatud vanemad kriitikud või kirjanikud.



Nõnda ongi juhtunud, et mingit dialoogi põlvkondade vahel ei teki ja ei saagi tekkida. Tragikoomiline on olukord, kus Jürgen Rooste, kes niigi täidab suurema osa luuleanalüüsist, peab veel jooksma kinno, et vaadata ära viimane film ja lasta lugejatel teada, millise mulje see on armastatud poeedile jätnud. Sellisel kujul, nagu ta praegu on, on Sirp vastamatuse musternäide. Siinkohal pean ma rõhutama, et see pole ainult minu probleem.



Kui asi puudutaks ainult mind, siis ma sõna ei võtaks. Paraku on neid, kes ennast oma loomupärases, kirjaniku kutsega paratamatult kaasas käivas üksinduses tõrjutuna tunnevad, teisigi. On ülimalt kummaline, et need, kes tõrjutusest targalt teoretiseerivad, on ise kõige suuremad tõrjujad ja tasalülitajad. Mina nimetaksin seda ei rohkem ega vähem kui katastroofiks. Või siis varjatud ning ülimalt efektiivseks tsensuuriks. Tuletagem ka meelde hiljutist Rein Ruutsoo väljalülitamist Sirbi autorite seast.   



Nüüd tahaksin paari sõnaga juttu teha ka ühest suuremat sorti vastamatusest, mis puudutab meie organisatsiooni kui tervikut või hääletoru, kust võiks kuuldavale tulla hääli, mis annaks eesti rahvale teada, mida ja millest me mõtleme. Juba aastaid elame nn üksikinitsiatiivi paines. Mis praktikas tähendab seda, et kui mina midagi ei tee, siis ei tee seda ka liit.



Selle kolme aasta vältel, mis Sinijärv on olnud ametis, olen näinud vaid üht aktsiooni, mida võiks nimetada meie kõigi huvide eest seisvaks. Pean siin silmas nn kirjanikepalga võitlust, mis vist küll ei lõppenud võiduga, kuid vähemalt nii palju sellest kasu oli, et teadvustati probleemi olemust, mis ei seisne selles, nagu oleks kirjanik mingi privileegitud seisund või seisus, vaid tavaline inimene, kes tahab süüa ja juua ja katust pea kohale.



Jälgisin Sinijärve intervjuusid ja teleesinemisi, mis jätsid kõik väga hea mulje, ta ei löönud silmi maha ega allunud provokatsioonidele. Paraku peab küll ütlema, et selline etteaste oli kõike muud kui hästi ajastatud, ma isegi usun, et nii mõnigi meist võtab seda kui tagasivalimispropagandat.



Teine üritus, milleks just­kui agaralt ettevalmistusi tehti, oli meie avaldus keelekasutamise kohta mee­dias. Minu mäletamist mööda tegi selleks ettepaneku sõber Remsu.



Paraku jooksis see liiva. Jaan Kaplinski pidas vajalikuks meelde tuletada lastelegi selget tõika keelest kui isearenevast süsteemist ja tõkestamatust protsessist, unustades teise, minu arvates palju sügavama ja tähtsama tõe keelest kui eetilisest antusest, mille vastu pidevalt eksitakse, mõned meelega, suurem osa aga teadmatusest. Pean siin silmas lapsreportereid jms.



Kuna mu abikaasa töötas siis veel raadios, tean, milline olukord seal valitses ja veelgi valitseb (võtke või Maris Johannese juhtum). Kui väga oleks meie ühisavaldust vaja olnud! Meie seisukoht oli vajalikum kui hüpoteetiline ametikoht, mille võinuks luua, kuid mis kindlasti poleks mitte käskinud ja keelanud, õigekeelsussõnaraamat ühes, trahvikviitung teises käes, veel vähem aga kärpinud vabamast vabama kirjaniku sõnavara, vaid andnud avalik õiguslikus ringhäälingus sõbralikku nõu ning tuletanud meelde, et keelega saab ka haiget teha ja solvata.



Kui ma Sinijärvele kirjutasin ja küsisin, miks nii juhtus, et avaldust ei sündinud, ütles ta, et Remsu polevat kohale ilmunud. Jättes kõrvale Remsu ilmumise või mitteilmumise, näitab see veel kord, kui tähtis on initsiatiiv ülaltpoolt. Kui seda pole, siis on vastuseks tinane vaikus või ängistav vastamatus.



Siinkohal on sobiv ka ära öelda, mida ma arvan raadio ja televisiooni kirjandussaadetest. Mõlemaid ühendab täielik elutus ja diskussiooni puudumine, loetakse ette kirjutatud või monitoris jooksvaid tekste. Täiesti häbiväärne on «OP!», kus võimutseb visuaalne veiderdamine ja titetsev tekst, mida kuuldes ma ei mõista, kuidas on selle autor kirjutanud ka korralikke värsse.



Sel aastal kutsuti mind osa võtma Alveri kirjandusauhinna tööst. Minu hämmastuseks oli žüriisse kutsutud ka ühe auhinnakandidaadi teose toimetaja, kes lakkamatult soovitas iseoma töö kaudset vilja. Nagu ma hiljem lugesin, oli samas olukorras Marek Tamm, kes kultuurkapitali kirjandusžüriis istudes pidi endal suu kinni hoidma, kuna ei pidanud võimalikuks osa võtta ühe teose arutelust, millega ta ise kirjastuse toimetajana seotud oli.



Küsimus pole siin mitte niivõrd ühe või teise isiku käitumismallides, vaid võimaluses, mis laseb sellistel olukordadel tekkida. Tunduvalt parem oleks mitte kutsuda žüriidesse inimesi, kes võivad olla otsuse langetamisel erapoolikud. Tuleks veidigi selle nimel pingutada, et ei tekiks korruptsioonihõngulisi olukordi, mis degradeerivad ühtviisi nii kirjanike liitu kui kirjandust.



Aga äkki on õigus neil, kes ütlevad, et seal, kus sina näed probleemi, probleemi tegelikult pole. Äkki on tõesti nii, nagu suur mittevastaja Kajar Pruul mulle ükskord ütles, et kriitika on lainetav meri, mis sind kord võtab, siis jälle jätab, ära muretse, Toomas, sa pole üksi, et ka kirjanik K on tähelepanu alt juba tükk aega väljas olnud. 



Siinkohal on tsitaat möödapääsematu:



«Mind ära tõuka valjusti!»


Nii ütles laine lainele.


«Miks lükkad sa mind alati?


Ma tahan jääda rahule.»



«Ei mina lükka kedagi,


mind lükatakse ennastki.


Meid liigub terve meretäis,


ei aita siin mu vastaseis.»



Just Juhan Liivi peale peame mõtlema, kui tahame suhelda nendega, kellega ei suhelda, või vastata neile, kellele ei vastata. Siinkohal olen oma jutuga peaaegu lõpule jõudnud. Jäänud on veel kokkuvõte. Võtan oma mõtted kokku kahes punktis.



1.    Kirjanike liit vajab muutumist. Sellest peab saama poliitiline organisatsioon. Poliitika all ei mõista ma parteilisust, vaid väljapoole suunatust, tihedamat ja julgemat sekkumist ühiskonna probleemidesse. Kuid küsimus muutmisest ei tohiks põhineda juhtide julgusel või juhatuse söakusel.



Selleks tuleks küsida iga liikme arvamust selle kohta, millisena ta endale kirjanike liitu ette kujutab, millega rahul ei ole jms.  Peaks tegema küsitluse, kus igaüks saab oma arvamuse välja öelda ning mis võiks olla muutumise ja muutmise aluseks ja lähtekohaks. Kirjanik ei tohi kõigega leppida. Tal ei tohi olla nelja palet, kuhu lajatavad löögid kolleegidelt ja kultuuriministeeriumilt, endistelt sõpradelt ja praegustelt vaenlastelt.



2.    Kirjanike liit ja vastamatus peaksid olema teineteist välistavad mõisted.  Ja kui kellestki ei räägita või räägitakse vähe, kui teda ei kaasata või kaasatakse vähe, siis peab seda tunnistama kui probleemi, mida on võimalik lahendada, kui jätkub head tahet ja lihtsalt elementaarset viisakust. Iga vastamata kiri on kuritegu.



        Iga küüniline vastus on vastamata vastus. Ja kui tõesti peaks olema, et totaalarvustuse ideoloogia, mida ise siis vististi esindan ja esitan, on totaalselt võimatu ja totralt idealistlik või kui selle tagajärjel variseksid kokku kõikide kirjandusväljaannete mahud, võiks ju teha aastas korra ilmuva rubriigi peakirjaga «Neist, kellest ei räägita.».



        Kas pole see maiuspala kõigile mõtlemis- ja tundmisvõimelistele kriitikutele, keda pole just ülearu palju, kuid tundlikku, sissepoole vaatavat kriitikat pole kunagi kuskil küllaga olnud.



        Siinkohal tahaks hea sõnaga meenutada meie hulgast hiljaaegu lahkunud Peeter Künstlerit, kes ühena vähestest oskas teoses olla ja sellega kaasa mõelda ja tunda, kui ka väljapoole astuda ja kriitiline olla.



        Kus minu mainitud rubriik võiks ilmuda, ma ei tea. Üht tean kindalt: mitte midagi ei juhtu, kõik jääb samaks.

Tagasi üles