Õhus ja ilmsi, Soomeugrilane hakkab eurooplaseks

TIIT KUSNETS

Elvis Costello & The Attractions All this Useless Beauty (Warner). Ray Charles Strong Love Affair (Warner).

Õhulised kokkupuuted ehk ajutised kõrvast-kõrva kohtumised on ilmselt ainus lävimisviis, mis nende kahe kange loojaisiksuse, afro-ameerika muusika veteransümboli Ray «The Genius» Charlesi ning temast kakskümmend viis aastat noorema mehe, briti post-punkarite põlvkonna andekaim laulumeisterdaja Elvis «The Imposter» Costello vahel eales toiminud on. Isiklikult kohtunud pole nemad tõenäoliselt kordagi. Igatahes ei kirjuta sellest kroonikud, ei räägi raamatud, ei näita seda film. Sellegipoolest, kaudne kommunikatsioon kõnealuste kodanike vahel - ühtpidi muusikaline, teistpidi suusõnaline - on siiski aset leidnud. Kunagi. (Kuidas? Õhutsi, ikka õhutsi. Õhk suuri laevu kannab, õhk ennast võngutada ja lainetada annab, ja laineina, teadagi, heli levib. Sinusoidselt.) Tõsi, ei saa öelda, et suurmeister Charlesi ja tulevase meistri Costello katkendlik «infovahetus» oleks toona päris võrdväärne olnud. Pigem vastupidi. Eks arutagem.

Viiekümnendate aastate lõpul musta popmuusika mitmekülgsemate ja tõhusamate edendajate hulka tõusnud Ray Charlesi (mitte küll ainuisikuliseks, kuid ometi ülioluliseks) teeneks tuleb otseselt pidada klassikalise souli rajamist, aga üldisemas plaanis maksab möönda sedagi, et ka üsna suur osa «kahvanäolisest» popist, niihästi ohtrasti orkestreeritud ballaadlus kui kirglikult kähe rütmibluusimine, ehk rokkimine, kõlavad nii nagu nemad veel tihti tänapäevalgi kõlavad paljuski just tänu Ray Charlesi poolt kujundatud mallidele. Ja pole loomulikult Elvis Costellogi sest kõigest puutumata jäänud. Päris avalikult tunnistavad seda tema kaheksakümnendate alguse albumid «Get Happy» ja «Punch The Clock», tänavune stiilikirju ja varjundirohke «All This Senseless Beauty» («Kõikse mõttetu ilu») sisaldab niisuguseid viiteid varjatumas vormis ja vähemal hulgal. Aga sisaldab siiski: bluusilikult retooriline «Why Can't A Man Stand Alone» on iseäranis sedalaadi lugu, mida laulmas oleks ütlemata intrigeeriv kuulda... Ray Charlesi. Kasvõi. Sest see pala ja souli-isa Ray vääriksid teineteist igati. Charlesi - ka praegusajal, nagu näitab tema enese «Strong Love Affair» tundlikuist tõlgendusist, peenest ja paindlikust häälevalitsusest võiksid põnevasti ümber sündida mitmed teisedki Costello impressiivsemad ballaadid. Mitte vast «Kõikse mõttetu ilu» lood, millest vaiksematel ja vaguramatelgi on küljes Costello isepäiselt muutlike meloodiate ja kärmelt ümberrivistuvate tempode niivõrd tugev isikupärane shiffer, et selle ladus lahtimuukimine ja uuestikodeerimine ei pruugi tänasele Ray Charlesile lihtsalt kuigi loomulähedane või isegi päriselt kontimööda olla. («Strong Love Affair» tunneb ainult kolme käiku: nobe, poolkiire, hästiaeglane.) Küll aga võiks näiteks Costello vana originaal - «Alisoni» (1977) ja Linda Ronstadti kehvakese katteversiooni kõrval leiduda koht ka Ray Charlesi soliidsele esitusele. Miks mitte...

Miks seda mitte ei sünni, miks need kehutavad kujutelmad pole usutavasti kunagi määratud teoks saama, seda kardetavasti parandamatut põhjust mäletavad mõrudasti nii Costello ja Charles kui ka mõlema võrratu muusiku andunud austajaskonnad. Nimelt «juhtus» aastaid tagasi, et oma kolmandat albumit Ühendriikides tutvustav nooruke Elvis Costello, taltsutamatult tige kogu maailma, iseenda ja ameerikamaiste menumusamaotuste pääle, kaanis enda silmini lakku täis ja ajas vastutustundetus seisundis suust välja vastutustundetut möla. Muuhulgas teotas avalikult Ray Charlesi ja James Browni. Mille eest juhtumisi juuresviibinud eks-hipi Stephen Stills ja «sinisilmse bluusi» kunagisi populaarsemaid piigasid Bonnie Bramlett uus-Elvisele lõpuks vastu vahtimist äsasid, sest muu enam ei aidanud. - «Äärmiselt mõjus moodus lolli jutu lõpetamiseks,» märkis tagantjärele tark Costello hiljem. Ja kahetses ilget intsidenti. Mille järellained kahtlemata ka Ray Charlesi kõrvu jõudsid. Mil moel solvatu sellele reageeris, ei tea. Võibolla «oli sellest üle». Samas pole täiesti mõeldamatu, et veel nüüdki on ainus asi, mis Ray Charlesil seondub nimega Elvis Costello, mälestus kellestki nolgist, kes teda ükskord «pimedaks nürimeelseks nigeriks» sõimas.

See jutt, muide, ei püüa päädida moraaliga, et «joogu moosekandid ainult vabarnavarreteed ja elagu ikka sõbralikult, nii et poleks vaja pääle surma üksteist kummitamas käia». Või et «Costello-poiss oli täitsamees, ei peljanud oma totrust tunnistada, aga meil, näe, noriti neegriga niisama möödaminnes ja ei häbeneta midagi». Või et «kehtestatagu kuiv seadus ja lastagu marihuaana rivitult». Ei. Tegel’t hoopis neljatmoodi tahab veerg ennast kokku võtta. - «Strong Love Affair» ei püüa õhust uusi ideid kaugeltki nõnda nobedasti kui Ray Charlesi noorepõlve plaadid, aga tähelepanemist väärib see mõõdukalt modernne soulialbum ikkagi sellel sisalduva muusika, mitte üksnes tegija legendaarse nime tõttu pakendil. «Kõikse mõttetu ilu» tiitlist võiks aga keskmise sõna mõttes vabalt kõrvaldada. Need kaks, mis alles jäävad, pole Elvis Costello kõigi aegade ühele õnnestunumale kauamängivale sugugi liiga lahke hinnang.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

LIVIA VIITOL

Läinud nädalal 5. taasasutamisaastapäeva tähistanud sihtasutist Fenno-Ugria võib õigusega pidada soome-ugri väikerahvaste keele ning kultuuriga tegelejate jaoks kõige tähtsamaks organisatsiooniks. 1927. aastal loodud Fenno-Ugria koordineerib soome-ugri väikerahvaste suhtlust ja aitab kaasa nende kultuuri tutvustamisele Eestis ning välismaal.

Sihtasutise tööd juhib nõukogu, mille esimeheks on alates käesolevast aastast Kaido Kama.

30. mail, Fenno-Ugria 5. taasasutamispäevale pühendatud kõnekoosolekul rääkis direktor Jaak Prozes nii Fenno-Ugria missioonist hõimuliikumise edendajana kui ka abist soome-ugri väikerahvaste kultuuri ja hariduse arendamisel. Loend sellest, mis toimub Fenno-Ugria kaudu, sai aukartustäratavalt pikk, ja kardetavasti tekitaksid kõik need «koordineerimised», «organiseerimised» ja «abistamised» Fenno-Ugriast kontorliku mulje. Kontor on Fenno-Ugria aga vaid väliselt. Tegelikult kujutab sihtasutis endast makrostruktuuri, mis ühendab soome-ugri rahvaid Põhja-Jäämerre suubuvast Obi jõest Kuramaa tipu ja Doonauni. Kui kellelgi tekib vajadus sõita näiteks Udmurtiasse või Komimaale kultuurikonverentsile, siis helistades Fenno-Ugria telefoninumbril võib kindel olla, et tema sõidumured lahendatakse.

Ons Fenno-Ugria äkki mingi poolmüütiline asutus, mis tegeleb «igavese» loomistööga. Et kui tuletaks siinkohal meelde soome-ugri loomismüüti veelinnust (pardist), kes sukeldudes nokaga muda (= maad) vee põhjast üles toob, luues seega inimeksistentsiks vajalikku keskkonda.

Olgu müütidega kuidas on, kuid organisatoorse asjaajamise kõrval on oluline ka Fenno-Ugria vaimne poolus. See avaldub meenutamises. Mille või kelle, võib nüüd küsida kärsitum lugeja. Seda enam, et juurtest kõnelemises pole ju midagi uut ja seda, et oleme soome-ugri rahvas, teame niigi.

Meenutamine ei tähenda ainult igasügisesteks hõimupäevadeks siiasõidutatud külalisi, kellest enamik pole kunagi nii suurel laval, nagu seda on meie Rahvusraamatukogu oma, laulnud ega tantsinud. Meenutamine tähendab pigem tähelepanu juhtimist meie enda ununema hakkavale soome-ugri maailmapildile. Tundub, et tänapäevainimene vajab vahendajat mitte ainult elutarvilike kaupade maaletoomisel, vaid ka iseenda identifitseerimisel. Viimastki võib piltlikult mõista «maaletoomisena». Kas pidada hõimurahvaid meile meie soome-ugri maailmapildi vahendajaks või meid nende maailmapildi kinnituseks, on iseasi. Hõimurahvastest filme vaadates ja hõimupäevadel neid rahvaid enda ees nähes mõtleme me salamahti ennast nendeks. Me imetleme nende ehedust ja samas oleme uhked eestlaste omariikluse üle. Me samastame ja vastandame end ühekorraga.

Tutvumine soome-ugri väikerahvaste kultuuriga tekitab paljudes kultuuriinimestes shoki, ütles oma ettekandes folkloristikadoktor Ingrid Rüütel. Miks? Rüütli sõnul on see, mille üle teadlased diskuteerivad ja teoretiseerivad, nendel rahvastel elav elu. Samal kõnekoosolekul soomeugrilaste maailmapilti vaaginud etnoloog Art Leete väidetel on see soomeugrilastel ühest küljest markantne, teisest küljest aga marginaalne. Ja soomeugrilasest on vahel üsna raske aru saada.

Kuidas suhtub aga Venemaal elava soome-ugri väikerahva esindaja eestlastesse? Kui võõras või kui «oma» on eestlane kaugematele hõimurahvastele? Rahvamuusikakonverentside ja rahvamuusikaalaste väljaannete koostamisega tegelnud Ingrid Rüütli sõnavõtust jäi mulje, et soome-ugri väikerahva vajab eestlast kui toetajat ja väärtustajat omakultuuri arendamisel. Eestlase kui nn. vanema venna staatust analüüsinud Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse juhataja Andres Heinapuu väidetel on 1990. aastal päevakorrale kerkinud vajadus eestlase kui nõuandja ja eestkostja järele asendunud vajadusega eestlase kui tasakaalustava jõu järele suhtlemisel maailmakultuuriga. (Vt. «Sõnumileht», 31. mai.) Venemaa soomeugrilastel jääb puudu eneseteadvusest ja enesekinnitusest, ütles Heinapuu. Sellest ülesaamiseks tuleb aidata neil arendada kultuurikontakte ning infovahetust.

Alustanud identiteedist kui mikro- ja makrosootsiumisse kuulumise mõjutajast jõudis Ingrid Rüütel oma ettekandes «Kultuur ja identiteet soome-ugri perspektiivis» riigirahvuse mõisteni. Ingrid Rüütli sõnul peaks Eestiski rahvust kasutama riikluse tähenduses.

Kõneldes soome-ugri maailmavaate eetilistest alustest peatus Ingrid Rüütel traditsioonilise kultuuri väärtustel. Just traditsioonilise kultuuri mõistmiseks vajame me sugulasrahvastel säilinud materjale. Traditsiooniline kultuur eeldavat ühistegevust ja inimese vajadust osalustunde järele.

Soomeugrilus ei tähenda ainult ühe kitsa ringi inimeste erahuvi ega mingil juhul tagasiteepropagandat harkadra ning suitsutare suunas. Pigem on see soome-ugri maailmapildi teadvustamine. Kui ühtne on soome-ugri maailmapilt ja kas ühtsus tähendab muutumatus või hoopis muutumist, on omaette teema. Soome-ugri maailmapildi teadvustamist võiks aga võrrelda ootamatult peegli ette sattumisega. Meie esimene mõte on, et oleme seda, kes meile peeglist vastu vaatab, juba kusagil näinud. Samastumine toimub hetk hiljem.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996